Ruhnu Kirikuaed: Rannarootslaste kalmistu

Tegemist on ajastule tüüpilise ja hästi säilinud hauatähistega rannarootslaste kalmistuga.

2019. aastal valmis Eesti Maaülikooli üliõpilaste koostatud Ruhnu kirikuaia hoolduskava, mis sisaldab lisaks tegevuskavadele ka põhjalikku ülevaadet Ruhnu kalmistust (andes lisaks ülevaate Ruhnust, Ruhnu kirikutest jt seotud teemadest). Hoolduskava koostajad nägid kirikuaia suurima probleemina ruhnurootslaste traditsioonilise kalmistukultuuri hääbumist.

 

Esimene praeguste kirikute asukohale ehitatud puukirik valmis tõenäoliselt 14. sajandil. Ka kirikuaed rajati tõenäoliselt üheaegselt esimese puukirikuga, olles alates 14. sajandist olnud ilmselt seotud Ruhnu rannarootslaste kogukonnaga.

Kirikuaed on ligikaudu ühe hektari suurune, ümbritsetud maakividest müüriga ja paikneb Ruhnu kirikute ümbruses. Kirikuaia maastik on ebatasase reljeefiga ja aia loodenurgas asuvate kirikuhoonete juurest neljas suunas langev. Kalmistuna kasutusel olev kirikuaed asub endistest luidetest moodustunud looduslikul küngastikul. Kirikuaed on olnud ajalooliselt kõrghaljastuseta, kuid 1960. aastateks oli ala kattunud lopsakama taimestikuga (sh lehtpuudega). Kirikuaia kagunurka on tekkinud põõsastikke ja kirikuaeda ümbritseb kolmest küljest okaspuumets.

Esialgu võis kalmistu olla võrdkülgne maatükk, mida hiljem põhja ja lõuna suunas järk-järgult laiendati. Olemasolevad hauatähised viitavad ridamisi paiknenud hauakääbastele. Kirikuaia matmisala jaguneb hauatähiste põhjal kolmeks: kalmistu lõunapoolsem osa (kus on valdavaks ruhnurootsi kommetele iseloomulikud katusristid), läänepoolne kirikute ees olev osa (kus leidub ka laste haudu) ning kalmistu ida- ja põhjaservas olev osa (kuhu on tehtud uuemaid matmisi). 21. sajandi alguses kehtib kalmistu osas suuline kokkulepe, et põhja- ja idapoolsele küljele maetakse Ruhnu elanikke ja läänepoolsele küljele rannarootslasi.

  Pikemalt artiklis Ruhnu katusristid

Hauatähistest esinevad kalmistul valdavalt rootsipärased katustatud puitristid (millelt võib leida ka talude peremärke), kuid lisaks leiab sealt 19. sajandi sepisriste, graniidist hauakive, kivist ja valumalmist tähiseid ning betoonkääpaid. 20. sajandist pärinevad hauakivid ja -plaadid, lihtsad puuristid ja üks Malta risti kujuline kivitähis. Pärast teist maailmasõda aset leidnud muutusest matmiskultuuris kõnelevad tsementplaatide ja silikaattelliste tekkimine hauaplatsidele ning 1944. aastast pärinev tundmatu sõduri hauamonument (sellel varem olnud viisnurk asendati hiljem linnufiguuriga). Kalmistu uuemad hauad asuvad kirikuaia idaservas.

Ruhnu kirikuaias on kokku 134 hauatähist, millest suur osa (46 tähist) on säilinud vaid 0–20% ulatuses. Suurim osa riste (58) on säilinud 50–100% ulatuses ja 30 risti on säilinud 20–50% ulatuses. Suurimas hävimisohus on ruhnurootslaste puidust katusristid, kuid ka teised vanemad hauatähised vajavad restaureerimist.

 

Uue kiriku lääneküljel asub hilisem tahutud palkidest väravapostide ja lippväravaga värav ning vanast kirikust edelas asub puidust katustatud väravaehitis. Tõenäoliselt just selle värava kaudu käis algselt sissekäik kirikuaeda ja teed värava juurest kirikusse hõlbustas järsule nõlvale paigaldatud käsipuu (milleks enne 1930. aastate algust oli saare lähistel hukkunud purjelaeva "Aleksandra av Mont Rose" reelingulatt, mis oli 1933. aastaks hävinud). Kalmistu ümber olevat kivimüüri on korduvalt muudetud – näiteks seoses uue kiriku ehitamisega laiendati seda lääne suunas (seda näitab müüris olev järsk nurk kirikute ees). Ajutiselt on müüri asemel piirdeaia jätkuna kasutatud ka puitpiiret. Nõukogude perioodil oli katusvärav halvas seisukorras ja seda ei kasutatud ning 1960. aastate alguses oli kirikuaia piirdena kasutusel ka okastraat.

Kalmistuga seotud kombestikust on 1920.–1940. aastatest teada seda, et ruhnlased ei pidanud külakalmistu hooldamist väga oluliseks. Selle kohta leiab kirjeldusi ajakirjandusest: kalmistul ei kasvanud puid, põõsaid ega lilli, kõdunenud puuristid olid ümber kukkunud, kalmukünkad olid madalad ja korratud ning varisenud hauakohti enam ei hooldatud ja pärast risti kõdunemist ei olevat hauast enam jälgegi jäänud. Vaatamata kirjaliku pärimuse andmetele on fotode põhjal leitud, et katusristidele asetati lillekimpe ja kalmude kaunistamiseks kasutati ära luitemaastikule omast taimestikku (sh võsu-liivsibulat).

 

Kirikuaeda on maetud:

• Gustav Magnus Elephandt (1781–1819), kes oli aastatel 1807–1819 Ruhnu koguduse pastor;
• Adolf Fredrik Dreijer (1817–1892), kes oli aastatel 1871–1892 Ruhnu koguduse pastor;
• Harri-Johannes Rein (1926–2017), kes oli aastatel 1997–2016 Ruhnu koguduse pastor.

Ruhnu kirikuaed on kultuurimälestis. Kirikuaed tunnistati kultuuriministri 03.12.1997 määrusega ajaloomälestiseks ja kultuuriministri 27.10.1998 määrusega arhitektuurimälestiseks.

2019. aasta oktoobris teostatud inspekteerimisel hinnati kirikuaia seisukord rahuldavaks.

Kirikuaed asub liivasel pinnal ja sealne taimkate on tallamisõrn. Ruhnu kirikuaias kasvab mitu kaitsealust taimeliiki: võsu-liivsibul, rohekas käokeel, karukold ja harilik valvik. Looduskaitse seisukohalt on väärtuslikud ka kalmistu alal leiduvad kuklaste pesad (kirikutest idas ja põhjas).

Tähelepanuväärsetest üksikpuudest kasvab kirikuaias vana puukiriku taga umbes 300 aasta vanune tamm. Osa kirikaias kasvavatest okaspuudest on istutatud pastor Harri-Johannes Reinu poolt.

• Ruhnu uus kirik
• Ruhnu puukirik
• Ruhnu katusristid