Mu Isamaa, Mu Õnn Ja Rõõm

Hümni viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu soome helilooja Friedrich Pacius. Ta viisistas sellega Johan Ludvig Runebergi luuletuse "Vårt land" ('Meie maa'). Laul muutus Soomes rahvuslauluks. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule 1869. aasta alguses Johann Voldemar Jannsen. Väidetavalt tegid laulu temale tuntuks Helsingi Ülikooli teadlased Julius Krohn ja Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, kes külastasid Tartut 1867. aastal. Siiski on võimalik, et ta tundis laulu juba varem alates 1849. aastast ilmunud saksakeelsete väljaannete ja noodikogude alusel. Krohn õpetas laulu viisi ja värsked soomekeelsed sõnad Lydia Koidulale ning Yrjö-Koskinen saatis hiljem tema isale I. J. Inbergi lauluvihiku "Moniäänisiä lauluja Nuorisolle", mis sisaldas laulust meeskoorile seatud neljahäälsed noodid. Jannsenile oli ka eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul "Hioma - ehk issamaa laul".

Jannseni sõnadega laulu lauldi esimesel üldlaulupeol, mis toimus 18.–20. juunil 1869. aastal. Kui 1884. aastal Otepääl Eesti rahvuslippu õnnistati, jäi ainsa isamaalise lauluna kõlama "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai 19. sajandi lõpul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast bolševike riigipööret Venemaal iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina "Maamme"-laul. Tsaarivalitsus keelas laulu 1913. aastal. 1917. aastal poliitiliste sündmuste teravnedes kõlas "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" hümnina ja väljendas selgelt eesti rahva poliitilisi tundeid. Kui 1918. aastal 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik, järgnes sellele spontaanne "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ühislaulmine.

6. juunil 1935 kuulutas Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu välja võistluse uue riigihümni saamiseks, sõnade tähtajaga 1. septembril ja viisi tähtajaga 31. detsembril 1935. Sõnad pidid käsitama üldjoontes: rahva kangelasmeelt ja kangelaslikku võitlust ajaloo kestes; kindlat ja lootusrikast usku rahva tulevikku ja igavikku; armastust ja kiindumust kodumaa kauni looduse, eesti keele ja rahvuslikkude tõuvooruste vastu; eestluse üldaateid, mille kaudu kõvendatakse sidet ka väliseestlastega; hõimuaadet; rahva töö- ja kodukultust, rahva võimsat tungi vaimse eneseteostamise poole.

Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" keelatud. Hümni avalikult laulmine tõi kaasa repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost pärast saadete lõppu. Soome ametlike delegatsioonide külaskäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti Vabariigi taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.