Vaarika-Juuremädanik

Haigust tekitab ebajahukasteliselaadsete (Peronosporales) seltsi munasseente (Oomycota) hõimkonda kuuluv patogeen.

Varasema klassifikatsiooni järgi peeti haigust maasika fütoftoroosi alamliigiks P. fragariae var. rubi, kuid nüüdseks on tehtud kindlaks, et tegu on eraldiseisva liigiga.

Kuigi patogeenil on sarnaseid omadusi seentega, siis ei kuulu fütoftoroosi tekitaja mitte seente, vaid protistide hulka.

Välismaa

1980ndatel tuvastati Ühendkuningriigis ja Saksamaal vaarikataimedel fütoftoroos, mis osutus väga tõsiseks probleemiks. Lisaks nendele piirkondadele on haigustekitaja tuvastatud ka Ida- ja Lääne-Ameerikas ning Austraalias.

Viimase paari kümnendi jooksul on USA Washingtoni osariigi põhjapoolsematel aladel vaarikaistandike eluiga vähenenud kümnelt aastalt viie aastani.

Katses USA Washingtoni, Oregoni ja California osariigi vaarikapõldudelt võetud isolaadid sisaldasid üle 99% haigustekitajat. Washingtoni osariigis tehtud samalaadses uuringus oli näitaja 73%.

Eesti

Haiguse esinemist on märgatud ka Eestis, kuid laboratoorselt pole vaarika-juuremädanikku tuvastatud.

Vaarika-juuremädanikku nakatunud taimed muutuvad nõrgaks ja närtsivad. Isegi pealtnäha tervete taimede lehed võivad kolletuda, värvuda punaseks või oranžiks ning leheservad pruunistuda. Haiguse progresseerumisel taimevarred närbuvad ning hukkuvad ühe kuni kahe aasta jooksul. Haigestunud taimedel jääb saak kasinaks või puudub sootuks. Samuti põhjustab haigus viljade varisemist ja saagikadu kuni 75% ulatuses. Haigus esineb istandikes koldeliselt.

Fütoftooosiga on seotud ka teised Phytophthora liigid nagu P. megasperma, P. cryptogea, P. citriocola, P. cactorum. Samas leidub uurimusi, mis seda ei kinnita.

Haiguse diagnoosimiseks kaevatakse taimed üles ning juurtelt ja risoomilt eemaldatakse kattekude, haigestunud taimel on see telliskivipunane kuni tumepruun.

Samuti tuvastatakse haigust mullas ELISA ja PCR-meetodiga.

Haigustekitaja paikneb mullas mütseelina kahjustunud juurtel või puhkeolekus eostena mullas. Niiskuse ja seenetaolise organismi Phytophthora olemasolul mullas moodustub eosla või alustavad rändeosed idanemist. Idanemiseks optimaalne temperatuur on 15–20 °C. Eoste moodustumine ja patogeeni kasv on 20 °C juures kõige aktiivsem. Idanemise tagajärjel levivad rändeosed mullapooride kaudu uute taimeosadeni. Seejärel kinnituvad rändeosed taimejuure või risoomiga ning taim nakatub haigustekitajaga. Kui taime risosfääris on hapnik ammendunud, siis puuduvad taimel haigusega võitlemiseks head eeldused ning nakatumine on tõenäolisem ja raskem. Seenetaoline organism talvitub nakatunud taimede juurtel või peremeestaime puudumisel mullas. Puhkeeosed võivad mullas mitmeid aastaid eluvõimelistena säilida. Seetõttu ei kasvatata vaarikaid samal kasvukohal, kus on haigustekitajad esinenud.

Vaarika fütoftoroosi esineb enam raskel mullal või põllu madalamates kohtades. Haigestumist soodustab jahe ja niiske ilmastik, seetõttu intensiivistub see sügisel ning võib sooja suve tingimustes hoopis nõrgeneda. Kuid pole ka välistatud, et haigus ka suvel lööbib, sest vaarika-juuremädanikku on diagnoositud ka kuivemal põllul suvisel ajal.

Fütoftoroosi ennetamiseks soovitatakse vältida haigustekitajate sissetoomist ehk paljundusmaterjali võetakse ainult tervetelt taimedelt või kasutatakse ainult taimekoekultuuris paljundatud taimi. Vaarika kasvatamine mustal kilemultšil ja/või kõrgpeenras hoiab ära haiguse intensiivistumise. Haiguse vältimiseks soovitatakse veel drenaaži rajamist, haigusele vastupidavamate sortide kasvatamist ja fungitsiidide kasutamist. Fütoftoroosi liikidel tekib kergesti fungitsiidi resistentsus. Ühendkuningriigis soovitatakse vaarikakasvatajatel parema drenaaži tagamiseks kasvatada taimi kõrgpeenardes.

USA-s, kus vaarikakasvatuses kasutatakse viljavaheldust väga harva, eemaldatakse haigustekitaja fumigeerimise abil.

Ameerika Ühendriigid

USA Oregoni, Washingtoni ja California osariigi põldudelt kogutud isolaatide põhjal on leitud, et tegu on panmiktilise populatsiooniga. Geograafilisel asendil puudub seos Phytophthora seente geneetilise varieeruvusega. Üksikute isolaatide levik on tõenäoliselt tingitud haigestunud taimmaterjali edastamisest puukoolides.

Euroopa

Arvatakse, et nii mõndagi Euroopa riiki on fütoftoroos jõudnud vaarikate paljundamise tulemusena. Tõenäoliselt on haigustekitaja jõudnud Euroopa Liidu riikidesse nakatunud taimmaterjali kaudu, mis pärineb USA California osariigist.

Kogu maailmas peetakse oluliseks suundumuseks sortide aretust, mis on vaarika fütoftoroosile vastupidavad.

Haigusele on vastuvõtlik sort 'Tulameen' ja mõõdukalt vastuvõtlik 'Meeker'. Washingtoni osariigis aretatud sordid 'Cascade Bounty', 'Cascade Dawn','Cascade Delight' ja 'Cascade Harvest' on haigustekitajale suure vastupidavusega, kuid mitte resistentsed. Sortide 'Cascade Bounty' ja 'Cascade Delight' puhul on leitud, et vastupidavus haigusele on olnud pigem muutlik ning sõltunud nakatumise ulatusest igas konkreetses kasvukohas.

Sortide vastupidavust vaarika-juuremädanikule on seostatud juurtes paiknevate terpeenide koguse ja tüübiga.

Vaarikasordist 'Latham' on leitud SSR marker RUB11b, mis annab taimele resistentsuse fütoftoroosi suhtes.

• Munasseened
• Fütopatoloogia
• Mädanik
• Maasika-juuremädanik ehk punamädanik