Leonardo Da Vinci

Selles Firenze Vabariigi aegses nimes tähistab da Vinci sünnikohta, mitte perekonnanime; inimesele viidatakse tema eesnimega Leonardo.

aprill">15. aprill 1452 Anchiano Vinci lähedal – 2. mai 1519 Clos Lucé loss, Amboise), tuntud kui Leonardo da Vinci või lihtsalt Leonardo, oli Itaalia polühistor, kes tegeles selliste valdkondadega nagu maalikunst, leiutamine, anatoomia, matemaatika, inseneriteadused, skulptuur, arhitektuur, botaanika, muusika, kirjandus, astronoomia, geoloogia, ajalugu ja kartograafia. Teda peetakse üheks renessansiajastu mitmekülgsemaks geeniuseks.

Leonardo da Vinci
Leonardo da Vinci autoportree
Sünninimi	Leonardo di ser Piero da Vinci
Sünniaeg	15. aprill 1452 Vinci, Firenze Vabariik
Surmaaeg	2. mai 1519 (67-aastaselt) Amboise, Prantsusmaa kuningriik
Tegevusala	kunst, teadus, arhitektuur, anatoomia, inseneriteadused
Kunstivool	kõrgrenessanss
Tuntud teoseid	"Madonna kaljukoopas" (u 1483–1493) "Daam hermeliiniga" (u 1489–1491) "Vitruviuse mees" (u 1492–1498) "Püha õhtusöömaaeg" (1492–1498) "Salvator Mundi" (u 1499–1510) "Mona Lisa" (u 1503–1516)
Autogramm

Leonardot on tihti kirjeldatud kui renessansiinimese arhetüüpi, kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on nimetatud ka kõigi aegade parimaks maalikunstnikuks ning mitmekülgseimaks inimeseks, kes on kunagi elanud. Kunstiajaloolase Helen Gardneri sõnul olid Leonardo huvide ulatus ja sügavus erakordsed ning „ta mõistus ja iseloom paistavad meile üliinimlikud, mees ise salapärane ja kauge“.

Leonardo oli ja on peamiselt tuntud maalikunstnikuna. Tema loomingust on kõige tuntumad teosed portree "Mona Lisa" ja religioosne maal "Püha õhtusöömaaeg". Neid peetakse maailma enim reprodutseeritud ja ka parodeeritud maalideks, mille kuulsusega on võrreldav vaid Michelangelo "Aadama loomine". 2017. aastal müüdi ta teos "Salvator Mundi" oksjonil 450,3 miljoni USA dollari eest, mis teeb sellest kõigi aegade kalleima avalikult müüdud kunstiteose. Leonardo joonistus Vitruviuse mehestki on kujunenud kultuuriikooniks, mida on jäljendatud nii euromündil, raamatutes kui ka T-särkidel.

Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, märgatav osa neist on jäänud lõpetamata tehnikaga eksperimenteerimise või edasilükkamiste tõttu. Samas on väga väärtuslikud ka ta tööd ja päevikud, mis koondavad joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta.

Leonardo paistis silma ka tehnoloogiliste uuenduse väljamõtlemise poolest. Ta kavandas helikopteri, tanki, kalkulaatori ja päikeseenergia kontsentreerimise lahenduse. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast.

Leonardo sündis 15. aprillil 1452 Toscanas Vinci lähedal Anchiano-nimelises mägikülas notar Piero Fruosino di Antonio da Vinci ja külanaise Caterina (ka Caterina Buti del Vacca ja Caterina di Meo Lippi) vallaslapsena. Tema ema kohta on vähe teada. Leonardol pole tänapäevases mõttes perekonnanime – ta nimi Leonardo di ser Piero da Vinci tähendab tõlkes „Leonardo, ser Piero poeg Vincist“.

Esimesed viis eluaastat elas Leonardo emaga Vinci lähedal Anchiano külakeses. 1457. aastal kolis ta oma isa, vanaisa ja onu koju Vincisse, kus läks kooli. Õpetajaid hämmastasid poisi küsimused ja argumendid. Koolis õppis ta kirjutama, lugema ja arvutama ning geomeetriat ja ladina keelt. Ta elas Vincis 1466. aastani.

14-aastaselt sõitis Leonardo Firenzesse, kus hakkas õppima andeka kunstniku Andrea del Verrocchio ateljees ehk bottega’s. Verrocchio avaldas talle suurt mõju. Bottega’s töötas ka teisi kuulsaid kunstnikke, teiste hulgas Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Leonardo alustas seal õpilasena värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega, hiljem lisandus õlivärvidega maalimine. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppetöö Verrocchio juures, ehkki ta jäi tegutsema ateljee juurde.

1476. aastal lahkus Leonardo Verrocchio ateljeest ja alustas tööd professionaalse kunstnikuna.

Leonardo suri 67-aastaselt 2. mail 1519 Prantsusmaal Clos Lucé lossis arvatavasti insuldi tagajärjel. Sama aasta augustis maeti ta säilmed Amboise’i lossi kiriku juures olevale kalmistule.

 

Leonardo varajasimaks dateeritud teoseks peetakse sulejoonistust 5. augustist 1473. See Arno jõe kaldapealset ja Montelupo lossi kujutav joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel: esiteks selle tõttu, et töö on dateeritud (mille tõttu paljud uurijad arvavad, et kuupäev on tööle lisatud hiljem), aga ka selle poolest, et maastikku on kujutatud tollasest stiilist väga erinevalt – valgus, vesi ja rohelus jätvad elusa, liikuva mulje ning loodus ei ole tegevustiku taust, vaid kese.

 

Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik neist on hävinud või pole tema käekiri neil tuntav. Sageli loetakse esimeseks tööks, mis on suures osas Leonardo maalitud, Verrocchio "Kristuse ristimist" (asub Uffizi galeriis), millel tema maalitud arvatakse olevat maastik ja vasakpoolne ingel. Varem on seda dateeritud 1470. aastate algusse, aga uuematel andmetel arvatakse ingel olevat maalitud kümmekond aastat hiljem. Leonardo esimeseks säilinud lõpetatud maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (u 1472–1475, kuulub Uffizi galeriile). Mõlema maali täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et need on valminud pika aja vältel.

Leonardo loometee alguse silmapaistvaimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (u 1481–1482, asub Uffizi galeriis). Leonardo pidi selle maalima San Donato kloostrile Scopetos, kuid maal jäi lõpetamata ning säilinud on vaid maali ja selle detailide skitse. Selle maaliga töötades leidis Leonardo oma stiili, ta hülgas väliselt värvika quattrocento ja lõi sfumato, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellest tekkinud loomulik varjude ja valguse kujutamine.

 

1482. aastal kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Sel ajavahemikul arendas Leonardo end nii inseneri, skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajast on säilinud väga vähe töid. 1483. aastal telliti Leonardolt maal "Madonna kaljukoopas" (1483–1486, asub Louvre’i muuseumis). Sellest teosest on olemas ka teine, kohmakama joonega maalitud versioon, mis asub Londonis Rahvusgaleriis. Teise maai autorluse üle on vaieldud, kuid 2008. aasta uuringuandmete järgi peetakse peamiseks autoriks siiski kedagi teist kui Leonardot, arvatavasti ta assistenti Giovanni Ambrogio de Predisi.

"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsamaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Milanos asuva Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitmel korral restaureeritud, on originaalist säilinud vaid fresko kompositsioon ning mõned väikesed värvilaigud. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ja Teise maailmasõja purustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aastal on märgitud, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.

 

1499. aastal lahkus Leonardo Milanost ning viibis mõnda aega Mantovas ja Veneetsias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning naasis siis Firenzesse, kuhu jäi 1506. aastani.

1503. aastal sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchio saali seinale maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks 1440. aastal toimunud Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd ja maalimistehnika lahenduste otsimist tekkis töösse paus ja teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas Raffael, tehtut kõrgelt. 1560. aastatel maalis Giorgio Vasari, tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning praegu saab selle kohta teavet tööst tehtud koopiatelt ja säilinud skitsidelt.

1506. aastal suundus Leonardo taas Milanosse. Seal jätkas ta tööd praeguseks maailma tuntuima maali "Mona Lisa" juures (1503–1519, asub Louvre’is). Pildil kujutatud naine on tundmatu, aga Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud pealkirjaga "La Gioconda"). Väga lihtsa ja pretensioonitu kompositsiooniga pildi muudab eriliseks ja teistest tollastest portreedest erinevaks portreteeritava mõistatuslik naeratus kunstnikule (ja selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida juba Leonardo kaasaegsed jäljendama asusid.

Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega" (u 1503, asub Louvre’is) ning "Leda luigega" (u 1503–1510, säilinud vaid Raffaeli, Cesare da Sesto jt koopiad).

1513. aastal suundus Leonardo Roomasse, kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516. aastal lahkus ta kuningas François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Amboise’i lähedale Clou Lucé lossi. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali "Ristija Johannese" (u 1513–1516, asub Louvre’is), mida on kritiseeritud homoseksuaalse ja blasfeemilise alatooni tõttu.

 

Renessansiaja humanismis ei eristatud kauneid kunste ja teadust rangelt. Leonardo tööd teaduse ja tehnika vallas olid sama muljetavaldavad kui ta kunst. Tema päevikud, kus on kokku umbes 13 000 lehekülge märkmeid ja joonistusi, olid edasilükkavaks jõuks moodsale kunstile ja looduslikule filosoofiale, tänapäevase teaduse eelkäijale. Leonardo vaatles pidevalt maailma enda ümber ning tegi ülestähendusi ja korrastas neid pidevalt kogu oma elu ja reiside kestel.

Leonardo päevikud on enamjaolt kirjutatud peegelkursiivis. Sageli on peetud selle põhjuseks saladuse hoidmist, kuid ta võis seda teha pigem praktilisusest lähtudes: kuna ta oli vasakukäeline, oli tal tõenäoliselt mugavam kirjutada paremalt vasakule.

Leonardo joonistused ja märkmed näitavad, kui laiahaardelised olid ta huvid. Ta märkmetes leidub infot alates poenimekirjadest ja inimestest, kes talle võlgu olid, ning lõpetades kavanditega tiibade ja vee peal käimiseks mõeldud kingade jaoks. Neis on maalide kompositsioone, uuringuid detailide, nägude ja emotsioonide, loomade, laste, lahkamiste, taimede, kivide moodustumise, veekeeriste, sõjamasinate, helikopterite ja arhitektuuri kohta.

Enamjagu Leonardo päevikuid, mis olid algselt lihtsad eri suurust ja tüüpi lahtised paberid, jäid pärast surma ta sõbra Francesco Melzi kätte. Praeguseks on osa neist jõudnud suurtesse kogudesse, nagu Windsori lossi kuninglik raamatukogu, Louvre’i muuseum, Hispaania Rahvusraamatukogu, Victoria ja Alberti Muuseum, Milano Biblioteca Ambrosiana (kus on 12-osaline "Codex Atlanticus") ja Briti Raamatukogu Londonis (kes on osa märkmekogumist "Arundel MS 263" teinud ligipääsetavaks ka internetis). "Codex Leicester" on ainus Leonardo suur teadustöö, mis on erakätes. Selle omanik on Bill Gates, kes paneb selle kord aastas välja linnades üle maailma.

Leonardo lähenes teadusele eelkõige vaatlemise teel. Ta püüdis asju mõista peamiselt neid ülitäpselt kirjeldades, mitte niiväga katsetele ega teoreetilisele seletusele rõhku pannes. Kuna tal nappis haridust matemaatikas ja ladina keeles, siis tema kaasaegsed teadlased ei tunnistanud teda teadlasena. Ladina keeles oli Leonardo suurel määral iseõppija, matemaatikat õppis ta 1490. aastatel Luca Pacioli käe all.

Leonardo päevikute sisust tuleb välja, et tal oli kavas eri teemadel välja anda hulk uurimusi. Tema tööd anatoomia, valguse ja maastiku vaatlemise kohta kogus kokku ta õpilane Francesco Melzi. 1651. aastal avaldati need pealkirja "Kirjatöö Leonardo da Vinci maalide kohta" all Prantsusmaal ja Itaalias ning 1724. aastal Saksamaal gravüüridega maalikunstnik Nicholas Poussini joonistuste põhjal. Tema päevikutesse kirja pandud teaduslikud kirjutised fossiilide kohta arvatakse olevat mõjutanud ka varast paleontoloogiat.

2007. aastal väitis Ameerika füüsik ja süsteemiteoreetik Fritjof Capra põhjalikus analüüsis Leonardo kui teadlase kohta, et tegu oli Galileo Galileist, Isaac Newtonist ja tema järel tulnutest hoopis erineva teadlasega, sest renessansiaja inimesena kasutas ta hüpoteeside esitamiseks, katsete tegemiseks ja analüüsimiseks ka kunsti. Sellise tervikliku lähenemisviisi tõttu võib teda pidada ka tänapäevase süsteemiteooria eelkäijaks.

 

Leonardo ametlikud anatoomiaõpingud algasid Andrea del Verrocchio meistrikojas, kus kõik õpilased pidid õppima anatoomiat. Ta harjutas palju lihaste, kõõluste ja kehaosade uurimisel nähtu joonistamist ning omandas kirurgilise anatoomia vallas kiiresti meisterlikkuse.

Kunstnikuna juba nime teinud, lubati Leonardol lahata inimesi Santa Maria Nuova haiglas Firenzes ning hiljem ka Milano ja Rooma haiglates. Aastatel 1510 ja 1511 tegi ta koostööd doktor Marcantonio della Torrega ning nad kirjutasid koos teoreetilise töö anatoomiast, mille tarvis tegi ta üle 200 joonise. See avaldati 161 aastat pärast Leonardo surma, 1680. aastal pealkirja all "Uurimistöö maalimisest".

Leonardo joonistas skeleti kõrval detailselt ka südant ja veresoonkonda, suguelundeid jm siseelundeid. Ta oli üks esimesi, kes tegi teadusjooniseid emakas asuvast lootest. Tema joonised ja tähelepanekud olid oma ajast ees ning neil olnuks tollal avaldamise korral meditsiiniteadusele kindlasti suur mõju olnud.

Kunstnikuna jäädvustas Leonardo põhjalikult vanuse ja emotsioonide mõju inimesele. Eriti süvenenult uuris ta viha. Ta joonistas ka palju inimesi, kel oli silmatorkavaid moonutusi või haigusilminguid. Ta uuris ja joonistas ka paljude loomade anatoomiat, mille tarbeks ta lahkas lehmi, linde, ahve, karusid ja konni, ning võrdles nende anatoomiat inimese omaga. Ta tegi ka hulga uurimusi hobuste kohta, osaliselt maaliloomingu tarbeks.

 

Eluajal oli Leonardo hinnatud insener. Ka selles vallas paistis ta silma ratsionaalse ja analüütilise lähenemise poolest. Detailsed on ka tehnilised joonised, seejuures oli tollal uuenduslik sis(s)evaate kujutamine. Tema tehnilisi jooniseid ja mõttekäike on säilinud umbes 5000 leheküljel.

Kirjas Milano hertsogile Ludovico Sforzale väitis ta end olevat võimeline looma igasuguseid masinaid nii linna kaitsmiseks kui ka piiramiseks. Kui ta 1499. aastal Veneetsiasse põgenes, leidis ta tööd insenerina ja töötas välja liikuvate barrikaadide süsteemi kaitsmaks linna rünnakute eest. Tal oli ka plaan, kuidas muuta Arno jõe voolu, et Pisa üle ujutada. Tema päevikutes on hulgaliselt praktilisi ja utoopilisi leiutisi, mille hulgas leidub muusikariistu, veepumpi, ümberpööratava vända mehhanisme ja aurukahur.

1502. aastal tegi Leonardo plaani ühe sildeavaga 240 meetri pikkusest sillast Osmanite sultan Bayezid II-le İstanbulis. Sild pidi hakkama asuma Bosporuse suudmes Kuldsarve lahel. Beyazid ei järginud projekti, kuna arvati, et sellise silla ehitamine on võimatu. Leonardo nägemus taastati 2001. aastal, kui Norra lõunaosas Åsi vallas ehitati tema planeeritud sild väiksemates mõõtmetes. 2012. aasta otsustas Türgi valitsus, et plaanib Leonardo kavandi alusel ehitada silla üle Kuldsarve lahe.

2003. aastal andis USA kirjanik välja romaani "Da Vinci kood", kus tehakse palju viiteid Leonardo loomingule, eelkõige "Mona Lisale" ja "Pühale õhtusöömaajale". Raamat kujunes rahvusvaheliseks menukiks ning selle põhjal loodi 2006. aastal ka sama pealkirja kandev film ja videomäng.

2013. aastal esilinastus Fox International Channelsi ning Starzi ja Adjacent Productioni koostööna valminud telesari "Da Vinci deemonid". Leonardo da Vincit kehastab Tom Riley. Sarja tegevus toimub renessansiaegses Firenzes, kus elab 25-aastane Leonardo, kes on andekas kunstnik, leiutaja, vehkleja, armuke, unistaja ja idealist.