Rasketank

Algsetel, esimese maailmasõja aegsetel rasketankidel oli lahingus tugiroll - need võimaldasid ületada kaevikusõja ummikseise ning aitasid jalaväel lahinguväljal edeneda, kuid väga lühikesel vahemaal. 1930. aastaks oli aga rasketanki ülesandeks lahingus saanud teiste tankide ja ka kaitserajatiste hävitamine.

Algsete rasketankide arendamisprotsessi käigus peeti silmas eelkõige tanki võimekust kaevikute ületamisel. Need tankid olid piisavalt soomustatud, et vastu pidada käsirelvadele, šrapnellile ja okastraadile, kuid kuna soomustus oli veel suhteliselt algeline, ei suutnud see vastu pidada raskekuulipildujate ja suurtükkidele. Kui rasketankide roll lahingus hakkas muutuma, sai tähtsamaks see, et tankil oleks soomustus, mis suudaks vastu pidada tankitõrjerelvadele, ning relvastus, mis suudaks hävitada teisi tanke ja kaitserajatisi.

Enne teist maailmasõda klassifitseeriti tanke kerge-, kesk- ja rasketankideks kaalu põhjal, kus tanki, mis kaalus rohkem kui 30 tonni, peeti rasketankiks. Kuna tankide kaal hakkas arengu käigus järsult tõusma ja keskmise tanki rolli täitvad tankid kaalusid juba 45–50 tonni, hakati tanke klassifitseerima pigem suurtüki kaliibri põhjal.

 

Esimest korda kasutati rasketanki lahingus esimese maailmasõja ajal 1916. aastal. Selleks tankiks oli Mark VIII tank, mis oli valminud Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia koostöö tulemusena. Olenemata sellest, et Mark VIII kaalus 43 tonni, oli selle soomustus piisav vaid kaitseks käsirelvade eest. Tank oli ka väga aeglane liikus keskmiselt kiirusel 8 kilomeetrit tunnis.

Kõige rohkem pani oma sõjavarustuses rasketankidele rõhku Nõukogude Liit, kuid arvatavasti kõige kuulsam ning kõige enam kardetud rasketank oli teise maailmasõja ajal Saksamaa toodetud Tiger I tank.

Kuna rasketankid kaalusid palju ja nende tõhusus lahingus oli piiratud, hakkas nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide sõjaväes poolehoid rasketankide suhtes juba 1940. aastatel hajuma. Lisaks oli USA-l rasketanke suure kaalu ja mahu tõttu raske Euroopasse transportida ning probleeme valmistas ka fakt, et Euroopa maanteesillad ei olnud piisavalt vastupidavad, et võimaldada rasketankide ohutut transporti. Teise maailmasõja lõpuks oli rasketankide aktiivne tootmine lahingus kasutamiseks mõlemas riigis peatatud. USA-s otsustati, et ühe 60-tonnise rasketanki asemel on otstarbekam transportida näiteks kaks 30-tonnist keskmist tanki.

Tehnoloogia arenedes hakkas idee universaalsest lahingutankist järk-järgult realiseeruma, mis viis ka rasketankide vananemiseni, kuna universaalsete lahingutankide kasutamine oli majanduslikult ja logistiliselt soodsam kui mitme, erineva suurusega tanki kasutamine. Suurbritannias pakuti juba 1944. aastal välja universaalse lahingutanki kasutamist rasketanki asemel.