Protistid

Protistid on valdavalt lihtsad organismid, suurem osa neist on üherakulised.

Protiste uurivat teadusharu nimetatakse protistoloogiaks.

Protistid ei ole monofüleetiline rühm. Üldnimetuse "protistid" alla kuulub hulk eukarüootide domeeni kuuluvaid riike, mis on tihtipeale üksteisest erinevamad kui näiteks loomad ja taimed. Protistid on nii geneetiliselt kui ka välis- ja siseehituse poolest palju kordi mitmekesisemad kui seda on taimed, loomad või seened. Algloomadega tegelevat bioloogiaharu nimetatakse vahel protozooloogiaks (rühma ladinakeelse nimetuse Protozoa järgi).

Kuigi protistid kindlasti ei ole taimede, loomade ja seentega võrreldav rühm, kasutatakse terminit "protistid" tihtipeale lihtsustava üldnimetusena eukarüootide kohta, kes ei kuulu kolme eespool mainitud riiki.

Termin "protistid" võeti kasutusele 19. sajandi teisel poolel. Enne seda jaotati kogu elusloodus peaasjalikult taimedeks (ka bakterid ja seened) ja loomadeks Praegu taimedest eraldiseisvaid riike liigitati tollal lihtsalt "alamateks taimedeks" ja loomadest eraldiseisvaid riike "algloomadeks" või "alamateks loomadeks". Vetikatel on fülogeneesi seisukohast vähe tegemist taimedega ja algloomadel loomadega, mistõttu selline liigitamine on eksitav. Selline jaotamine tingis ka protistide uurimise killustatuse teadusasutustes ja takistas nende organismide uurimist mitme sajandi vältel. Iseäranis segasteks kujunesid botaanilised ja zooloogilised klassifikatsioonid ja nomenklatuurid, kus samad organismid ja organismirühmad esinesid nii zooloogiliste kui botaaniliste objektidena ning mõnikord ka erinevate nimede all.

Protistide kontseptsiooni kasutuselevõtt oli teaduses oluline läbimurre, sest võimaldas täpsustada praegu eukarüootidena tuntud organismide rühma võrreldes varasema tingliku jaotamisega "taimseks" ja "loomseks". "Protistide" alla sai võrdlemisi vabalt ühise nomenklatuuriga koondada eluslooduse "taimse" ja "loomse" poole organismid, mis aga reaalsetest taimedest ja loomadest paljus erinesid.

Mittefülogeneetilised liigitused

Protiste saab tinglikult mitmel moel välistunnuste põhjal jaotada. Selliseid liigitusi kasutati varem ka protistide süstemaatikas.

Jaotus toitumistüübi ehk nutriotüübi alusel

Toitumistüübi alusel eristatakse:

• autotroofseid protiste (vetikad);
• heterotroofseid protiste (algloomad).

Jaotus liikumistüübi alusel

Liikumistüübi alusel jaotatakse protistid järgmisteks rühmadeks:

• viburloomad ehk flagellaadid (liiguvad ühe või mitme viburi abil);
• ripsloomad ehk tsiliaadid (liiguvad välismembraanil olevate paljude peenikeste ripsete abil;
• amööbid – liiguvad kulendite ehk pseudopoodide abil;
• eosloomad – liikumisvõimetud, valdavalt parasiitse eluviisiga algloomad.

Teised jaotused

Kuna mõnedel protistidel puuduvad mitokondrid, saab neid ka jaotada mitokondriaalseteks ja amitokondriaalseteks protistideks ja vastavalt rakkude hulgale ainu- ja hulkrakseteks protistideks.

Fülogeneetiline klassifikatsioon

Protistide fülogeneetiline klassifikatsioon on muutumas vastavalt uurimistulemustele.

Protistide rühmad:

• Alveolaadid (Alveolata);
• Heterokondid ehk stramenopiilid (Heterokontophyta);
• Haptofüüdid ehk prümnesiofüüdid(Haptophyta);
• Krüptofüüdid ehk neelvetikad (Cryptophyta);
• Cercozoa;
• Foraminifera;
• Euglenozoa;
• Hütriidid (Hytrida) (tänapäeval arvatakse nad pigem seente alla);
• Amööbid (Amoebozoa);
• Kaelusflagellaadid (Choanoflagellata);
• Metamonaadid (Metamonada);
• Punavetikad (Rhodophyta);
• Rohevetikad (Chlorophyta).

Algloomad on kohastunud väga erinevate elutingimustega. Enamik neist elab temperatuurivahemikus +4 °C kuni +30 °C, kuid mõned liigid taluvad ka karmimaid tingimusi. Näiteks on algloomi leitud nii kuumaveeallikates (kuni +54 °C) kui ka jäisest mereveest (−2 °C). Algloomad on vastupidavad hapnikupuudusele, keskkonna suurele süsihappegaasisisaldusele ja muudele äärmuslikele mõjutustele.

Protistid on valdavalt lihtsad organismid, suurem osa neist on üherakulised. Vaatamata sellele loetakse neid füsioloogiselt sõltumatuteks indiviidideks, kelle paljud füsioloogilised protsessid, ka kaitse ja paljunemine, on täiuslikult kohanenud ja aktiivses suhtlemisseisundis teda ümbritseva keskkonnaga.

Protistide ökoloogilist tähtsust on raske ülehinnata, kuna nad moodustavad eukarüootide biomassist konkurentsitult suurima osa. Atmosfääri peamised hapnikuga rikastajad on protistid ja tsüanobakterid – ookeanide fütoplankton produtseerib ligi kolmveerandi atmosfääris sisalduvast hapnikust. Protistid on samuti paljude toiduahelate alguslülideks.

Paljud protistid on parasiitse eluviisiga ja võivad muudel elusorganismidel (sh ka inimesel) põhjustada mitmeid haigusi, näiteks:

• unitõbi e trüpanosomiaas – Trypanosoma gambiense, Trypanosoma rhodesiense;
• giardiaas – Giardia intestinalis, Giardia lamblia;
• malaaria – Plasmodium falciparum, Plasmodium vivax, Plasmodium malariae, Plasmodium ovale;
• trihhomoniaas – Tricohomonas vaginalis;
• vistseraalse leišmaniaasi e kala-azari tekitaja – Leishmania donovani jpt).

• ainuraksed
• protistide loend