Elizabeth I: Inglismaa kuninganna 1558–1603

Elizabeth I
Inglismaa ja Iirimaa kuninganna
	Ametiaeg; 17. november 1558 – 24. märts 1603
Eelnev	Mary I ja Felipe II
Järgnev	James I
Isikuandmed
Sünniaeg	7. september 1533; Placentia palee, Greenwich, Kent, Inglismaa kuningriik (tänapäeva Suurbritannia)
Surmaaeg	24. märts 1603; Richmondi palee, Surrey, Inglismaa kuningriik (tänapäeva Suurbritannia)
Vanemad	Henry VIII ; Anne Boleyn
Sugulased	Tudorid
Elukoht	Westminster Abbey (viimne puhkepaik)
Autogramm

september">7. september 1533, Greenwich – 24. märts 1603, Richmond Londoni lähedal) oli Inglismaa ja Iirimaa viimane Tudorite soost monarh, kuninganna 17. novembrist 1558 surmani 1603. aastal. Teda on nimetatud ka neitsikuningannaks (The Virgin Queen), sest ta ei abiellunud kunagi. Elizabeth I oli kuningas Henry VIII ja Anne Boleyni tütar ning Mary I ja Edward VI poolõde. Tema ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ja koloniaalriigiks ning kujunes lõplikult välja anglikaani kirik.

Elizabethi hüüdnimede seas olid ka Gloriana ja Hea Kuninganna Bess. Ta oli Tudorite dünastia viies ja viimane valitseja. Kuna ta oli Henry VIII tütar, sündis ta printsessina, ent tema ema Anne Boleyn hukati kaks ja pool aastat pärast tema sündi ning Elizabeth kuulutati vallaslapseks. Tema poolvend Edward VI pärandas krooni leedi Jane Greyle, jättes õed pärilusjärjekorrast välja. Tema testament jäeti siiski kõrvale, Jane Grey hukati ning 1558. aastal astus Elizabeth troonile katoliikliku Mary I järel, kelle valitsusajal oli ta ligi aasta vältel vangistatud, kahtlustatuna protestantlike mässajate toetamises.

Elizabeth asus valitsema heade nõuannete toel, ja ta sõltus suuresti oma nõunikest, keda juhtis William Cecil, parun Burghley. Üks tema esimesi tegusid kuningannana oli toetada Inglise protestantliku kiriku rajamist. Elizabethi kirikukokkulepe püsis kogu tema valitsusaja ning sellest kujunes tänapäevane anglikaani kirik. Oodati, et Elizabeth abielluks, kuid vaatamata parlamendi korduvatele palvetele ning arvukatele kosimiskatsetele seda ei juhtunud. Selle põhjuste üle on palju vaieldud. Vanemaks kasvades sai Elizabeth oma neitsilikkuse poolest kuulsaks ning tema ümber kujunes kultus, mis leidis väljenduse tollases kunstis ja kirjanduses.

Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam kui ta isa ja õde-vend. Üks tema motosid oli "video et taceo" ("ma näen ega ütle midagi"). See strateegia, mida tema nõunikud kannatamatusega jälgisid, päästis ta mitmest halvast poliitilisest ja abielulisest liidust. Ehkki Elizabeth oli välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui kuldajastu valitsejat ning see kujutelm püsib inglaste seas tänini.

Elizabethi valitsusaega nimetatakse Elizabethi ajastuks. Eelkõige tuntakse seda Inglise draama poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja Christopher Marlowe, ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks Francis Drake. Mõned ajaloolased on oma hinnangutes siiski vaoshoitumad, kujutades Elizabethi äkilise ja mõnikord otsustusvõimetu valitsejana, kel oli rohkem õnne kui ta väärinuks. Valitsusaja lõpupoole kahandas rida majanduslikke ja sõjalisi probleeme tema populaarsust, kuni paljud ta alamad tundsid ta surmast kergendust. Elizabethi tunnustatakse karismaatilise esineja ning kangekaelse ellujääjana ajal, mil valitsus oli kokku varisemas ning naabermaade monarhid seisid silmitsi sisepoliitiliste probleemidega, mis seadsid ohtu nende troonid. Nii juhtus Elizabethi rivaali, Šotimaa kuninganna Maryga, kelle ta lasi 1568. aastal vangistada ning 1587. aastal hukata. Pärast Elizabethi venna ja õe lühikesi valitsusaegu pakkus tema 44 aastat kestnud valitsus kuningriigile teretulnud stabiilsust ning aitas luua rahvuslikku identiteeti.

Elizabeth ei abiellunud kunagi, kuna see oleks tema riigi võinud allutada abikaasa mõju alla. Elizabethi kätt palusid Rootsi kuningas Erik XIV, Hispaania kuningas Felipe II, kes oli olnud abielus tema õe Maryga, Prantsusmaa kuninga Henri II poeg Anjou hertsog François ja paljud teised, sealhulgas ka tema eluaegne sümpaatia Robert Dudley. Omaette küsimus on, kas Elizabeth jäi ka tegelikult neitsikuningannaks, sest tihti on oletatud, et vähemalt Robert Dudley võis ta armuke olla. Lapsi tal igal juhul ei sündinud.

Trooni pärandas Elizabeth oma kaugele sugulasele, Šotimaa kuningale James VI-le, Mary Stuarti pojale, kes sai Inglismaa troonile James I nime all.

Elizabeth I, neitsiliku kuninganna järgi on nimetatud Inglismaa asumaa ja pärastine USA osariik Virginia.

Lapsepõlv

Elizabeth sündis Greenwichi palee Neitsite toas 7. septembril 1533 kella kolme ja nelja vahel pärastlõunal ning sai nime oma vanaemade Yorki Elizabethi ja Elizabeth Howardi järgi. Ta oli Henry VIII abielus sündinud lastest teine, kes elas täiskasvanueani; tema ema oli Henry teine naine Anne Boleyn. Sündides oli Elizabeth Inglismaa troonipärija. Tema vanem poolõde Mary oli kaotanud oma positsiooni seadusliku pärijana, kui Henry tühistas oma abielu Mary ema, Aragóni Katariinaga, et abielluda Anne'iga. Kuningas Henry VIII oli meeleheitlikult seaduslikku poega lootnud, et tagada Tudorite suguvõsa troonipärilus. Raseduse ajal krooniti Anne Püha Edwardi krooniga, erinevalt teistest kuningate naistest. Ajaloolane Alice Hunt on oletanud, et seda tehti, kuna Anne'i rasedus oli kroonimise ajal nähtav ja ta kandis pärijat, kes arvati olevat meessoost. Elizabeth ristiti 10. septembril Greenwichi palees aset leidnud tseremoonial. Tema neli ristivanemat olid Peapiiskop Thomas Cranmer, Exeteri markiis, Norfolki hertsoginna ja Dorseti leskmarkiis. Pärast Elizabethi sündi ei suutnud kuninganna Anne meessoost järeltulijat sünnitada. Ta elas üle vähemalt kaks nurisünnitust, ühe 1534. aastal ja teise 1536. aasta alguses. 2. mail 1536 ta arreteeriti ja vangistati. Pärast kiiret süüdimõistmist abielurikkumises, intsestis ja nõidumises löödi tal 19. mail 1536 pea maha.

Elizabeth, kes oli sellal kaks aastat ja kaheksa kuud vana, kuulutati vallaslapseks ning jäeti ilma printsessi tiitlist. Üksteist päeva pärast Anne Boleyni surma abiellus Henry Jane Seymouriga, kes suri 12 päeva pärast nende poja, prints Edwardi sündi. Edwardi ristimisel osales Elizabeth Edwardi kaaskonnas ning kandis ristimisrõivast.

Elizabethi esimene saatjadaam leedi Margaret Bryant kirjutas, et ta oli "lapsena otsekohesem ja õrnem kui keegi, keda ma elades tundnud olen". 1537. aasta sügiseks oli Elizabeth Blanche Herberti, leedi Troy hoole all, kes jäi tema saatjadaamiks ametist loobumiseni 1545. aasta lõpul või 1546. aasta alguses. Catherine Champernowne, keda tuntakse paremini ta abielunime Catherine "Kat" Ashley järgi, määrati Elizabeth guvernandiks 1537. aastal ning ta jäi Elizabethi sõbraks kuni surmani 1565, mil tema koha kuninganna eraresidentsi peaõuedaamina päris Blanche Parry. Ilmselgelt kandis ta Elizabethi hariduse eest hästi hoolt: kui William Grindal 1544. aastal tema õpetajaks sai, oskas Elizabeth kirjutada inglise, ladina ja itaalia keeles. Grindali käe all, kes oli andekas ja vilunud õpetaja, omandas Elizabeth ka prantsuse ja kreeka keele. Räägitakse, et ta kõneles ka korni keelt. Kui Grindal 1548. aastal suri, jätkas Elizabeth haridusteed Roger Aschami käe all. See heatahtlik õpetaja uskus, et õppimine peaks olema kaasahaarav. 1550. aastaks, mil Elizabethi formaalne haridus lõppes, oli ta oma põlvkonnas parima haridusega naine.

Thomas Seymour

Henry VIII suri 1547, kui Elizabeth oli 13-aastane. Trooni päris tema poolvend Edward VI. Henry viimane naine Catherine Parr abiellus peagi Thomas Seymouriga, kes oli Edward VI onu ning lordprotektor (regent) Edward Seymouri vend. Paar võttis Elizabethi oma majapidamisse Chelseas. Seal elas Elizabeth läbi emotsionaalse kriisi, mis mõne ajaloolase arvates mõjutas teda kogu ülejäänud elu. 40. eluaastale lähenev, kuid sarmikas ja "võimsa seksapiiliga" Seymour müras sageli 14-aastase Elizabethiga. Näiteks läks ta öösärgi väel Elizabethi magamistuppa, kõditas teda ja laksas tagumikule. Abikaasa keelamise asemel lõi Catherine Parr kampa. Kaks korda aitas ta mehel Elizabethi kõditada ning ükskord hoidis teda kinni, kui mees tüdruku musta kleidi "tuhandeks tükiks" lõikas. Ent kui Catherine Parr leidis need kaks kallistamas, lõpetas ta niisugused suhted järsult. 1548. aasta mais saadeti Elizabeth ära.

Seymour jätkas intriigide punumist, et saavutada kontroll kuningliku perekonna üle. Kui Catherine Parr 5. septembril 1548 sünnitusel suri lapsevoodipalavikku ehk sünnitusjärgse sepsise tõttu, pööras Seymour taas tähelepanu Elizabethile, kavatsedes temaga abielluda. Üksikasjad sellest, kuidas ta varem Elizabethiga käitunud oli, tulid avalikuks, kui küsitleti Catherine Ashleyt ja Elizabethi varahoidjat Thomas Parryt. Tema venna ja nõukogu jaoks oli see viimane piisk ning 1549. aasta jaanuaris arreteeriti Seymour süüdistatuna plaanis abielluda Elizabethiga ning kukutada tema vend. Hatfield House'is elav Elizabeth ei tunnistanud midagi. Tema kangekaelsus rabas küsitlejat Sir Robert Tyrwhitti, kes teatas: "Ma näen tema näost, et ta on süüdi". 20. märtsil 1549 raiuti Seymouri pea maha.

Mary I valitsusaeg

Edward VI suri 15-aastaselt 6. juulil 1553. Tema testament tühistas 1543. aasta troonipärilusseaduse (Succession to the Crown Act 1543), jättis nii Mary kui ka Elizabethi pärilusjärjekorrast kõrvale ning kuulutas nende asemel troonipärijaks leedi Jane Grey, Henry VIII õe Mary, Suffolki hertsoginna tütretütre. Salanõukogu kuulutas leedi Jane'i kuningannaks, kuid tema toetus murenes kiiresti ja ta kukutati üheksa päeva hiljem. Mary ratsutas triumfeerides Londonisse, Elizabeth tema kõrval.

Õdede avalik üksmeel ei kestnud kaua. Mary, maa esimene vaidlustamatult valitsev kuninganna oli otsustanud purustada protestantluse, milles Elizabethi oli kasvatatud, ning ta nõudis, et igaüks käiks missal. See käis ka Elizabethi kohta, kes pidi väliselt alluma. Mary algne populaarsus haihtus, kui sai teatavaks, et ta kavatses abielluda tulevase Hispaania kuninga Felipe II, keiser Karl V pojaga. Rahulolematus levis kiiresti üle kogu maa ning paljud pidasid Elizabethi keskmeks, mille ümber koondub vastuseis Mary usupoliitikale. 1554. aasta jaanuaris ja veebruaris puhkesid mitmel pool Inglismaal ja Walesis ülestõusud (Wyatti ülestõus), mida juhtis Thomas Wyatt.

Ülestõusu lüüasaamise järel toodi Elizabeth kohtu ette küsitlusele. 18. märtsil suleti ta Londoni Towerisse, kus 12. veebruaril oli hukatud Jane Grey, hirmutamaks mässajaid. Hirmul Elizabeth protesteeris ägedalt ja kinnitas oma süütust. Ehkki ta tõenäoliselt mässajatega ühiseid plaane ei teinud, on teada, et mõned neist kontakteerusid temaga. Mary lähim usaldusalune, Karl V saadik Simon Renard väitis, et kuni Elizabeth elab, ei ole Mary troon iialgi päris kindel. Ka kantsler Stephen Gardiner püüdis saata Elizabethi kohtu alla. Elizabeth toetajad valitsuses, kelle hulka kuulus lord Paget, veensid Maryt õde säästma, kuna süüdimõistmiseks puudusid kindlad tõendid. Selle asemel viidi Elizabeth 22. mail Towerist Woodstocki, kus ta pidi olema peaaegu terve aasta koduarestis Sir Henry Bedingfieldi valve all. Rahvas juubeldas kogu tee.

17. aprillil 1555 kutsuti Elizabeth õukonda Mary näilise raseduse tõttu. Kui Mary ja tema laps oleksid sünnituse käigus surnud, saanuks Elizabeth kuningannaks. Kui aga Mary oleks ilmale toonud terve lapse, oleksid Elizabethi võimalused kuningannaks saada järsult vähenenud. Kuid Mary rasedus osutus fantoomraseduseks ning pärast seda ei uskunud enam keegi, et ta oleks võimeline rasedaks jääma. Elizabethi troonile saamine tundus olevat kindlustatud.

Kuningas Felipe, kes oli 1556. aastal Hispaaniat valitsema hakanud, tunnustas uut poliitilist reaalsust. Elizabeth oli talle parem liitlane kui Šotimaa kuninganna Mary Stuart, kes oli üles kasvanud Prantsusmaal ning kihlatud Prantsusmaa dofääniga, tulevase kuninga François II-ga. Kui Mary 1558. aastal haigestus, saatis Felipe tollase Feria krahvi Elizabethiga nõu pidama. Nõupidamine leidis aset Hatfield House'is, mis oli taas alates 1555. aasta oktoobrist Elizabethi elukoht. 1558. aasta oktoobriks oli Elizabeth hakanud planeerima oma valitsust, 6. novembril tunnustas Mary Elizabethi kui oma troonipärijat. Mary suri 17. novembril 1558 ning Elizabeth kuulutati kuningannaks.

Kuningannaks saamine

Elizabeth sai kuningannaks 25-aastaselt; ta teatas kohe oma kavatsustest nõukogule ja teistele, kes olid tulnud Hatfieldi talle truudust vanduma:

„Mu isandad, looduses valitsev seaduspärasus paneb mind mu õe pärast kahetsusvalu tundma. Mulle langev koorem paneb mind nõndasama suurt imestust tundma. Ometi arvestades, et olen Jumalast loodu, kes on pühitsetud kuuletuma Tema määrangule, annan sellele järele. Soovin südamest, et mul võiks olla abi Tema armust, et olla Tema taevase tahte saadik selles ametis, mis on nüüd mulle osaks saanud. Olen ihult vaid üks, keda ülal peetakse, olles Tema loal riikliku ühiskonna valitsemiseks piisav. Ma soovin, et teie kõik ... oleksite mulle abiks, et mina oma valitsusega ja teie oma teenistusega loome sobiva koosluse Kõikvõimsa Jumala heaks. Jätma peame mõningase lohutuse meie järeltulevatele põlvedele maa peal. Pean silmas kogu oma tegevuse suunamist heade nõuannete ja soovitustega.“
– Elizabeth oma kroonimiskõnes

Oma kroonimistseremoonia-eelsel võidukäigul võtsid kodanikud teda väga hästi vastu. Teda tervitasid ovatsioonid ja vaatemängud, mis olid enamjaolt tugeva protestantliku maiguga. Elizabethi avameelsed ja lahked vastused meeldisid pealtvaatajatele, kes olid "imeliselt lummatud". Järgneval päeval, astroloogi John Dee valitud 15. jaanuaril 1559 krooniti Elizabeth Westminster Abbeys. Tema kroonijaks oli katoliiklasest Carlisle'i piiskop Owen Oglethorpe. Seejärel esitleti teda heakskiitvale rahvale orelite, vilede, trompetite, trummide ja kellade saatel. Ehkki Elizabeth oli Inglismaal kuningannana teretulnud, oli riik endiselt ärevil tajutava katoliikliku ohu pärast nii kodumaal kui ka välismaal. Samuti muretseti selle üle, kellega Elizabeth abiellub.

Kirikukokkulepe

Elizabethi isiklike usuliste veendumuste üle on palju vaieldud. Ta oli protestant, kuid säilitas katoliiklikud sümbolid (näiteks krutsifiksi) ning ei pidanud oluliseks jutluseid, mis olid protestantlikus kirikus väga tähtsad.

Elizabeth ja tema nõuandjad tajusid katoliku ristisõja ohtu ketserliku Inglismaa vastu. Seetõttu otsis kuninganna protestantlikku lahendust, mis ei vihastaks liialt katoliiklasi ning mis samas vastaks inglise protestantide soovidele. Ta ei sallinud puritaane, kes soovisid äärmuslikke usulisi reforme. 1559. aasta parlament hakkas välja andma seadusi, et luua kirik, mis põhines Edward VI protestantlikul kokkuleppel: säilitatakse mitmed katoliiklikud elemendid, kuid kiriku pea on monarh.

Parlamendi alamkoda toetas ettepanekuid tugevalt, ent lordide kojas tekitasid need vastuolu, eriti piiskoppide seas. Elizabethil vedas, et paljud piiskopkonnad olid tol ajal täitmata, sealhulgas Canterbury peapiiskopkond – see võimaldas aadlikest seaduste toetajatel maha hääletada piiskopid. Sellegipoolest pidi Elizabeth leppima Inglismaa kiriku kõrgeima kuberneri tiitliga, mitte kirikupea tiitliga, mida paljud pidasid naisele vastuvõetamatuks. Uus ülemvõimu seadus jõustus 8. mail 1559. Kõik riigiametnikud olid kohustatud andma lojaalsusvande monarhile kui kiriku kõrgeimale kubernerile, vastasel juhul ähvardas neid ametist eemaldamine. Ketserlusseadused kuulutati kehtetuks, et vältida Mary I valitsusajal aset leidnud teisitimõtlejate tagakiusamise kordumist. Samal ajal võeti vastu uus ühtsuseseadus, mis muutis kirikus käimise ja ühise palveraamatu (Book of Common Prayer) kasutamise kohustuslikuks, kuigi karistused nende mittejärgimise eest ei olnud äärmuslikud.

Tiitlid sünnist surmani

7. september 1533 – juuli 1536: Printsess Elizabeth (The Princess Elizabeth)
juuli 1536 – 17. november 1558: Leedi Elizabeth (The Lady Elizabeth)
17. november 1558 – 24. märts 1603: Tema Majesteet Kuninganna (Her Majesty The Queen)

Sugupuu

Elizabeth I esivanemad
Inglismaa kuninganna Elizabeth I (1533–1603)	Inglismaa kuningas Henry VIII (1491–1547)	Inglismaa kuningas Henry VII (1457–1509)	Edmund Tudor, esimene Richmondi krahv (1431–1456)
			Margaret Beaufort (1443–1509)
		Inglismaa printsess Yorki Elizabeth (1466–1503)	Inglismaa kuningas Edward IV (1442–1483)
			Elizabeth Woodville (1432–1497)
	Anne Boleyn (suri 1536)	Thomas Boleyn, esimene Wiltshire'i krahv (suri 1539)	William Boleyn (1451–1505)
			Margaret Butler (u. 1454–1539)
		Elizabeth Howard (suri 1538)	Thomas Howard, teine Norfolki hertsog (1443–1524)
			Elizabeth Tilney (suri 1497)

Vaata ka

Inglise renessanss
Elizabeth I portreed
Reformatsioon
Inglismaa vapp
Inglismaa kuninglik standard
Iirimaa vallutamine Tudorite ajal
Elizabethi-aegsed Inglismaa riigimehed: Sir Francis Walsingham, Robert Dudley, Leicesteri krahv, Christopher Hatton, Robert Cecil, Robert Devereux,
Francis Drake, Francis Bacon, William Shakespeare, Christopher Marlowe

Viited

Allikad

Adams, Simon (2002), Leicester and the Court: Essays in Elizabethan Politics, Manchester: Manchester University Press, ISBN 0-7190-5325-0.
Black, J. B. (1945) [1936], The Reign of Elizabeth: 1558–1603, Oxford: Clarendon, OCLC 5077207.
Chamberlin, Frederick (1939), Elizabeth and Leycester, Dodd, Mead & Co..
Collinson, Patrick (2007), Elizabeth I, Oxford: Oxford University Press, ISBN 978-0-19-921356-6.
Croft, Pauline (2003), King James, Basingstoke and New York: Palgrave Macmillan, ISBN 0-333-61395-3.
Davenport, Cyril (1899), Pollard, Alfred (toim), English Embroidered Bookbindings, London: Kegan Paul, Trench, Trübner and Co., OCLC 705685.
Dobson, Michael & Watson, Nicola (2003), "Elizabeth's Legacy", Doran, Susan (toim), Elizabeth: The Exhibition at the National Maritime Museum, London: Chatto and Windus, ISBN 0-7011-7476-5.
Doran, Susan (1996), Monarchy and Matrimony: The Courtships of Elizabeth I, London: Routledge, ISBN 0-415-11969-3.
Doran, Susan (2003), Queen Elizabeth I, London: British Library, ISBN 0-7123-4802-6.
Doran, Susan (2003), "The Queen's Suitors and the Problem of the Succession", Doran, Susan (toim), Elizabeth: The Exhibition at the National Maritime Museum, London: Chatto and Windus, ISBN 0-7011-7476-5.
Edwards, Philip (2004), The Making of the Modern English State: 1460–1660, Basingstoke and New York: Palgrave Macmillan, ISBN 0-312-23614-X.
Flynn, Sian & Spence, David (2003), "Elizabeth's Adventurers", Doran, Susan (toim), Elizabeth: The Exhibition at the National Maritime Museum, London: Chatto and Windus, ISBN 0-7011-7476-5.
Frieda, Leonie (2005), Catherine de Medici, London: Phoenix, ISBN 0-7538-2039-0.
Goldsworthy, J. D. (1999), The Sovereignty of Parliament, Oxford University Press, ISBN 0-19-826893-9.
Guy, John (2004), My Heart is My Own: The Life of Mary Queen of Scots, London and New York: Fourth Estate, ISBN 1-84115-752-X.
Haigh, Christopher (2000), Elizabeth I (2nd ed.), Harlow (UK): Longman Pearson, ISBN 0-582-43754-7.
Hammer, P. E. J. (1999), The Polarisation of Elizabethan Politics: The Political Career of Robert Devereux, 2nd Earl of Essex, 1585–1597, Cambridge University Press, ISBN 0-521-01941-9.
Hasler, P. W, toim (1981), History of Parliament. House of Commons 1558–1603 (3 vols), London: Published for the History of Parliament Trust by H.M.S.O., ISBN 0-11-887501-9.
Hogge, Alice (2005), God's Secret Agents: Queen Elizabeth's Forbidden Priests and the Hatching of the Gunpowder Plot, London: HarperCollins, ISBN 0-00-715637-5.
Hunt, Alice (2008), The Drama of Coronation: Medieval Ceremony in Early Modern England, Cambridge: Cambridge University Press.
Jenkins, Elizabeth (2002) [1961], Elizabeth and Leicester, The Phoenix Press, ISBN 1-84212-560-5.
Kantorowicz, Ernst Hartwig (1997). The king's two bodies: a study in mediaeval political theology (2 ed.). Princeton, N.J: Princeton University Press. ISBN 0-691-01704-2.
Kenyon, John P. (1983), The History Men: The Historical Profession in England since the Renaissance, London: Weidenfeld & Nicolson, ISBN 0-297-78254-1.
Lacey, Robert (1971), Robert Earl of Essex: An Elizabethan Icarus, London: Weidenfeld & Nicolson, ISBN 0-297-00320-8.
Loades, David (2003), Elizabeth I: The Golden Reign of Gloriana, London: The National Archives, ISBN 1-903365-43-0.
Lockyer, Roger (2004), Tudor and Stuart Britain 1485–1714 (Third ed.), London: Pearson, ISBN 0-582-77188-9.
McGrath, Patrick (1967), Papists and Puritans under Elizabeth I, London: Blandford Press.
Neale, J. E. (1954) [1934], Queen Elizabeth I: A Biography (reprint ed.), London: Jonathan Cape, OCLC 220518.
Parker, Geoffrey (2000), The Grand Strategy of Philip II, New Haven: Yale University Press, ISBN 0-300-08273-8.
Richardson, Ruth Elizabeth (2007), Mistress Blanche: Queen Elizabeth I's Confidante, Woonton: Logaston Press, ISBN 978-1-904396-86-4.
Rowse, A. L. (1950), The England of Elizabeth, London: Macmillan, OCLC 181656553.
Skidmore, Chris (2010), Death and the Virgin: Elizabeth, Dudley and the Mysterious Fate of Amy Robsart, London: Weidenfeld & Nicolson, ISBN 978-0-297-84650-5.
Somerset, Anne (2003), Elizabeth I. (1st Anchor Books ed.), London: Anchor Books, ISBN 0-385-72157-9.
Starkey, David (2003), "Elizabeth: Woman, Monarch, Mission", Doran, Susan (toim), Elizabeth: The Exhibition at the National Maritime Museum, London: Chatto and Windus, ISBN 0-7011-7476-5.
Strong, Roy C. (2003) [1987], Gloriana: The Portraits of Queen Elizabeth I, London: Pimlico, ISBN 0-7126-0944-X.
Strong, R. C. & van Dorsten, J. A. (1964), Leicester's Triumph, Oxford University Press.
Weir, Alison (1999), Elizabeth the Queen, London: Pimlico, ISBN 0-7126-7312-1.
Williams, Neville (1964), Thomas Howard, Fourth Duke of Norfolk, London: Barrie & Rockliff.
Williams, Neville (1972), The Life and Times of Elizabeth I, London: Weidenfeld & Nicolson, ISBN 0-297-83168-2.
Willson, David Harris (1963) [1956], King James VI & I, London: Jonathan Cape, ISBN 0-224-60572-0.
Wilson, Derek (1981), Sweet Robin: A Biography of Robert Dudley Earl of Leicester 1533–1588, London: Hamish Hamilton, ISBN 0-241-10149-2.
Woodward, Jennifer (1997). The Theatre of Death: The Ritual Management of Royal Funerals in Renaissance England, 1570–1625. Boydell & Brewer. ISBN 978-0-85115-704-7.

Kirjandus

William Camden "History of the Most Renowned and Victorious Princess Elizabeth". Wallace T. MacCaffrey (ed). Chicago: University of Chicago Press, selected chapters, 1970 edition. OCLC 59210072
John Clapham "Elizabeth of England". E. P. Read and Conyers Read (eds). Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 1951 OCLC 1350639
"Elizabeth I: The Collected Works" Leah S. Marcus, Mary Beth Rose & Janel Mueller (eds.). Chicago: University of Chicago Press, 2002. ISBN 0-226-50465-4
"Elizabeth: The Exhibition at the National Maritime Museum" Susan Doran (ed.). London: Chatto and Windus, 2003. ISBN 0-7011-7476-5
Jasper Ridley "Elizabeth I: The Shrewdness of Virtue" New York: Fromm International, 1989. ISBN 0-88064-110-X
Priit Raudkivi. "Tudorid Inglismaa troonil: ühe suguvõsa lugu 1485–1603". Tallinn: Argo, 2002

Välislingid

William Camden. Annales Rerum Gestarum Angliae et Hiberniae Regnante Elizabetha. (1615 and 1625.) Hypertext edition, with English translation. Dana F. Sutton (ed.), 2000. Retrieved 7 December 2007.
Tudor and Elizabeth Portraits. Tudor and Elizabethan portraits and other works of art, provided for research and education. Retrieved 15 December 2007.
Annals of the Reformation and Establishment of Religion, and Other Various Occurrences in the Church of England, During Queen Elizabeth's Happy Reign by John Strype (1824 ed.): Vol. I, Pt. I, Vol. I, Pt. II, Vol. II, Pt. I, Vol. II., Pt. II, Vol. III, Pt. I, Vol. III, Pt. II, Vol. IV

Eelnev: Mary I	Inglismaa kuninganna 1558–1603	Järgnev: James I

This article uses material from the Wikipedia Eesti article Elizabeth I, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.