Vilsmeieri-Haacki reaktsioon (tuntud ka kui Vilsmeieri reaktsioon) on keemiline reaktsioon asendatud amiidi (tihti kasutusel dimetüülformamiid ehk DMF), happelise kloriidi (enamasti fosforüülkloriid e POCl3) ja elektroniderikka areeni vahel, et sünteesida aromaatset tuuma sisaldavat aldehüüdi või ketooni.
Reaktsioon on nimetatud saksa keemikute Anton Vilsmeieri ja Albrecht Haacki järgi.
Reaktsioon asendatud amiidi ja fosforüülkloriidii vahel annab tulemuseks asendatud kloroimiini iooni, mida tuntakse ka Vilsmeieri reagendina. Esialgne produkt on imiini ioon, mis hüdrolüüsub edasi vastavaks aromaatse tuumaga aldehüüdiks või ketooniks.
1896. aastal leidis Friedel, et N-metüülatsetaniliidi töötlemisel fosforüülkloriidiga tekib punane värvus, mille ta omastas fosforüülkloriidiga toimuvatele muutustele. 1925. aastal parandasid teda Fischer, Miller ja Vilsmeier, kes omastasid selle värvuse hoopis tsüaniini-värvuse struktuurile ja väitsid, et see oli derivatiseeritud kinoliini soola iseeneslikust kondensatsioonist. Vilsmeier ning Haack hiljem avastasid, et üks N-metüülatsetaniliidi molekul atsetüleeris teise sama aine molekuli enne tsükliseerumist ning see viiski Vilsmeier-Haacki formüleerimise avastamisele.
Asendatud amiidi ja fosforüülkloriidi vaheline reaktsioon annab elektrofiilse imiini katiooni (Vilsmeieri reagent). Sellele järgneb elektrofiilne aroomaatne asendusreaktsioon, kus aromaatne tuum ründab imiinis olevat positiivse osalaenguga süsinikku ning aromaatsus kaob. Sellele järgneb kiire deprotoneerumine, mille tulemusel saavutatakse uuesti aromaatsus. Seejärel eraldub ka kloori anioon, mille lahkumise tulemusel saadakse imiini ioonne vaheühend, mis vesikeskkonnas hüdrolüüsub ning moodustub vastav aromaatne ketoon või aldehüüd.
Vilsmeieri kompleksid, mis on kasutusel formüleerimise reaktsioonides, on tavaliselt derivatiseeritud N,N-diasendatud amiididest ja fosforüülkloriidist. Amiididest on tihti kasutusel N-metüülformaniliid ja N,N-dimetüülformamiid, lisaks on kasutatud N-metüülformamiidi ning N-formüülpiperidiini.
Samuti on uuritud asendusrühmadeta formamiidi kasutamist, ent leiti, et kompleks on vähem reaktiivne kui DMF/POCl3 või MFA /POCl3 kompleksid. Amiide, nagu N,N-dimetüülatsetamiid, N-metüülatsetamiid, N,N-dimetüülbensamiid on ka kasutatud POCl3 juuresolekul, ent need amiidid kipuvad kondenseeruma.
Kasutatakse ka teisi happelisi kloriide kui POCl3. Nendeks on COCl2, SOCl2, ClOCl, CH3COCl, ArCOCl, ArSO2Cl, PCl5, Me2NSO2Cl ja RO2CNHSO2Cl.
Kasutades reaktsioonil amiide nagu DMF, N,N-dimetüülatsetamiid, N-metüülpürrolidoon jt, mis on vedelikud, võime solvendina kasutada amiidi liiga. Muudel juhtudel on sagedased solvendid kloroform, metüülkloriid, benseen, tolueen, 1,2-diklorobenseen, dioksaan ja tetrahüdrofuraan.
Tavaliselt viiakse Vilsmeier-Haacki reaktsioon läbi toatemperatuuril või vahemikus 60-80 °C. Mõnedel juhtudel on ka kirjeldatud kuni 120 °C temperatuuri kasutamist.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Vilsmeieri-Haacki reaktsioon, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.