Juri Lotman (28.
veebruar">28. veebruar 1922 Petrograd – 28. oktoober 1993 Tartu) oli vene päritolu Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, üks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaid, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1990).
Juri Lotman | |
---|---|
Juri Lotmani büst. Autor Lev Razumovski, 1981, kips | |
Sündinud | 28. veebruar 1922 Petrograd, Vene NFSV |
Surnud | 28. oktoober 1993 (71-aastaselt) Tartu, Eesti |
Elukoht | Tartu |
Haridus | Leningradi Riiklik ülikool |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | semiootika vene kirjandus |
Töökohad | Tartu Riiklik Ülikool |
Tunnustus | Norra Teaduste Akadeemia liige Rootsi Kuningliku Akadeemia liige Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik |
Autogramm | |
Aastatel 1930–1939 õppis Juri Lotman St. Petri-Schules, seejärel astus Leningradi ülikooli filoloogiateaduskonda. Tänu eeskujulikele hinnetele võeti ta ülikooli eksamiteta. Eriala valis ta oma õe Lidija Lotmani sõprade mõjul, loenguid kuulas ta juba keskkoolis. Õppejõudude seas oli kuulsaid kirjandusteadlasi, näiteks Boriss Tomaševski ja Vladimir Propp.
1940. aastal kutsuti ta sõjaväeteenistusse. Lotman osales teises maailmasõjas Nõukogude armee suurtükiväe koosseisus, demobiliseeriti 1946.. Lõike tema sõjamälestustest on avaldatud eesti keeles ajakirjas Akadeemia. 1942. aastast kuulus Lotman ÜK(b)P-sse.
Pärast ülikooli lõpetamist 1950. aastal töötas Lotman elu lõpuni Tartus, kuna Eesti akadeemilised ringkonnad olid Venemaaga võrreldes liberaalsemad. 1952. aastal sai ta teaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga "А. Н. Радищев в борьбе с общественно-политическими воззрениями и дворянской эстетикой Н. М. Карамзина". 1954. aastast töötas ta Tartu ülikoolis. 1960–1977 oli ta vene kirjanduse kateedri juhataja, 1963. aastast professor. 1961. aastal kaitses ta Leningradi ülikoolis doktoritöö "Dekabrismieelse vene kirjanduse arenguteed" ("Пути развития русской литературы преддекабристского периода").
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1990. aastal kultuurisemiootika alal.
Lotman alustas vene kirjanduse uurijana. Ta on kirjutanud monograafiad Andrei Kaissarovist, Aleksandr Puškinist ja Nikolai Karamzinist.
Ta uuris 18.–19. sajandi vene kirjanduse arengut, Aleksandr Puškini isikulugu, poeetiliste tekstide struktuuri, filmipoeetikat, kultuuriteadvuse ehitust ja kultuuritüpoloogiat. Aastast 1967 oli Lotman Rahvusvahelise Semiootikaassotsiatsiooni asepresident.
1970.–1980. aastatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Ühendades endas kultuuriloo sügava tundmise ja isikupärase teoreetilise mõtlemise, andis Juri Lotman ainulaadse panuse 20. sajandi humanitaaria arengusse.
1980. aastate lõpus salvestas Lotman Eesti Televisioonis saatesarja "Vestlusi vene kultuuriloost" ("Беседы о русской культуре"), mille tekstid on hiljem avaldatud ka raamatuna.
Nõukogude ajal põrkus Lotman korduvalt raskustega oma tööde avaldamisel. Osalt oli selle põhjuseks Nõukogude režiimi juudivaenulikkus, osalt semiootika staatus vaid pooleldi lubatud teadusena. Sellele vaatamata saavutas Lotman rahvusvahelise renomee ühena semiootika suurkujudest.
Perestroika ajal osales Lotman lühemat aega ka Eesti poliitikas. 1988. aasta oktoobris valiti ta Eestimaa Rahvarinde juhatusse.
Juri Lotman avaldas kokku üle 800 teadustöö, neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema tuntumate kirjutiste seas on "Filmisemiootika" (1973), "Luuleteksti analüüs" ja "Kunstilise teksti struktuur".
Lotmani arhiivi ja raamatukogu põhjal on loodud Eesti Semiootikavaramu, mis tegutseb Tallinna Ülikooli (TLÜ) ruumides koostöös TLÜ Slaavi keelte ja kultuuride instituudi ja TLÜ Eesti Humanitaarinstituudiga.
Tema teooria eeldused olid keeleteadus, informatsiooniteooria, strukturalism ja vene formalism (strukturalismi lähe oli kahendpooluste sõnumit kandvate ühikute kirjeldused; kõik mis on taandatav teabeks on sõnum või müra).
Juri Lotman on maetud Raadi kalmistule Tartus.
Tartu Ülikooli õppehoones Lossi tänav 3 on Lotmani nimeline auditoorium.
Tartu Ülikooli raamatukokku on paigaldatud Lotmani büst. 2011. aastal avati Lotmani pronksbüst (autor Stanislav Netšvolodov) ka Tartu Ülikooli Philosophicumis (Jakobi 2).
6. oktoobril 2007 avati Tartu Ülikooli raamatukogu esisel platsil Vanemuise tänava ääres Juri Lotmani mälestusmärk, mille autor on Mati Karmin.
28. veebruaril 2009 avati tema viimases elupaigas Tartus majal Laulupeo puiestee 7 mälestustahvel. 28. veebruaril 2012 avati mälestustahvel majal Veski tänav 63, kus ta samuti oli elanud.
Juri Lotmani vanemad olid Aleksandra ja Mihhail Lotman. Tema isa oli jurist, ema Sorbonne'i ülikooli haridusega hambaarst. Juri Lotmanil oli kolm õde: helilooja Inna Obraztsova (1915–1999), kirjandusteadlane Lidija Lotman (1917–2011) ning arst Viktorija Lotman (1919–2003). Filoloogiadoktor Lidija Lotman töötas Peterburis Venemaa Teaduste Akadeemia Vene Kirjanduse Instituudis. Tema uurimisteemaks oli vene kirjandus 19. sajandil.
1951. aasta märtsis abiellus Lotman kirjandusteadlase, hilisema Tartu Ülikooli professori, Aleksandr Bloki loomingu ja vene sümbolismi asjatundja Zara Mintsiga. Neil on kolm poega – poliitik ja semiootik Mihhail, kunstnik Grigori ning poliitik ja bioloog Aleksei.
Juri Lotman elas Tartus aastail 1963–1970 Kastani tänaval (majas nr. 9, krt. 7), seejärel aastail 1970–1989 Veski tänavas (majas nr. 63, krt. 6) ja elu lõpuaastail Laulupeo puiesteel (majas nr. 7).[viide?]
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Juri Lotman |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Juri Lotman |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Juri Lotman, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.