Vesinikkloriidhape

Soolhape on tugev hape ja selle käitlemisel tuleb olla ettevaatlik. Soolhapet kasutatakse laialdaselt tööstuses. Inimeses on soolhape maohappe koostises. Vesinikkloriidhape on kõikide metallikloriidide lähtehape.

Soolhape on tugev, üheprootoniline ja hapnikuta hape, mis eraldab happejäägina lihtaniooni Cl^–.

Soolhape on veest tihedam. Ta moodustab positiivse aseotroobi, mille keemistemperatuur on 110 °C ja mis sisaldab 20% vesinikkloriidi. Suurema kontsentratsiooniga soolhappest lendub kergesti vesinikkloriidi, mis õhuniiskusega kokku puutudes võib moodustada suitsu – sellest nimi "suitsev soolhape".

Soolhape lendub lahusest kergesti.

 

Laboritingimustes saadakse soolhapet kontsentreeritud väävelhappest ja keedusoolast:

${\displaystyle \mathrm {2\,NaCl+H_{2}SO_{4}\longrightarrow Na_{2}SO_{4}+2\,HCl} }$ 

Keemiatööstuses saadakse soolhapet kloorpaukgaasi põlemisel:

${\displaystyle \mathrm {Cl_{2}+H_{2}\longrightarrow 2\,HCl} }$ 

Valmis happe saamiseks lahustatakse HCl vees:

${\displaystyle \mathrm {HCl+H_{2}O\longrightarrow H_{3}O^{+}+Cl_{(aq)}^{-}} }$ 

Teise võimalusena saab kasutada ka NaCl (keedusoola) elektrolüüsi. Naatriumkloriidi vesilahusesse alalisvoolu juhtimisel hakkavad Na⁺ ja Cl^- ioonid liikuma vastaslaenguga elektroodide suunas. (vastavalt - Na⁺ liigub anoodi juurde ja Cl^- katoodi juurde) Katoodil liidab naatriumioon endaga elektroni ja muutub neutraalseks aatomiks Na⁺+e^-=Na (toimub redutseerumine). Klooriga toimub oksüdeerumine (anoodil). Kuna Cl pole püsiv aine, liituvad kaks klooriaatomit molekuliks: 2Cl=Cl₂.

Skemaatiliselt võib lühidalt avaldada elektrolüüsi järgmiselt:

Na < Na⁺+e^- < NaCl > Cl^--e^- > Cl

Naatriumi reageerimisel veega saame naatriumhüdroksiidi.