Tutsid: Etniline rühm Aafrika suurte järvede piirkonnast

Tutsisid elab ka teistes ümberkaudsetes riikides, kõige rohkem Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas.

Tutside asualad kuuluvad Aafrika kõige tihedamalt asustatud piirkondade hulka, seetõttu on põllu- ja karjapidamiseks sobiv maa kõrges hinnas. Asulates elab 11% rundidest (2010) ja 19% ruandadest.

Tutsisid on kokku umbes 2,5 miljonit. Rwanda rahvastikust moodustavad tutsid umbes 15 protsenti, Burundi rahvastikust umbes 14 protsenti. Koos hutudega moodustavad nad kummagi riigi rahvastikust 99 protsenti. Ülejäänud ühe protsendi moodustavad tvaad. Burundi rahvaid nimetatakse rundideks ja Rwanda rahvaid ruandadeks.

2006. aastal oli ruandade keskmine eluiga 47 aastat, sealhulgas meestel 46 ja naistel 48 aastat. Keskmine elueaootus sünnihetkel on 55,4 kuni 58,8 aastat. Rundide keskmine elueaootus sünnihetkel on 59,24 aastat (meestel 57,52 ja naistel 61,02 aastat).

Aastal 2011 moodustasid kuni 14-aastased Rwanda rahvastikust 42,9% ja Burundi rahvastikust 46%, 15–64-aastased vastavalt 54,7% ja 51,6% ning üle 65-aastased 2,4% ja 2,5%.

Tutsi naine sünnitab keskmiselt kuus last.

Tutsid kõnelevad kaht väga sarnast bantu keelt, Rwandas peamiselt ruanda keelt ja Burundis rundi keelt. Paljud tutsid oskavad ka prantsuse ja suahiili keelt.

70,4 protsenti vähemalt 15-aastastest ruandalastest on kirjaoskajad. Meeste seas on kirjaoskajaid 76,3 ja naiste seas 64,7 protsenti. Burundis moodustasid kirjaoskajad 2000. aastal 59,3% elanikest (meestest 67,3% ja naistest 52,2%).

Tänapäeval on enamik tutsisid kristlased. 2001. aastal oli ruandade seas 56,5 protsenti katoliiklasi, 26 protsenti protestante, 11,1 protsenti advente, 4,6 protsenti muslimeid ja 0,1 protsenti loodususku inimesi ning 1,7 protsenti ei tunnistanud ühtki religiooni. Rundidest on 62% katoliiklased, 5% protestandid, 23% loodususku ja 10% muslimid.

Säilinud on ka traditsioonilised usundid. Usutakse, et oli ammune looja Imaana, kes lõi jõukust ja viljakust. Ka kuningatele omistati jumala võimeid. Kuninglike pealtvaatajate jaoks viidi läbi rituaalseid tule- ja trummimänge. Surnud sugulaste hingi (abazima'sid) peetakse vahendajateks Imaana ja elavate maailma vahel. Vaimud toovad ebaõnne inimestele, kes neid ei austa. Abazima'de poolehoiu võitmiseks tehakse neile kingitusi ning nende soovide teadasaamiseks kasutatakse selgeltnägijaid.

Hutude ja tutside rituaalid on väga sarnased. Lapsele pannakse nimi seitse päeva pärast sündi. Täiskasvanuks pühitsemist ei toimu. Abielu jõustumiseks peab peigmehe perekond pruudi perekonnale maksma pruudiluna tööjõulise pereliikme äraviimise eest. Varem korraldasid abielusid pruudi ja peigmehe perekonnad, nüüd võib igaüks endale ise kaaslase valida. Noored veedavad tavaliselt aega suuremas seltskonnas, paarikaupa kohtamas käiakse harva.

Surma korral loetakse palveid ja peetakse kõnesid. Lähedased pereliikmed peavad leinaperioodil hoiduma füüsilisest tööst ja seksist. Leina lõppu tähistatakse rituaalse peoga.

Sotsiaalsele staatusele vastavatest normidest kinni pidamine on tutsidele väga oluline. Väärikat käitumist, emotsioonide talitsemist ja häid maneere peetakse tähtsaks.

Ruandade traditsioonilised eluasemed olid ringi- või ruudukujulise põhiplaaniga pinnasest ja rohust ehitatud nyakatsi'd. 2000. aastatel on riiklikult rahastatud programmi raames nende asemele valdavalt ehitatud kaasaegsed elamud.

Rundide traditsiooniline eluase on olnud kuplikujuline rohust ja õlgedest ehitatud majake.

 

Tutside majapidamised on valdavalt naturaalmajanduslikud.

Tutsid on traditsiooniliselt karjakasvatajad. Väärikamad neist olid vanasti abashumba'd, kes hoolitsesid kuninga karja (inyambo) eest.

Peetakse veiseid, kodukitsi, kanu, lambaid ja sigu.

Peamised toidukultuurid on banaanid, kaunviljad, bataat, jahumaniokk, mais, hirss, sorgo, maapähkel, kartul, suhkruroog. Kasvatatakse ka tubakat, riisi, kohvipuud ja teepõõsaid.

Peamiselt linnaelanikest osa leiab tööd ka tööstuse, energeetika ja mäenduse vallas.

Tänapäeval kannavad tutsid tavaliselt läänelikku riietust. Naised kannavad kleiti ja trükitud mustriga rätikut, mehed pükse ja särki. Varem kanti traditsioonilisi rõivaid, mida käidi toomas idarannikult. Naiste traditsiooniline riietus oli valge rüü, mille juurde kuulus valge peapael.

Trummimäng, laul ja tants on traditsiooniliselt tutsidele väga olulised. Kõigi rundide ja ruandade kultuuripärand on ühine, koos ka tantsitakse ja tehakse muusikat. Trummimäng on väga vana oskus. Vanasti esineti kuningale rituaalsete trummitantsudega. Keskse trummi ümber asetati ringis mitukümmend trummi, mängijad liikusid trummilt trummile, lüües kordamööda ka keskmist trummi.

Traditsiooniline trumm on õõnsast puutüvest ja loomanahast valmistatud ingoma. Ingoma-mängijad moodustavad kaheksa- kuni kümneliikmelisi ansambleid.

Levinud on korvipunumine, keraamika, puunikerdus, ehete valmistamine. Burundis valmistatakse vaskesemeid, mitmesuguseid maske ja kilpe. Taimedest saadud värvidega kaunistatakse kangaid. Eriti peen meistritöö on trummide tegemine.

Ruandadele omane ainulaadne kunstivorm on imigongo, lehmasõnnikust ja pigmentidest puitplaadile tehtud spiraalsed või geomeetrilised mustrid.

Tutside luuletusi, vanasõnu, mõistujutte ja müüte on suusõnaliselt põlvest põlve edasi antud. Häid lugude jutustajaid peetakse suure au sees. Inimesed mäletavad ja austavad oma esivanemaid. Paljud peavad ennast müütilise kuninga Gihanga järeltulijateks.

Üks populaarne rahvajutt meenutab tuttavat kuldkalakese lugu. See jutustab vaesest mehest Sebgugugust, kellel jumal aitas peret toita, kuid mees muutus ahneks ja jäi lõpuks kõigest ilma.

Kirja pandud lugude traditsioon on võrdlemisi noor. Rwanda tuntumaid kirjamehi ja rahvakultuuri uurijaid oli Alexis Kagame. Tänapäeva kirjanikest on tuntumad Benjamin Sehene, Saverio Naigiziki, Gilbert Gatore, Anicet Karege, Yolande Mukagasana, Scholastique Mukasonga. Burundi tuntumad kirjanikud on Seraphin Sese, Richard Ndayizigamiye, Louis Katamari ja Michel Kakoya. Nad kõik on kirjutanud eelkõige prantsuse keeles. Ruanda- ja rundikeelseid teoseid on ilmunud väga vähe. Paljud kirjanikud tapeti genotsiidi käigus.

Tutside traditsioonilisi pühi peeti tantsu ja trummimänguga. Tänapäeval on nende asemele tulnud valdavalt rahvusvaheliselt tähistatavad pühad.

Karjakasvatajatest tutside toidulaud on ajalooliselt erinenud hutude omast. Kõige kõrgemalt hinnatud on loomset päritolu toiduained – piim ja liha. Lehmi tapetakse siiski harva, ainult suurte sündmuste puhul. Tarbitakse ka kodukitse liha ja piima, kuid seda tehakse enamasti salaja, sest see ei käi tutsi tavadega kokku.

Põhitoiduainete hulgas on banaanid, kaunviljad, bataat, kartul, jahumaniokk, mais, hirss, riis, sorgo, maapähkel. Süüakse ka avokaadot, mangot ja papaiat.

Banaanidest ja sorgost valmistatakse alkohoolseid jooke, sealhulgas urwagwa'ks nimetatavat õlut. Alkohoolseid jooke juuakse pidustuste puhul. Ubuki on kääritatud meest valmistatud jook. Õllel on tähtis roll ka rituaalide juures.

  Pikemalt artiklis Hutude ja tutside suhted

 

Tutside ja hutude päritolu ja eristamise aluse suhtes ollakse eri meelt. Üha levinum on seisukoht, et tegu on sama rahva esindajatega, kes jagunesid hutudeks ja tutsideks vastavalt sotsiaalsele staatusele. Kahe rahva esindajad on väliselt sarnased, kõnelevad sama keelt ja neil on ühine kultuuripärand.

Varem on valitsenud seisukoht, et aastatel 700–1500 asusid Rwanda ja Burundi alale elama maaharijatest bantu hõimud, kelle tegevus hävitas tvaade asupaigaks olnud metsad ja surus enne 3000 eKr piirkonna asustanud tvaad mägedesse. Tulijaid on peetud hutude eellasteks. Alates 15. sajandist järgnesid karjakasvatajatest bantud, kes selle arvamuse kohaselt olid tutside esivanemad. Pole teada, kas maad vallutati ühekorraga või toimus aeglane integratsioon. Kuigi hutusid ja tutsisid on peetud eri rasside esindajateks, arvatakse, et hutud ja tutsid võisid tulla ka koos ning nende eristamine on sündinud pigem eri tegevusaladest tingitud erineva sotsiaalse staatuse põhjal.

Tutsid pidasid ennast hutudest paremaks tänu põlvest põlve edasi antud uskumusele, et nad pärinevad valgenahalistest sisserändajatest, kuid olid aegamööda kohalikega segunedes kaotanud nii oma heleda nahavärvi kui ka keele ja kultuuri. Selle seletuse võtsid omaks ka eurooplastest vallutajad, kes pidasid hutusid bantudeks, kuid märkasid tutside näos jooni, mis ei olnud bantudele tüüpilised. Nende teooria järgi olid tutside esivanemad europiidsest rassist sisserändajad Aafrika suurte järvede piirkonnast või Põhja-Aafrikast.

Y-kromosoomi uurimine on kinnitanud tutside bantu päritolu. Märgatavaid erinevusi hutude ja tutside päritolus ei tuvastatud. Tutsid kuuluvad Y-kromosoomi haplogruppidesse E1b1a (80%), B (15%), E1b1 (4%) ja E1b1b (1%). Kõige lähemas suguluses ongi tutsid hutudega, kellest haplogruppi E1b1a kuulub 83%.

Esialgu olid Rwanda ja Burundi rahvad organiseerunud klannidesse (ubwoko), seejärel moodustusid tutside valitsetavad kuningriigid, mille eesotsas oli mwami.

Alates bantude tulekust on hutud alati enamuses olnud. Valitsejad seevastu olid tutsid, kellele kuulus ka kogu maa. Samas elasid mõlemad rahvad külg külje kõrval, neil oli ühine keel ja kultuur, sealhulgas usundid, muusika, müüdid, tantsud; sõlmiti ka segaabielusid. Karjakasvatus lõi rohkem jõukust ning tänu majanduslikule üleolekule saavutasid tutsid pikkamööda ka poliitilise võimu. Samal ajal polnud klasside piirid jäigalt paigas; hutud, kes jõukuse kasvades kariloomi omandasid, said tutsideks; tutsisid, kes oma karjast ilma jäid, hakati aga pidama hutudeks.

Pärast seda, kui Rwanda ja Burundi ala 19. sajandi lõpus Saksamaa kolooniaks sai, süvenes lõhe hutude ja tutside vahel veelgi. Sakslased teostasid oma võimu eelisseisundis tutside abil. Sakslased ja veidi varem saabunud katoliku misjonärid, kes püüdsid kohalikke oma usku pöörata, kohtasid tutside seas palju suuremat vastupanu kui hutude seas. Katoliku usu omaks võtnud hutudele anti preemiaks tutsidelt konfiskeeritud maid. Seegi lõhestas kaht kogukonda endisest enam. Pärast Esimest maailmasõda maa vallutanud Belgia võimud jätkasid samasugust poliitikat. Belglased tõid ka katoliku usu, prantsuse keele ja eugeenika. Mõõdeti kolju läbimõõtu, nina pikkust ja silmade värvust ning tehti tulemuste põhjal järeldusi tutside ja hutude erineva võimekuse kohta. Tutsid olid tulemusega rahul, hutud aga jäeti kõrvale mitte üksnes valitsemisest, vaid ka kooliharidusest, ning pandi sunnitööle.

1935. aastal võeti kasutusele isikutunnistused, kuhu pandi kirja igaühe päritolu. See kaotas varem eksisteerinud sotsiaalse mobiilsuse. 1950. aastatel asusid seni tutside võimu soosinud belglased hutude võrdsustaotlusi toetama.

1962. aastal moodustati iseseisvad riigid Rwanda ja Burundi. Rwandas oli tutside monarhia selleks ajaks juba kaotatud, Burundis kaotati see 1966. aastal. Rwandas tulid võimule hutud, Burundis püüti esialgu võimu jagada, kuid pärast ametikohtade jagamisel puhkenud vägivalda võtsid võimu tutsid.

Mõlemas riigis vallandus 20. sajandi teisel poolel vägivaldne arveteklaarimine hutude ja tutside vahel. Tapeti sadu tuhandeid inimesi. Suurim verevalamine leidis aset 1994. aasta kevadel ja varasuvel Rwanda genotsiidi käigus, kui Rwandas tapeti umbes 800 000 tutsit ja umbes 50 000 mõõdukat hutut.

Algharidus on kohustuslik ja tasuta, Burundis rundi keeles ja Rwandas ruanda keeles. Suur osa lastest ei käi koolis.

Tervishoiuteenused on kohati raskesti kättesaadavad. Puudus on arstidest ja ravimitest. Probleemiks on nakkushaigused, sealhulgas malaaria, tuberkuloos, hepatiit, leetrid, AIDS. Paljud lapsed on alatoidetud.