Artur Sirk: Eesti advokaat ja poliitik

september">25. september 1900 Lehtse vald, Järvamaa – 2. august 1937 Echternach, Luksemburg) oli Eesti advokaat ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu aseesimees.

Artur Johannes Sirk
Sünniaeg	25. september 1900 Lehtse vald, Järvamaa
Surmaaeg	2. august 1937 (36-aastaselt) Echternach, Luksemburg
Rahvus	eestlane
Tegevusala	advokaat, poliitik

Artur Sirk lõpetas 1919. aastal Tallinna Reaalkooli ja Sõjakooli, õppis 1921 Tartu Ülikooli põllumajandus- ja 1922–1926 (lõpetas cum laude) õigusteaduskonnas. Korporatsiooni Sakala vilistlane.

 

Artur Sirk teenis Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis, laiarööpmelisel soomusrongil nr 2 ja 3. jalaväepolgus (1920 alamleitnant), läks 1921 reservi, teenis 1923–1925 2. jalaväerügemendi rühmaülemana Tartus, 1925–1926 Sõjaringkonnakohtu abisekretär ja kohtuameti kandidaat. 1926–1930 vandeadvokaat Theodor Rõugu abi, alates 1930. aastast vandeadvokaat Tallinnas.

Artur Sirgule kuulus isalt päritud Sepa talu Pruuna külas, Lehtse vallas.

Alates 1931. aastast Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.

Vapside ajalehe Võitlus väitel kuulati 1933. aastast "mitmeid Tallinna telefone", sealhulgas Artur Sirgu telefoni, pealt.

12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti ta Tallinnas, süüdistatuna Uue Nuhtlusseaduse § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõimuga kukutada maksvat riigikorda.

11. novembril 1934 põgenes Keskvanglast, kus oli olnud 8 kuud, koos vangivalvur Johannes Küttimiga. Ta eksles mitu päeva Tallinna lähedal, sõitis taksoga salaja läbi Eesti Valka ja saabus 4. detsembril 1934 Lätist Soome, kuhu 3. detsembril olid saabunud tema abikaasa ja tütar. 5. detsembril läks ta Soome kaitsepolitseisse, kus tema elukohaks määrati Lohja. Talle anti peatusluba tingimusel, et ta alistub Soome võimude korraldustele ja asub kohas, mis temale Soome valitsuse poolt määratakse. Arstlikul hinnangul oli tema üldine ja närvikava seisund halb, ta kannatas seljavalude all. Sirk lubas, et ta ei võta Soomes osa mingisugusest poliitilisest tegevusest ega konspireeri Eesti vastu, kuid unustas selle lubaduse varsti ja talle ei antud valetamise ja konspireerimise tõttu enam reisimislubasid. Varsti tahtis ta Soomest lahkuda ja Soome ametivõimud arvasid, et hea oleks temast lahti saada. Sirk taotles sissesõiduviisat Rootsi, Prantsusmaale, Saksamaale ja Šveitsi, saades viimaks Šveitsi viisa 4. detsembril 1935. Soomes olles käskis ta võtta riigivanem Konstantin Pätsi kinni Kaarli puiesteel, kus see oma sõbrannat külastas, ja küüditada maale, saavutamaks tema tagasiastumise ja uue valitsuse määramise. See plaan osutus teostamatuks, mille järel tekkis plaan 8. detsembri 1935 mässukatseks. Pärast mässukatse nurjumist põgenes Sirk Rootsi, kust ta välja saadeti. Rootsis elas Sirk odavas hotellis, oli apaatne, tal ei paistnud olevat mingeid tulevikuplaane. 25. veebruaril 1936 tunnistas Soome siseminister Yrjö Puhakka avalikult, et ta eksis, kui arvas, et Eesti vapside mehesõna on ka midagi väärt. 4. jaanuaril 1936 lahkus Sirk Rootsist Göteborgi sadama kaudu, elas Inglismaal, Madalmaades ja alates 22. juunist 1937 Echternachis Luksemburgis. Sirgu Madalmaades elades taotlesid Eesti võimud tema väljaandmist ja ta arreteeriti seal, kuid vabastati hiljem.

Vapside mässukatse ajal 8. detsembril 1935 oleks Rahvuskongressi poolt vastava "seadusega" ametisse nimetatud ka eriline valitsus. Tegelikult ei hakanud see kunagi Eestit valitsema, kuigi samas seaduses on nii väidetud. Eeluurimise ajal ilmnes, et osa valitsuse liikmeid (Kaarel Robert Pusta ja Juhan Vaabel) on selleks nimetatud ilma nende teadmise ja nõusolekuta, mis tõi neile kaasa eeluurimisvangistuse.

• pea-, sise- ja teedeminister Artur Sirk
• kaitseminister Viktor Puskar
• välisminister Karl Robert Pusta
• välisministri asetäitja Jüri Sammul
• majandusminister Juhan Vaabel
• majandusministri asetäitja Hjalmar Mäe
• põllutööminister Heinrich Saar
• haridusminister Hjalmar Mäe
• kohtuminister Aleksander Buldas

 

Artur Sirk suri Luksemburgis Echternachi hospiitshaiglas 2. augustil 1937, olles saanud surmavaid vigastusi aknast väljakukkumisel sama aasta 31. juulil. Arvatakse, et ta hüppas või visati välja. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu. Sirgul oli progresseeruv liigesejäikuslik lülipõletik (Behterev-Marie tõbi), mida ta mesilasepistetega ravida püüdis. Andres Adamson on arvanud, et Sirku "vaevava seljahaigusega võis olla nii või naa (ses mõttes, et vanglas simuleeris ta hõlpsama põgenemise huvides omajagu juurde), kuid täiesti selge on, et ta kannatas psüühiliste häirete all." Ta oli ka varem Eestis liigse alkoholipruukimise tõttu meeltesegadusse sattununa harjumuslikult ähvardanud aknast välja hüpata. Sirk maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule, matusetalituse viis läbi pastor Elias Simojoki. Artur Sirgu abikaasa Hilda Sirk naasis Soomest Eestisse 5. detsembril 1939, samal laeval Helsingist evakueeritavate Nõukogude Liidu diplomaatidega.

Artur Sirgu haud asub kalmistu peaväravast 200 meetri kaugusel. Haud jääb väravast otse lõunasse minnes vasakule, sektsiooni nr 28 laheäärsesse nurka, 4. rida, 9. haud (nr. 46).

Artur Sirgu vanemad olid Juhan Sirk (1856–1925) ja Leena-Marie Reitel (1862–1936). Tema õed olid: Juuli Emilie Petrisen, Marie Mathilde Pops, Ida Vilhelmine Berendsen, Alma Ilves, Olga Sirk, Herta Helene Sirk ja vend August-Mihkel Sirk.

Artur Sirgu abikaasa oli Hilda-Irene Arnover (1903–1984). Neil oli tütar Ethel Vivian Billström (Sirk) (1928–2007).

Vabadusristi II liigi 3. järk.

Artur Sirk on tegelane Tõivelemb Vallaku lühiromaanis "Munamäe lahing" ("Ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja vene agressioonile otsustavalt vastu astunud", 2003, kordustrükk Ülev Valderi kogumikus "Uperpall" 2012), mille lõpul ta saab Nepalis koos Aira Kaaluga osa täielikust religioossest seksuaalvalgustusest.

Ajaloolane Andres Adamson on märkinud, et "Sirgu ümber on loodud müüt, mis on ajaga palju suuremaks paisunud kui ta ise oli. Ent uskujaid on see müüt leidnud põhiliselt viimastel aastakümnetel."

• Georges Ernest Boulanger