Aleksander Aben: Eesti poliitik

juuli">19. juuli 1908 Hübja küla, Kaarma vald, Kaarma kihelkond, Kuressaare kreis – 11. oktoober 1991 Tallinn) oli Eesti poliitik ja Eesti NSV riigiametnik.

Aleksander Aben õppis Kaarma algkoolis ja astus 1922. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumisse, kust ta 1925. aasta alguses riigivastasuses süüdistatuna välja heideti. Töötas põllutöölisena, 1931. aastal kutsuti ta Üleriikliku Maatöörahva Ühisuse Pärnumaa toimkonna sekretäriks. 1933. aasta jaanuaris siirdus Tallinna Eesti Tööliste Haridusliidu õppetöö instruktoriks. 1934. aasta aprillist kuni 1939. aasta juulini töötas ta Tallinna Ühises Haigekassas, algul käitiste revidendina ja hiljem kontrollosakonna juhataja asetäitjana.

Aastatel 1929–1934 oli Aleksander Aben Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei liige. Aleksander Aben valiti 1938. aasta kevadel ta Tallinna 9. valimisringkonnast I Riigivolikokku. 4. juulil 1939 mõisteti ta Sõjaväe Kõrgema Kohtu poolt presidenti ja valitsust halvustava lendlehe levitamise eest viieks aastaks sunnitööle. Põgenes Rootsi, kus elas poliitilise pagulasena kuni 1940. aasta juunipöördeni. Aleksander Abeni asemel asendussaadikuks I Riigivolikogusse sai 1939. aastal Aleksander Jõeäär.

Rootsist tagasi saabumise järel 1940. aastal määrati Aleksander Aben Ametiühingute Kesknõukogu esimeheks ja pärast EK(b)P liikmeks vastuvõtmist Johannes Varese valitsuse riigikontrolöriks. Peagi nimetati A. Aben Maata ja Vähese Maaga Talupoegade Maaga Varustamise Peakomitee esimehe asetäitjaks ja EK(b)P Keskkomitee põllumajandusosakonna juhatajaks.

Teise maailmasõja ajal peale evakueerumist Nõukogude Liidu tagalasse 1941. aasta suvel töötas Aleksander Aben algul 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolgu parteibüroo vastutava sekretärina ja hiljem sama diviisi ajalehe Punaväelane vastutava toimetajana. 1944. aasta veebruaris nimetati ta Leningradis välja antud partisaniliikumise häälekandja Tasuja ja EKP Keskkomitee häälekandja Talurahvaleht vastutavaks toimetajaks.

Aleksander Aben suunati 1944. aasta mais EK(b)P Keskkomitee büroo otsusel NSV Liidu Välisministeeriumi Kõrgema Diplomaatilise Kooli juures korraldatud kursustele, nende lõpetamise järel sai temast Eesti NSV välisasjade rahvakomissari abi ja alates 1949. aasta augustist välisministri asetäitja. Aastatel 1945–1946 viibis komandeeringus Rootsis.

1950. aasta novembris tagandati Aleksander Aben ametist ja arreteeriti. NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kohtuistungil 17. jaanuaril 1952 mõisteti A. Aben 25-aastaks paranduslike tööde laagrisse. Karistust kandis ta Vorkuta vangilaagris kuni 10. septembrini 1955, mil tema kohtuasi kuriteo koosseisu puudumise tõttu lõpetati.

1957. aasta juulist töötas ta Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu tehnikaosakonna vaneminspektorina. Aastatel 1959–1967 töötas ta Eesti NSV Tehnilise Informatsiooni Keskbüroos toimetaja ja osakonnajuhatajana ning seejärel kuni personaalpensionile siirdumiseni 1970. aastal Eksperimentaalkombinaadi Bit inseneri ja toimetajana.

Aleksander Aben suri Tallinnas 14. oktoobril 1991 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

• Riigivolikogu liige A. Aben riigivastase sisuga lendlehtede levitamise pärast 5 a. sunnitööle. Uus Eesti, 5. juuli 1939, nr. 178, lk. 3.

• Aben, Aleksander - poliitik ja ühiskonnategelane 1927-1991, ERAF.9616, The National Archives of Estonia
• Kirjutamata memuaare. Aleksander Aben., Eesti Raadio saade, 5. veebruar 1978