Hiid-Merikotkas

Perekonna nimetus Haliaeëtus (ἁλιάετος) tuleb vanakreeka keelest ja tähendab 'merikotkast'. Liigiepiteet pelagicus tuleneb kreekakeelsest sõnast πέλαγος – 'meri'.

Liiki kirjeldas esimesena Preisi looduseuurija Peter Simon Pallas aastal 1811. Ta asetas liigi perekonda kotkas (Aquila). George Robert Gray paigutas 1849. aastal liigi merikotka perekonda Haliaeetus.

Liigi ametlik nimi inglise keeles on Steller's sea eagle, mis on antud saksa loodusuurija Georg Wilhelm Stelleri auks. Vene keeles tuntakse liiki nimedega белоплечий орлан ('valgete õlgadega kotkas') ja тихоокеа́нский орла́н ('Vaikse ookeani kotkas').

H. pelagicus on monotüüpne liik ehk sel ei ole tunnustatud alamliike. Võib leida viiteid alamliigile H. p. niger, kuid uuemate andmete põhjal on tegemist siiski sama alamliigi tumeda vormiga, kellel puuduvad valged suled õla piirkonnas. Viimati märgati sellist isendit looduses 1968. aastal Koreas. 2001. aastal sündis aga kahe normaalse sulestikuga isendi järglasena haruldasse tumedasse vormi kuuluv järglane.

Hiid-merikotkas pesitseb Venemaal Kamtšatka poolsaarel, Ohhoota mere rannikul, Amuuri jõe alamjooksul, Põhja-Sahhalinil ja Šantari saartel. Mõnisada lindu jääb talvitama Kamtštkale, Jaapani mere põhjaosa ja Ohhoota mere rannikule, kuid suurem osa (ca 2000 isendit) talvitab pesitsusareaalist lõuna pool: Kuriilide lõunapoolsetel saartel ja Hokkaidō saarel. Hiid-merikotkas on haruldane talikülaline Korea poolsaarel ja Hiinas.

Hiid-merikotka noorlindudel on väiksem kalduvus hulguränneteks kui valgepea-merikotka noorlindudel. Eksikülalistena on hiid-merikotkaid kohatud Pribilofi saartel, Kodiaki saarel, Ameerika Ühendriikide osariikides Alaska, Texas, Massachusetts ja Maine ning Kanada provintsides Nova Scotia, Québec ja New Brunswick. Samuti on hiid-merikotkaid kohatud kaugel Aasia sisemaal (Peking Hiinas, Jakutsk Venemaal Sahha vabariigis) ja isegi nii kaugel lõunas kui Taiwanil.

Hiid-merikotkas ehitab pesa rannikul või suurte jõgede alamjooksul asuvatele väljaulatuvatele kaljudele või vanade puude latvadesse. Sügisel kogunevad linnud jõgede äärde, kus toituvad kudemise järel massiliselt hukkuvatest lõhelastest. Venemaal talvitavad linnud enamasti rannikul, välja arvatud üksikud isendid, kes jäävad Kamtšatkal kuumaveeallikatest alguse saavate jõgede äärde. Jaapanis talvitavad linnud enamasti mageveeveekogude ääres, kuid ca 35% neist ka mägistes piirkondades, toitudes peamiselt hirvekorjustest.

Liigi arvukuseks hinnatakse 3600–3800 isendit ja see kahaneb.

Hiid-merikotkas on merikotka perekonna (Haliaeëtus) suurim liik ja üks suuremaid röövlinde maailmas. Emaslinnud on suuremad kui isaslinnud: emaste kaal on vahemikus 6,2–9,5 kg, isastel vahemikus 4,9–6,8 kg. Kaal võib suuresti kõikuda seoses erinevustega toidu kättesaadavuses eri aastaaegadel jm. põhjustel. Keskmise kaalu poolest on hiid-merikotkad ca 500 g raskemad kui harpüia (Harpia harpyja) ja ca 1000 g raskemad kui ahvikotkas (Pithecophaga jefferyi). Hiid-merikotka kehapikkus jääb vahemikku 85–105 cm (emaslindudel keskmiselt 100 cm ja isaslindudel 89 cm). See on marginaalselt lühem kui harpüial ja 65 cm lühem kui ahvikotkal. Hiid-merikotka tiibade keskmine siruulatus on enamasti vahemikus 1,95–2,50 m.

Hiid-merikotkas on teiste merikotkaste seas eriline selle poolest, et ka noorlindude nokk on kollane ning nende sabal on 14 tüürsulge tavapärase 12 asemel.

Nagu ka teistel peamiselt kaladest toituvatel kotkastel, on hiid-merikotkal suhteliselt lühikesed ja jämedad varbad. Kogu jalatald on kaetud spiikulitega, mille konarus aitab paremini hoida kinni saagiks püütud libeda soomusega kala. Küünised on suhteliselt lühikesed ja rohkem kõverdunud võrreldes sama suurte metsades ja põldudel elavate kotkastega.

Nokk on suur, suurem kui ühelgi teisel kotkal. Noka pikkus tüvikust välimise otsani on sirgjoones 62–75 mm ning noka ülakülje kumerust mööda tüvikust tipuni ca 117 mm.

Täiskasvanud hiid-merikotka sulestik on suuremas osas tumepruun või lausa must, olles tugevas kontrastis valgete väikeste ja keskmiste ülatiitiiva kattesulgedega, alatiiva kattesulgedega, saba alapoole kattesulgedega sääre, ja sabaga. Tibude udusulestik on koorudes siidjasvalge, kuid muutub peagi pruunikas-hallikaks.

Hiid-merikotkas toitub põhiliselt kalast. Jõgedes on nende eelistatud saagiks kalad idalõhe perekonnast (Oncorhynchus). Kõige suurema osa saagist moodustavad gorbuuša (O. gorbuscha), keta (O. keta), neile lisandub sageli harjus (Thymallus sp.) ja ogalik (Gasterosteus aculeatus). Mererannikul pesitsevad hiid-merikotkad võivad toituda kaugida merihundist (Anarchichas orientalis), tümakalast (Aptocyclus ventricosus), nolgustest (Myoxocephalus sp.) ja harilikust juushärjast (Hemitripterus villosus). Nagu teisedki merikotkad, eelistab hiid-merikotkas kalastada madalas vees. Kuigi hiid-merikotkad on üldiselt üksikelulised linnud, võivad nad augustis ja septembris koguneda arvukalt lõhede kudejõgede äärde rikkaliku toiduvaru tõttu. Kamtšatka poolsaarel on kirjeldatud juhtumeid, kus ühte paika on kogunenud isegi kuni 700 isendit. Enamasti on need väiksearvulisemad.

Jaapanis Hokkaidō saare lähistel meelitavad talvitavaid hiid-merikotkaid vaikse ookeani tursa (Gadus macrocephalus) suured parved, kes kogunevad veebruaris Rausu meres ja Kunaširi väinas. Samuti on Jaapanis talvitavate kotkaste tähtis toidukala mintai (Gadus chalcogrammus).

Amuuri jõel pesitsevate hiid-merikotkaste dieedist moodustab kala 80%. Mujal elavatel kotkastel on kala osakaal toidus ca 50%. Lisaks kalale söövad hiid-merikotkad linde, imetajaid, krabisid, hulkharjasusse, molluskeid.

Hiid-merikotka kaitsestaatus IUCNi punases nimestikus on ohualdis (VU). Jaapanis on liik kaitse all ja liigitub rahvuslike väärtuste hulka. Venemaal asustab hiid-merikotkas suures osas kaitsealasid. Sellele vaatamata ohustavad liiki mitmed asjaolud: elupaikade häving, tööstussaaste ja masskalapüük, mis vähendab kotka toidubaasi.

•  
  Hiid-merikotka tume vorm Berliini loomaaias
•  
  Täiskasvanud hiid-merikotkas Magadani looduskaitsealal Venemaal
•  
  Lähivõte hiid-merikotka küünistega jalgadest
•  
  Paljud hiid-merikotkad talvitavad Jaapanis