Järvamaa

See artikkel räägib ajaloolisest maakonnast; praegusest maakonnast vaata artiklit Järva maakond

See kujunes enne 13. sajandit ja oli üks Kesk-Eesti tähtsamaid maakondi.

Sellest lääne poole jäävad alad ei kuulunud muistse Järvamaa koosseisu, vaid olid osa Alempoisi muinaskihelkonnast ehk väikemaakonnast.

Tänapäeval on Järvamaa pealinn Paide.

Järvamaa nime algupära nähakse sõnas "järv". Nime varased üleskirjutused Henriku Liivimaa kroonikas esinevad kujul Gerwa, Gerwen, Gerwia, kuna alamsaksa ortograafia tingib eesvokaali ees oleva j-i asendamise g-ga ja tähestikus puuduva ä märkimise e-na. Järvamaa nime näilist sobimatust maakonna järvevähesusega seletab Enn Tarvel kunagiste teistsuguste loodusolude ja sõna "järv" algkuju eri tähendusega. Tuhandeid aastaid tagasi oli Järvamaal rohkesti soid, lodusid ja padusid. Tarveli hinnangul on sõna "järv" laenatud liigniiskeid alasid tähistavast balti sõnast jaura (jaura→jarva→järva), samal ajal kui järvi võidi kunagi märkida hoopis sõnaga "vesi". Nime tekkeajaks pakub Tarvel välja venekirveste kultuuri (ja baltlaste) Baltikumi jõudmise aega. Keele ja geograafia järgi oletatakse, et see oli umbes 3000–4000 aastat tagasi.

Arheoloogiliste leidude põhjal oli muinasaja lõpu Järvamaa lähedane Ranniku-Eesti kultuurialale. Maakonnas oli 13. sajandi alguses palju põlispõlde ja võrdlemisi tihe asustus. See ilmneb Taani hindamisraamatust, kust kirjutati Järvamaa 2000 adramaast. Järvamaa piirnes kirdes Virumaaga, läänes Harjumaaga, edelas Alempoisiga, lõunas Nurmekunna ja Mõhuga ning kagus Vaigaga.

Järvamaal oli 13. sajandi alguses Taani hindamisraamatu andmetel kolm muinaskihelkonda.

 

On arvatud, et üks neist kihelkondadest paiknes maakonna lääneosas ehk hilisema Peetri, Anna ja osalt Paide kirikukihelkonna alal. Täpsemalt paiknes Järvamaa Henriku Liivimaa kroonikas mitu korda mainitud külas Carethen ehk Kareda (tõenäoliselt Suur-Kareda). Kareda oli Järvamaa keskus. Kroonikast selgub, et sinna jooksid kokku teed kogu maakonnast ja Paide kihelkond oli Järvamaal keskne kihelkond.

Arvati, et teine kihelkond paiknes maakonna idaosas ehk hilisema Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonna alal.

Kolmandat kihelkonda asukohaks arvati Järvamaa põhjaos ehk hilisema Ambla ja Järva-Madise kirikukihelkonna territooriumil.

Liivimaa Henriku kroonika kohaselt kutsuti üht Virumaaga külgnevat kihelkonda Loppegundeks. Paul Johanseni arvates viitas see nimi Järvamaa idaosas (Järva-Jaani ja Koeru alal) olnud kihelkonnale, ta pakkus nimevariandiks Lõpekonna.

Alternatiivse kihelkondadeks jagunemise on esitanud Enn Tarvel. Lähtudes seisukohast, et kihelkonnad said tavaliselt nime mõne küla järgi, seostab ta Loppegunde muinaskihelkonda Amblas asunud Leppe küla (tänapäeval Läpi) ja Leppede mõisaga (hiljem Lehtse). Tarvel arvab, et Loppegunde hõlmas Ambla ja Koeru kirikukihelkonna territooriumi. Johanseni Lõpekonna tõlgendust nimetab ta seejuures "kvaasietümoloogiliseks nimeseletuseks", millel teaduslikkusele pretendeerivates kirjutistes ei tohiks kohta olla. Ülejäänud kahe muinaskihelkonna tuumikala ühtis Tarveli hinnangul hilisema Peetri ja Koeru kirikukihelkonnaga.

Kristjan Oad on oletanud, et Kareda ülikute võimu alla kuulus lisaks oma kihelkonnale ka põhjapoolne kihelkond (Loppegunde), sest kui Karedal nõustuti ristiusku vastu võtma, ei sõlmitud Loppegundes uut ristimislepingut.

Järvamaa läänepoolse kihelkonna paigutab Oad Harjumaale Loone ülikute võimualasse, sest osa järvalasi käis Taani vastu võitlemas ja nende lähim Taani suhtes vaenulikkust üles näidanud keskus oli Loonel. Muinasaja lõpu Järvamaalt on teada suhteliselt vähe linnuseid. Ainus kindlamalt nooremasse rauaaega dateeritud linnus asus maakonna põhjaosas Jänedal. Rahvatraditsioonis on linnamägedeks peetud veel teisigi kohti, kuid ei ole leitud märke linnuste olemasolust. Samas on neid arheoloogiliselt vähe uuritud.

 

Kesk- ja uusaeg Järvamaal

Järvamaa alistus 1218 Riia piiskopile, langes 1220 taanlaste kätte, allus 1227 Mõõgavendade ordule ja läks 1238 Stensby lepingu alusel Liivimaa ordu kätte. 1265 ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi piirialale Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja talupoegade arv suurem kui mujal Eestis.

1561 alistus Järvamaa rüütelkond Rootsi kuningale. Liivi sõjas sai maakond rängalt kannatada, Paidet piirati ja vallutati Liivi sõjas ja Poola-Rootsi sõdades korduvalt. Rootsi valitsemisajal alates aastast 1584, kui moodustati Eestimaa hertsogond, Järvamaa sai ka üheks Rootsi Läänemereprovintside Eestimaa kubermangu maakondadest. Järvamaa maakonnalinn oli Paide.

Järvamaal asusid Rootsi valitsusajal: (rootsi keeles Turgel, Emmern (S. Petri), S. Annæ, Koyre eller Koyker (S. Mariæ-Magdalenæ), Keiting (S. Johannis), Kullenbeck eller Goldenberg (S. Matthæi), Ampel (S. Mariæ)), kihelkonnad.

Põhjasõja järel Venemaa keisririigi võimu ajal moodustati Järvamaast Paide kreis, kreisilinn Paidega. 1805 ja 1858 toimusid Paide kreisis talurahvarahutused ning 1860. aastail levis ümberasumisliikumine. Talude hulgaline päriseksostmine algas 1880. aastatel, varem kui mujal Põhja-Eestis.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni Venemaal määrati Järva maakonna komissariks Aleksander Veiler. Samuti valiti Järvamaa Maakonnanõukogu, kuhu kuulusid: Johannes Kreideberg, Alfred Kleitzmann, Elsa Tamberg, Jaan Kuudeviita, Tõnis Käsebier, Johannes Pahlberg, Jüri Söödor, Kustas Kotsar, Mihkel Kask, Jakob Sõnajalg, Richard Janson

28. veebruaril 1918 toimus Saksa vägede ja punakaartlaste vahel Orina lahing.

  Pikemalt artiklis Järva maakond

26. septembril 1950 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seaduse, millega muudeti endine halduskorraldus ning likvideeriti maakonnad ja vallad.

  Pikemalt artiklis Paide rajoon

• Järvamaa mõisate loend
• Järva maavolikogu (1940)