Nartsissistlik Isiksushäire

Nartsissistlik isiksushäire
Narkissos omaenda peegelpilti imetlemas. Michelangelo Caravaggio maal.
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9	301.81
MeSH	DO10554

Nartsissistlik isiksushäire sisaldub psüühikahäirete DSM-klassifikatsioonisüsteemis alates 1980. aastast, kuid seda on korduvalt vaidlustatud. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla "muud spetsiifilised isiksushäired" – diagnoosikood F60.8 .

Nartsissistlikule häirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks.

Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest.

Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele.

DSM-IV kriteeriumid

DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit:

• inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
• keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
• usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
• nõuab rõhutatult enda imetlemist;
• usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
• kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
• empaatiavõime puudumine;
• on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
• käitub üleolevalt ja häbenematult.

Milloni alatüübid

Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:

• "Põhimõttelage nartsissist" (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
• "Elitaristlik nartsissist" (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
• "Armuihaline nartsissist" (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
• "Kompensatoorne nartsissist" (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.

Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral.

Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk.

  Pikemalt artiklis Nartsissism

Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga "Zur Einführung des Nartsissmus" (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks.

Mõiste "nartsissistlik isiksushäire" võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.