Valgepea-Merikotkas: Haliaeetus leucocephalus

Perekonna nimetus Haliaeëtus (ἁλιάετος) tuleb vanakreeka keelest ja tähendab merikotkast. Liigiepiteet leucocephalus koosneb kahest osast, millest leucos (sõnast λευκός) tähendab 'valge' ja cephalus (sõnast κεφαλή) tähendab 'pea'.

Valgepea-merikotkal on kaks alamliiki:

• H. l. leucocephalus (Linnaeus, 1766) – levinud USA lõunaosas ja Mehhikos Baja Californias.
• H. l. washingtoniensis (Audubon, 1827), sünonüüm H. l. alascanus Townsend, 1897 – lõunas elavast alamliigist suurem, levinud Põhja-USA-s, Kanadas ja Alaskal.

Valgepea-merikotka looduslik levila hõlmab suurem osa Põhja-Ameerikast, sh suurema osa Kanadast, kogu Ameerika Ühendriikide mandriosa ja Põhja-Mehhiko. Ta on ainuke endeemne liik merikotka perekonnast Põhja-Ameerikas. Asustab mitmesuguseid elupaiku alates Louisiana soostunud maastikust (bayou) kuni Sonora kõrbeni ning idas Québeci ja Uus-Inglismaa heitlehisteste metsadeni. Põhja pool elavad valgepea-merikotkad on rändlinnud, lõunapoolsed isendid aga paikse eluviisiga. Väikseima arvukuse perioodil 1950. aastatel piirdus valgepea-merikotka levila Alaska, Aleuudi saarestiku, Põhja- ja Ida-Kanada ning USA Florida osariigiga.

Alates 1967. aastast on valgepea-merikotka arvukus järjekindlalt suurenenud nii liigi pesitsemis- kui ka talvitumisaladel. 2007. aastal oli teada liigi pesitsemine igas USA mandriosa osariigis. Kanadas pesitseb suurem osa valgepea-merikotkaid Briti-Columbia rannikul. Rohkesti leidub neid ka Alberta, Saskatchewani, Manitoba ja Ontario provintsi metsades.

Talviti esineb valgepea-merikotkaste koondumist teatud aladele. Näiteks talvitab novembrist veebruarini üks kuni kaks tuhat lindu Kanada Briti-Columbia provintsi Squamishi piirkonna jõgedel, kuhu neid meelitavad kudema tulevad lõhed. Selliseid kogunemisi on täheldatud ka lõhede kudealadel USA põhjasosas.

Euroopas on valgepea-merikotkast kohatud paaril korral eksikülalisena Iirimaal (1973 ja 1987).

Täiskasvanud linnu keha on tumepruun, pea ja saba valge. Emas- ja isaslinnud on sulestikult sarnased, aga emased on isastest umbes 25% suuremad.

Tal on suurte küünistega kollakad jalad ja kongus kollane nokk. Ka silma vikerkest on kollane. Jalgadel puudub sulgkate. Eriti võimas on tagumise varba küünis, mida lind kasutab saaklooma surmamiseks. Eesmiste varvastega hoiab ta saaki samal ajal kinni.

Noorematel lindudel on kuni viie aasta vanuseks saamiseni tiibadel tavaliselt valged tähnid.

Valgepea-merikotka kehapikkus on 79–94 cm ja tiibade siruulatus 1,78–2,29 m. Täiskasvanud emaslind kaalub keskmiselt 5,8 kg, isaslind 4,1 kg.

Isendite suurus sõltub elupaigast ja vastab üldiselt Bergmanni reeglile: ekvaatorist kaugemal elavad isendid on keskmiselt suuremad. Väiksemad isendid elavad Lõuna-Carolinas ja Floridas. Suurimad isendid elavad Alaskal, kus emaste kaal võib ulatuda üle 7 kilogrammi.

Valgepea-merikotka sulestik võib kaaluda 700 g, s.o. kaks korda rohkem kui linnu skelett.

Valgepea-merikotkas elutseb merede, jõgede, suurte järvede, ookeanide ja teiste kalarohkete veekogude lähedal.

Valgepea-merikotkas vajab elamiseks ja pesa ehitamiseks kõva puiduga vanu puid. Nad eelistavad urgudega puid, mis on kiskjate eest kaitstud. Puu kõrgus ei ole nii oluline kui kaugus veekogust. Valgepea-merikotkad vajavad oma elutegevuseks veekogu lähedust. Nad ei ela inimeste läheduses.

Valgepea-merikotkas ehitab Põhja-Ameerika lindudest kõige suurema pesa ja kõikidest loomadest kõige suurema puul asetseva pesa – pesa sügavus võib ulatuda 4 meetrini, laius 2,5 meetrini ja kaal ühe tonnini. Suurim teadaolev pesa avastati Guinnessi rekordite raamatu järgi 1963. aastal Florida osariigist ning see oli 2,9 meetrit lai, 6 meetrit sügav ja kaalus hinnanguliselt kaks tonni. Linnud kasutasid 34 aastat, enne kui pesa puu otsast alla kukkus.

Valgepea-merikotkas lendab väga kiiresti. Lauglennul lendab ta tavaliselt 56–70 km/h, kuid tema sööstukiirus on 120–160 km/h. Valgepea-merikotkas on tavaliselt rändlind. Kui veekogu, mille ääres ta elab, talvel jäätub, rändab ta toitu otsides lõunasse või rannikule.

Valgepea-merikotkas sööb peamiselt kala. Vaikse ookeaniga piirneval USA loodeosas ja Kanadas on valgepea-merikotka põhitoit forelli ja lõhe kude. Eriti talvel toitub valgepea-merikotkas loomakorjustest. Sageli eelistavad linnud napsata teiste püütud saaksi selmet ise kalastada. Näiteks ahistavad nad saagiga lendavaid kalakotkaid kuni need selle pillavad, misjärel valgepea-merikotkas kala õhust endale haarab.

Valgepea-merikotkad häälitsevad nõrgalt säutsudes ja vilistades. Nooremad linnud vilistavad võrreldes täiskasvanutega kiledamalt.

Valgepea-merikotka eluiga on looduses umbes 20 aastat, vanimad linnud elavad kuni 30-aastaseks. Vangistuses on elanud 47-aastaseks.

Valgepea-merikotka populatsiooni suuruseks on 18. sajandi alguses hinnatud 300 000–500 000 isendit. 20. sajandi teisel poolel oli valgepea-merikotkas Ameerika Ühendriikide mandriosas jõudnud peaaegu väljasuremise äärele – 1963. aastal hinnati liigi arvukuseks üksnes 417 paari. Arvukuse langusel oli mitu põhjust.

20. sajandi esimesel poolel mõjutas valgepea-merikotka arvukust negatiivselt küttimine ja elupaikade hävitamine. 1930. aastal kirjutas New Yorgist pärit ornitoloog, et eelnenud 12 aasta jooksul on Alaskal kütitud ligikaudu 70 000 valgepea-merikotkast. Lindude tapmise peamiseks põhjuseks oli laialt levinud ja ammune uskumus, et kotkad haaravad oma küünistesse lambatallesid ja isegi väikseid lapsi. See ei vasta tõele. On teada, et lambaid kütivad valgepea-merikotkad harva ja arvatakse, et inimesi need linnud ei ründa.

Üheks suuremaks ohuks oli putukatõrjevahendi DDT kasutamine taimekasvatuses. DDT ei ole täiskasvanud linnule otseselt surmav. Nii võib bioakumulatsiooni tulemusel sattuda organismi suurem kogus mürki. Aine sattub kaltsiumi ainevahetusse, mis põhjustab munade koore õhenemist. See omakorda tähendab, et munad ei talu hauduva linnu raskust ja purunuevad. Ka võib DDT põhjustada viljatust.

Valgepea-merikotkaid võivad ohustada ka plii- ja muud mürgistused, kokkupõrked mootorsõidukitega ja elektriliinidesse lendamine.

Juba 1940. aastal võttis USA Kongress vastu valgepea-merikotka ja kaljukotka kaitse seaduse (The Bald and Golden Eagle Protection Act), mis keelas lindude tapmise ja vangistamise. 1967. aastal kuulutati valgepea-merikotkas USA-s ohustatud liigiks.

Valgepea-merikotka arvukuse taastumises on kõige suuremat rolli mänginud DDT keelustamine Ameerika Ühendriikides (1972) ja Kandas (kasutuse piirangus alates 1970ndate lõpust, täielik keelustamine 1989).

Valgepea-merikotkas arvati Ameerika Ühendriikides ohustatud liikide seast välja 29. juunil 2007. aastal. Sel ajal pesitses USAs hinnanguliselt 9789 paari valgepea-merikotkaid. Viimaste ametlike hinnangute kohaselt on valgepea-merikotka arvukus (andmed aastatest 2018–2019) USAs 316 700 isendit, kes moodustavad 71 467 pesitsevat paari.

Vaatamata sellele, et liik on arvatud välja USA ohustatud liikide nimestikust, on see endiselt kaitse all. Lindude tapmine, häirimine ja nende munade hävitamine on keelatud.

Valgepea-merikotkas on Ameerika Ühendriikide rahvuslind alates 20. juunist 1782, mil Kontinentaalkongress kinnitas Ameerika Ühendriikide suure pitsati kujunduse. Sellel on kujutatud valgepea-merikotkast, kes hoiab ühes jalas 13 noolt ja teises jalas õlipuu oksa, millel on 13 lehte. Valgepea-merikotka kujutis on suuremal osal Ameerika Ühendriikide ametlikest pitsatitest, USA presidendi lipul ja mitme föderaalagentuuri logol. Valgepea-merikotka valimisel määras rolli asjaolu, et jõuline ja väärikas vabadusesümbol elab vaid Põhja-Ameerikas.

Ameerika põlisrahvaste seas on valgepea-merikotkas püha lind. Tema suled, nagu ka kaljukotka suled, on kesksel kohal mitme põlisrahva religioossetes tavades. Mitmes kultuuris arvatakse, et kotkad on inimeste ja jumalate vahelised sõnumitoojad. Pow-wow tantsijad kannavad kotka küünist talismanina. Navaho-indiaanlaste usundis on kotkasulgedel kaitsvad omadused ning sealsed ravitsejad valmistavad kotka tiiva- ja jalaluudest tseremoniaalseid vilesid. Lakotad omistavad kotkasule isikule, kes on saanud mõne tähtsa ameti või ülesande. Tänapäevalgi tuleb ette, et kotkasulg antakse noorele kooli lõpetamise puhul. Poonid peavad kotkaid viljakuse sümboliteks. Tšoktodel on valgepea-merikotkas rahu sümbol.

Ameerika Ühendriikides kehtiv "Kotkasule seadus" ("Eagle feather law") annab erandkorras inimestele, kes tõestatult kuuluvad 562 föderaalselt tunnustatud põlisrahvaste hulka, õiguse omada kotkasulgi usulistel või kultuurilistel eesmärkidel.

•  
  Valgepea-merikotkas valmistumas lendu tõusma
•  
  Valgepea-merikotkas lendamas
•  
  Valgepea-merikotkas Ameerika Ühendriikide suurel pitsatil