Juunipööre

aasta riigipööre oli Nõukogude Liidu korraldatud riigipööre Eestis, mille tulemusel 21. juunil 1940 seati äsja okupeeritud Eesti Vabariigis ametisse uus peaminister Johannes Vares ja tema juhitav valitsus. Riigipöördele järgnenud mõne nädala jooksul aitas Varese nukuvalitsus kehtestada Nõukogude ülemvõimu ning viia riigi iseseisvuse kaotamiseni – Eesti annekteerimiseni NSV Liidu poolt augustis 1940.

Nõukogude relvajõud alustasid 14. juunil 1940 Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Kohe seejärel esitas Nõukogude diktaator Stalin kolmele Balti riigile sõjalise jõu ähvardusel ultimaatumid, nõudes täiendavate väekontingentide maale lubamist ja nõukogudemeelsete valitsuste ametisse seadmist. 17. juunil 1940 okupeeriti kogu Eesti territoorium ligi 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt. 19. juunil saabus Tallinna Stalini erivolinik Andrei Ždanov, kelle näpunäidete järgi korraldati 21. juunil "rahvademokraatlik" riigipööre.

Teise maailmasõja puhkedes 1. septembril 1939 kuulutas Eesti president Konstantin Päts samal päeval (otsusega nr 179), et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas rangelt erapooletuks. Augustis 1939 Stalini ja Hitleri esindajate vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollides leppisid kaks suurriiki omavahel kokku Poola ja teiste riikide jagamises ("mõjusfääridesse") ja Saksamaa oli salaja nõustunud Eesti jäämisega NSV Liidu "mõjusfääri". 18. septembri 1939 Orzełi juhtumit ettekäändeks tuues süüdistas Stalini valitsus Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi (erapooletuse) rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.

24. septembril 1939 esitas Stalini valitsus Eestile ultimaatumi, nõudes "vastastikuse abistamise pakti" (nn baaside lepingu) kohest sõlmimist ja ähvardades sellest keeldumise korral sõjaga. Eesti valitsus allus ähvardusele ja 28. septembril kirjutati Moskvas lepingule alla.

 

Baaside lepingu viienda artikli järgi ei tohtinud selle elluviimine riivata lepinguosaliste riikide (NSV Liidu ja Eesti Vabariigi) suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. 29. septembril kinnitas president Päts raadiokõnes, et baaside leping on igati Eesti neutraliteedi huvides ja "Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi."

Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril 1939 astus ametisse uus Eesti Vabariigi valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga.

NSV Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 7. detsembril 1939 Moskvat. Seal kinnitas Stalin talle taas Eesti iseseisvuse "puutumatust". Laidoner rääkis pärast oma sõitu tutvustavas raadiokõnes, et "oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga. Sellega hoidsime ära sõjalise kokkupõrke võimaluse N. Liiduga ja – mis veel tähtsam – meil on rohkem kindlustatud võimalus jääda välja praeguse suure Euroopa sõja keerisest ja tulevikus võime elada rahus oma suure idanaabriga."

Mere- ja õhublokaad

 

9. juunil 1940 andsid NSV Liidu kaitseminister Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem Boriss Šapošnikov välja direktiivi (nr 02622), milles Nõukogude Balti laevastik ja armee Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: laevastiku juhatajal Vladimir Tributsil kästi Balti laevastik viia 10. juunil kell 5.00 Leningradi Sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja 12. juuniks 1940 "olla valmis lahinguülesannete täitmiseks".

14. juunil 1940 kandis Nõukogude Liidu täievoliline esindaja Kuzma Nikitin telegrammiga ette väidetavast vaenulikust olukorrast Eestis:

„14. juuni 1940

1) Eestlased teostavad energilisi sõjalisi ettevalmistusi. On läbi viidud reservohvitseride ja reameeste salajane mobilisatsioon. Iga päev tõmbab mundri selga mitukümmend äsja saabunud reservohvitseri. Öösiti jaamas [sõjaväkke] kutsutute naised ja perekonnad saadavad nuttes ärasõitjaid. Enamus taksodest on mobiliseeritud. Ülejäänud autodel on meesautojuhid osaliselt asendatud naistega. 2) Sõjaväkke kutsutud ohvitser- ja reakoosseis saadetakse Narva ja Irboska piirile, ülejäänud osa läheb diviiside täiendamiseks Viljandis ja Tartus. Viljandi lähedal Võhma piirkonnas jagatakse kohalikule elanikkonnale relvi. Tallinna ja Viljandi Eesti diviiside ülesandeks on ära lõigata kaks meie väegruppi, mis paiknevad Haapsalus ja Paldiskis. 3) Eestlased paigutasid mõlemale poole Miinisadamat, kus asub meie sõjalaevastik, kaks rannapatareid, mis vajaduse korral võivad meie laevastikku tulistada. Peale selle peitsid eestlased arsenali kolmanda rannapatarei, mis vajaduse korral võib otsesihtimisega tulistada meie sõjalaevastikku. 4) Täiendati politseipatrulle. Politsei on relvastatud karabiinidega. 5) Tallinna saabus 250 Poola ohvitseri, keda peetakse ülal Prantsuse rahadega. 6) Eestlased saatsid Paldiski lähedal asuvale Väike-Pakri saarele mitu kasti relvi. 7) Tagavaraohvitseride ja reameeste mobiliseerimisest – täna Balti laevastiku staabiülem küsis Eesti merejõudude juhatajalt Santpankilt, viimane, olles selle küsimusega ootamatult tabatud, oli sunnitud seda tunnistama. Samuti tunnistas Poola ohvitseride viibimist Tallinnas ja võttis õigeks nende ülalpidamise Prantsuse rahadega. 8) On välja kuulutatud Kaitseliidu kogunemine. Selle 40 tuhat liiget on olukorras, kus neid võib koondada mõne ööpäeva jooksul. 9) Kõik loetletud abinõud on suunatud vaieldamatult NSV Liidu vastu: üksikutest jutuajamistest saab teha järelduse, et Inglismaa ja Prantsusmaa nõuavad Balti Entente'ilt ühise armee loomist arvuga kuni 1 miljon meest.“

14. juunil 1940 alustasid Nõukogude Liidu relvajõud Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Samal päeval, 14. juunil tulistasid Nõukogude sõjalennukid alla Soome reisilennuki Kaleva, mis lendas liinil Tallinn–Helsingi; kõik merre kukkunud reisilennuki pardal olnud 9 inimest – kaks meeskonnaliiget ja seitse reisijat – said surma.

Punavägede sissemarss ja Narva diktaat

16. juunil 1940 väitis Nõukogude valitsus, et Eesti pool ei pidavat kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis märgiti, et "NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks: 1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude – Eesti pakti ausalt ellu viia. 2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.'" Noodis ei mainitud ega nõutud Eesti riigikorra muutmist.

16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem Meretskov Eesti sõjavägede ülemjuhatajale Laidonerile, et temale alluv Punaarmee 10. armee on saanud käsu Eesti okupeerida. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks kohe Narvasse temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00 hommikul.

Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale kindral Laidoneri veel kindralmajor August Kasekamp, Sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant Alfred Luts, sama osakonna käsundusohvitser kapten August Hint ja Laidoneri adjutant kapten Ernst Õunapuu.

Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl. 17. juuni varahommikul algas Nõukogude armee lisavägede sisenemine Eestisse. Jõudnud Jõhvi, nägid Eesti delegatsiooni liikmed seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed Punaarmee jalaväeüksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi.

Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud juba kell 5 hommikul, seega kolm tundi enne kindral Laidoneri Narva saabumist ja vastava kokkuleppe allakirjutamist. Samal päeval kell 6 hommikul vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kell 6.30 hõivas Punaarmee üksuste dessant Aegna saare. Kell 7 hommikul vallutati Naissaar.

Kuna Punaarmee oli tunginud Eesti territooriumile, oli Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse. Eriprotokoll ehk diktaat Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati kindral Laidoneri ja armeekindral Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele (Nõukogude poolel oli soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna). Sõlmitud diktaat-kokkuleppe alusel kohustus Eesti pool: võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona; hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas; mitte lubama sõjaväeosade liikumist ja ümberpaigutusi; sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

Punaarmee käitus nii, just nagu oleksid nad Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul saabusid Tallinna Palivere ja Klooga lähistel paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma. Piiri ületanud Punaarmee väeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Läbi Eesti liikusid Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväeüksused.

 

19. juunil 1940 saabus Tallinna erirongiga Stalini erivolinik, ÜK(b)P Keskkomitee sekretär Andrei Ždanov, kes külastas president Konstantin Pätsi ja kohtus Tallinnas viibivate Punaarmee kõrgemate ohvitseridega. Ždanov kirjutas seejärel Moskvasse saadetud ettekandes, et "Päts hakkas kõigiti vana valitsust välja vabandama, kinnitades, et ta suhtus pakti täitmisse ausalt ja püüdlikult. ... Ühesõnaga, ta viis mind niikaugele, et ma ütleksin – ma ei usu teda. ... Üldmulje on selline, et Päts, Laidoner ja kogu vana valitsuse juhtiv klikk püüavad säilitada juhtiva positsiooni ja kujutada asja nii, et Eestis pole Eesti valitsus milleski süüdi ja on Nõukogude Liidu suure Euroopa-poliitika ohver ning et selline on väikeriikide kibe saatus, kes on "erakorralise perioodi" tõttu sunnitud raskusi taluma."

Ždanov kohtus 19. ja 20. juunil Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga ja tegi talle ettepaneku hakata uues valitsuses siseministriks. Ühtlasi andis Ždanov tulevasele siseministrile Undile käsu organiseerida üle Eesti rahvakogunemisi, kus nõutaks ametisoleva valitsuse välja vahetamist. Kohapealsetest Nõukogude Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ja selles osalejate instrueerimisest osa ka NSV Liidu saatkonna kaubandusnõunik ja hilisem NSV Liidu täievoliline esindaja Eestis Vladimir Botškarjov.

20. juunil organiseeriti mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus kutsuti töölisi üles valitsust kukutama. Tänavail kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest punaväe baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest^[viide?].

20. juunil 1940 kogunes Tallinna töölisvõimla saali (Pärnu maanteel) väidetavalt 800 kuni 1000 inimest. Seal esinesid kõnedega Riigivolikogu liikmed Neeme Ruus, Aleksander Jõeäär ja Voldemar Jaanus ning Oskar Sepre jt Ametiühisuste Kesknõukogu tegelased. Koosolekul kõlasid üleskutsed, milles "Eesti töötava rahva" nimel nõuti "kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga Kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest". Töölisvõimla koosolekul võeti ka vastu tervitus Punaarmeele: "Stalini, Molotovi ja Vorošilovi ja teiste Nõukogude Liidu juhtide tark rahupoliitika on... ulatanud vennalikult abistava käe Eesti töötavale rahvale. Võimsate Punaarmee väeosade Eestisse jõudmine on meile kindlustuseks, et võime rahulikult jätkata tööd oma kodudes." Otsustati saata ka tervitustelegramm Stalinile ja töölisvõimla koosolek lõppes kell 10.15 õhtul.

Vabariigi Valitsuse tagasiastumine

Kohe pärast Nõukogude Liidult 16. juunil 1940 Eestile saadetud täiendavate väekontingentide maalelubamise ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmise nõudmisi esitas Jüri Uluotsa valitsus lahkumispalve, mille president Päts vastu võttis. Stalini eriesindaja Ždanovi nõudel vabastas president Päts Eesti valitsuse ametist 21. juunil 1940.

Valitsuse viimane koosolek toimus 21. juuni 1940 hommikul kell 8.30 (teistel andmetel kell 7) kuni 9.15 Toompea lossis. President Konstantin Päts taotles tekkinud olukorras Riigikogu kokkukutsumist, mille välisminister Ants Piip ja siseminister August Jürima maha laitsid. Võeti vastu otsus maksta toetust sõjaväelastele ja riigiteenijaile, kes on kohustatud NSV Liidu sõjaväelaste ja asutuste ning ametisikute majutamise tagajärjel lahkuma oma elukorteritest. Riigikontrolör Karl Soonpää on koosolekut oma päevikus kirjeldanud järgmiselt: "Simin. Jürima seletab, et öösel on rvl. Unt, Jõeäär ja N. Ruus töölismajasse sisse murdnud ja selle "üle võtnud". Nüüd nõudvat Unt luba töölistele korraldada miitingut Vabaduse platsil. Kui Simin luba andmast keeldunud, ähvardanud Unt sellest hoolimata töölised viia Vab. platsile. Simin palub Vab. Val. juhtnööre, kas lasta töölistel miitingule koguneda? Oma seisukohta ei avalda; tundub aga, et politsei kalduks nagu mittevahelesegamise poole! President osutab parlamendi kokkukutsumise mõtet, mis aga kahjuks maha laidetakse (Piip, Jürima). ... Laidoner arvab, et kuna venelaste sissemarss Tallinnasse sündis ilma vähemagi korrarikkumiseta või vahejuhtumiseta, siis ei oleks ka Ždanovil nagu muidu põhjust valitsuses muudatusi nõuda! Nii kaldub valitsuse arvamine selle poole, et miitingule mitte takistusi teha, kuigi kindlat otsust vastu ei võeta."

Kogunemine ja miiting Vabaduse väljakul

21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Kell 10 hommikul algas kogunemine Vabaduse väljakule. Rongkäigulised kandsid punalippe ja loosungeid kirjadega: "Nõuame valitsuse moodustamist, kes ausalt täidab N. Liiduga sõlmitud pakti!", "Maha praegune sõjaprovokaatorite valitsus!" ja "Nõuame töötavale rahvale tööd, leiba ja vabadust!".

Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle kahe tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli Nõukogude soomusautodest ümber piiratud. Tanke väljakul ei olnud, need seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid Nõukogude lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse.

Jaani kiriku juures, kino "Gloria" vastas, seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Esimesena asus veoauto katusele ametiühingu esindaja Oskar Pärn, kes andis ülevaate tööliste nõudmistest ning tervitas ja avaldas tunnustust Nõukogude Liidu valitsusele, sõjaväele ja nende juhtidele Stalinile, Molotovile, Vorošilovile ja teistele. Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused ja elagu-hüüded. Seejärel sai tervituseks sõna Punaarmee esindaja, kes tõi Punaarmeelt tervitusi Eesti rahvale. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes roodu jagu punaväelasi.

Pärast sõnavõttude lõppu laulsid meeleavaldajad Internatsionaali ja siirdusid pikale rongkäigule, liikudes Kaarli puiesteelt üle Toompea marsruudil: Pikk jalg, Pikk tänav, NSV Liidu saatkonna hoone, Mere puiestee ja sealt Kadrioru lossi ette. Hüüti eesti- ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit. Toona rongkäigust tehtud fotodel olid Kadriorgu siirduva inimeste kolonni kõrval näha ka Nõukogude soomusmasinad (mis olid hiljem, Nõukogude ajastul ametlikult välja antud teostes fotodelt kustutatud).

Meeleavaldus Kadrioru lossi juures

Kadrioru lossi väravast sisenes rongkäik lauldes ja hurraa! hüüdes seltsimeestele Stalinile, Molotovile ja Vorošilovile. Lossi ette rivistunult hüüdsid meeleavaldajad veel kolm korda vene keeles: "Tovarištšu Stalinu - ura!". Rongkäigu lipud ja loosungid, arvult 40–50, paigutati otse lossirõdu vastu, ja peale ühe sinise erandi olid kõik punased. Rongkäigu sissevoolamine vältas 24 minutit. Lossi ees oli koos 6000–7000 meeleavaldajat.

Lossi rõdule ilmusid rongkäigulistega rääkima president Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. Pärast korduvaid vahelehüüdeid ja mahakarjumist pöördus president Päts ühes oma kahe saatjaga rõdult tagasi lossi sisemusse, et meeleavaldajate esindajatega nelja silma all läbi rääkida.

Vahepeal algasid kõned lossiesisel platsil. Kõnemehed saatsid tervitusi ja tänu Punaarmeele, nõudsid Eestis uue valitsuse loomist (kes "ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti") ning "kõige kategoorilisemalt" poliitiliste vangide kohest vabastamist. Kõlasid hüüded: "Elagu suur Stalin, kes on viinud õitsengule sadade miljonite inimeste elu! Elagu Stalini põhiseadus, kõige demokraatlikum põhiseadus maailmas!" ja lasti kõlada kolmekordne elagu! Stalinile. Üks kõnelejatest hüüdis: "20 aastat on Eesti tööline selga küürutanud, kuid sellel on tänaseks lõpp – vanad ajad ei tule enam kunagi tagasi!" ja kutsus üles: "Asume homme oma tööpinkide juurde, kust me tulime. Maailm seisab ülal tööliste õlgadel. See maailm kuulub meile!" Meeleavaldajad tervitasid korduvalt "tööliste suurt juhti" Stalinit! ning hüüdsid hurraa! ja elagu! ka teistele Nõukogude Liidu juhtidele.

Presidendi juurde saadetud delegatsioon tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajaid jäid kohese vabastamise nõudmise juurde ja suundusid Keskvangla juurde.

Poliitvangide vabastamine ja asutuste ülevõtmine

Poliitiliste vangide vabastamine toimus kella kolme paiku päeval. Kui rongkäigust osavõtjad kogunesid vangla esisele, saadeti vangla direktori juurde viieliikmeline delegatsioon koos kolme Nõukogude Liidu ohvitseriga, kes nõudsid poliitiliste vangide väljaandmist. Vangla juurde oli saabunud ka punaarmee allüksusi koos soomusautoga. Vangid toodi kambritest välja vangivalvurite poolt. Kui formaalsused olid täidetud, lahkus delegatsioon koos vangidega. Väljas võeti vange vastu rõõmuhüüetega. Peeti kõnesid ja hüüti vabastatutele elagu! Pärast poliitiliste vangide vabastamist saadeti Keskvanglasse kümmekond uut vahistatut, peamiselt politseinikke.

Poliitiliste vangide vabastamisele järgnes ülevõtmisi, mida toimetasid rongkäigust eraldunud väiksemad tööliste salgad. Üle võeti politseiasutusi, sõjaväeüksuseid ning teisi asutusi ja ettevõtteid. Kõikjale paigutati vahipostid värskelt relvastatud töölistega.

Ülevõtmine ei läinud libedalt Raua tänava koolimajas asunud Sidepataljonis, kus sõdurid taasrelvastusid pärast esimeste relvade loovutamist mobilisatsioonivaruks olnud relvadega ja keeldusid punaste töölisomakaitsjate sisse lubamisest. Puhkes Raua tänava lahing, mis kestis hilisõhtuni.

Toompea lossi ülevõtmine

Teist korda saabus rongkäik Toompeale kella viie paiku, vanglast vabastatud poliitiliste vangidega eesotsas. Juhtide nõudel vabastas vahtkond tee lossi. Lossi rõdule kogunesid rongkäigu juhid ja vabastatud vangid lilledega. Rõdult peetud kõnedes selgitati poliitilist olukorda ja hüüti elagu! Nõukogude Liidu juhtidele. Kõnelesid ka vabastatud vangid. Täpselt kell 18.45 heisati Pika Hermanni torni punane lipp. Heiskajateks olid Edgar Petree, Karl Leesik, Aleksander Resev jt. Pärastpoole mängis lossi rõdul puhkpilliorkester. Demonstrandid ootasid "rahvavalitsuse" väljakuulutamist. See sündis kella 22.15 paiku. Seejärel mindi laiali. Lossi hoovis aga jätkus püsside väljajagamine töölistest moodustatud korrapidajatele.

Öösel peale rahutusi oli Tallinnas kosta veel laskmist. Isehakanud Rahva Omakaitse liikmed alustasid vahistamisi ning vastuhakkude käigus hukkus 3 relvastatud töölist ja 10 sai vigastada, kuid ajalehtede sõnul oli 22. juunil linnas rahulik ja näha oli inimesi, kes ära kolisid või jaanipäevaks ettevalmistusi tegid. Pika Hermanni tipus lehvis taas sinimustvalge lipp. 21. juuni õhtul oli ringhäälingu kaudu teada antud, et Töölisühingute Keskliit kutsus Tallinna töörahvast kogunema hommikul kell 10 Vabaduse väljakule, et tervitada uut valitsust ja sellele poolehoidu avaldada.

Väljaastumised teistes linnades

Kõigis Eesti suuremates linnades korraldati 21. juunil miitingud. Mõnes linnas toimus rongkäik 22. juunil..

Tartu linna ettevõtetes ja asutustes hakkasid kell 8 hommikul ringi käima end tööliste ühisuste keskliidu esindajaiks nimetavad isikud, kes kutsusid kõiki rongkäigule ja keelasid töölehakkamise. Mittetulijaid ähvardati kohelda reeturitena. Rongkäigus, mis kogunes Tähe tänaval Tartu tööliste ühisuste keskliidu maja juures, liiguti pärastlõunal läbi linna raekoja ette, kus peeti koosolek. Raekoja ees oleval autol, mis oli punaste lippude ja loosungitega ümbritsetud, esinesid kõnedega Tartu tööliste ühisuste keskliidu esimees Kristjan Jalak, siis Neeme Ruus, Paul Keerdo, Hirsch, mag Harald Haberman, Lepik ja dr Viktor Hion. K. Jalak märkis muuseas, et 21 aastat on haritlaskond ja tööliskond nõudnud vabadust, kuid seda ei ole saadud. Tänu Punaarmeele oleme kaitstud välissurve eest ja hoitud eemale sõjast. Nõukogude Liidu valitsus armastab rahu. Järgmisena kõneles N. Ruus, kes esitas resolutsioonid, mis tulid hääletamisele. Resolutsioonides nõuti uue valitsuse ametisse astumist, kaitseliidu väljajuurimist, uusi sotsiaalreforme ja nii edasi. Veel võtsid sõna P. Keerdo ja teised. Hiljem siirdus rongkäik Tähtvere parki, kus jätkati koosolekut ja oodati uue valitsuse moodustamise teadet.

Pärnus toimus töölisorganisatsioonide rongkäik läbi linna kella viie paiku. Lõuna tänava kogunemispunktist mindi punaste lippude ja orkestri saatel Vabadusväljakule, kus kõnelesid töölisühingute tegelased Tamm ja Kumm. Sündmust jälgis palju rahvast. Punaste loosungite all võeti vastu samad resolutsioonid, nagu teisteski linnades. Ühtlasi öeldi tervitusi Punaarmeele. Rongkäigu lõppedes mindi tagasi töölismajja.

Stalinistliku "rahvavalitsuse" võimuletulek

Stalini eriesindaja Andrei Ždanovi näpunäidete järgi moodustatud Johannes Varese valitsuse ehk uue "rahvavalitsuse" koosseis kuulutati välja 21. juuni 1940 õhtul kell 22:15 raadio teel.

21. juunil 1940 kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uue peaministrina ametisse Johannes Varese, kes andis talle samas pühaliku tõotuse. Teised uue valitsuse ministrid andsid pühaliku tõotuse Vabariigi Presidendile 22. juuni hommikul kell 10:15.

 

 

5. juulil 1940 tegi president Päts Nõukogude okupatsioonivägede surve all otsuse määrata Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise ja tegi valitsusele korralduse võtta tarvidusele kõik abinõud Riigivolikogu valimiste võimalikult kiireks läbiviimiseks. Otsusele tuginedes tegi Varese valitsus 5. juulil korralduse viia Riigivolikogu valimised läbi 14. ja 15. juulil 1940. Et valimisi kiiresti läbi viia, muudeti Riigikogu valimiste seadust.

14. ja 15. juulil valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud). Riigivolikogu valimistel osutusid 80 valimisringkonnas ametlikult valituks kõik esitatud 80 "Eesti Töötava Rahva Liidu" kandidaati, teisi kandidaate valimistel ei osalenud.

21. juulil 1940 võttis "uus" Riigivolikogu kohe kokku tulles ühehäälse otsusega vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (lühendatud nimega "Eesti NSV"). Järgmisel päeval, 22. juulil tegi Riigivolikogu ühehäälse otsuse "paluda" Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liitu.

30. juuliil vahistasid Nõukogude okupatsioonivõimud president Pätsi tema Kloostrimetsa talus ja ta saadeti koos perega Eestist välja administratiivasumisele Nõukogude Liitu.

6. augustil 1940 NSV Liit annekteeris Eesti: NSV Liidu Ülemnõukogu ühehäälse otsusega Eesti Riigivolikogu palve rahuldati ja Eesti NSV "võeti vastu" Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.

1940. aasta juuni riigipöörde käigus kukutatud Eesti Vabariigi valitsuse 11 ministrist oli Teise maailmasõja lõpuks ellu jäänud veel ainult üks: haridusminister Paul Kogerman. Valitsusjuht Jüri Uluots suri 1945 eksiilis ning kõik ülejäänud 9 ministrit olid 1941–1943 hukatud või hukkunud Nõukogude vangilaagrites.

• Johannes Varese valitsus
• Eesti okupeerimine 1940. aastal
• Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)