Johann Sebastian Bach

Johann Sebastian Bach [ˈjoːhan zeˈbasti̯an ˈbax] (31. märts (vana kalendri järgi 21. märts) 1685 Eisenach – 28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.

Johann Sebastian Bach
Johann Sebastian Bach 1746. aastal (Elias Gottlob Haußmanni maal)
Sündinud	31. märts 1685 Eisenach, Saksi-Eisenachi hertsogiriik
Surnud	28. juuli 1750 Leipzig, Saksimaa kuurvürstiriik
Stiilid	barokkmuusika
Elukutse	helilooja, organist, klavessinist, viiuldaja

Johann Sebastian Bachi autogramm

Oma eluajal ja ka veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda üheks põhiliseks heliloojaks barokiajastul ning üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.^[1]

Lapsepõlv Eisenachis (1685–1695)

 

Linnad, kus Bach elas

Johann Sebastian Bach sündis vana kalendri järgi 21. märtsil 1685 Eisenachis organist Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha (Lämmerhirt) Bachi noorima pojana. Bachi isa ja kõik onud olid professionaalsed muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph Bach (1645–1693) tutvustas noorele sugulasele orelimängu. Kaheksa-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladina koolis.^[2]

Bachi ema suri 1694. ja isa 1695. aastal. Pärast seda kolis Bach koos venna Johann Jakobiga vanema venna Johann Christoph Bachi (1671–1721) juurde lähedalasuvasse Ohrdrufi.^[3]

Ohrdruf (1695–1700)

 

Õpilaste nimekiri Ohrdrufi lütseumis, Bachi nimi on teises nimekirjas neljas

Johann Christoph tegutses Ohrdrufis organistina ning võttis üle 14 aastat noorema venna Johann Sebastiani muusikalise harimise. Muu hulgas õpetas ta vennale klavikordimängu ja tutvustas Saksamaa heliloojate, sealhulgas oma õpetaja Johann Pachelbeli, Johann Jakob Frobergeri ja Dietrich Buxtehude loomingut. Kui uskuda tema hilisema õpilase Lorenz Christoph Mizleri kirjutatud nekroloogi, siis kirjutas Johann Sebastian Bach öösiti salaja ümber moodsama muusika käsikirju, mille vend oli tema eest ära peitnud. Bach õppis tasuta Ohrdrufi lütseumis, kus ta võeti kooli juures tegutsenud tänavalaulikute hulka. Õppeedukuselt oli Johann Sebastian alati parimate hulgas. Tema koolivennad olid teiste hulgas Bachi eluaegne sõber Georg Erdmann ja nõbu Johann Ernst Bach.^[4]

Lüneburg (1700–1702)

Sajandivahetuseks jäi Bachile venna Ohrdrufi korter väikeseks, kuna vend oli äsja saanud isaks. Lisaks sellele ei saanud Bach enam tasuta haridust lütseumis.^[5] Ohrdrufi lütseumi kantor soovitas tal minna koos Georg Erdmanniga Lüneburgi Miikaeli kloostrisse, andes neile selleks isegi stipendiumi. Õppimisvõimalused Lüneburgis olid head. Tänu kloostri rikkusele anti talle tasuta haridust, tänu ilusale poiss-soprani häälele sai Bach kooris laulmise eest väikest tasu. Kooriga sai ta laulda kõigil jumalateenistustel, tutvudes nii Põhja-Saksamaa tollase muusikakultuuriga.^[6] Lisaks sellele sisaldas Miikaeli kloostri raamatukogu ühte suurematest tolleaegsetest muusikakäsikirjade kogudest Saksamaal.^[7] On võimalik, et häälemurde saabudes oli Bach sealses kloostris abiorganist. Vahetevahel reisis ta Hamburgi, et kuulata tol ajal kuulsat organisti Johann Adam Reinkenit, ning Cellesse, et kuulata sealse hertsogi ülalpeetavat ja vahel ka Lüneburgi külastavat kapelli. Viimane mängis suures osas prantsuse muusikat, tänu millele õppis Bach ka seda tundma.^[8] Johann Sebastian Bach lahkus Lüneburgist 1702. aasta ülestõusmispühade eel.^[9]

Weimar (1703–1704)

Alates kooli lõpetamisest Lüneburgis kuni 1703. aastani ei ole Bachi tegevuse kohta selgeid andmeid. 1703. aasta aprillist töötas Bach mõnda aega Weimaris sealse pisivürst Johann Ernst III väikese kapelli juures viiuldajana. See Bachi jaoks igav amet oli aga aeganõudev ega andnud võimalust loominguliseks tööks ja enesetäienduseks. Kõigi tema kohustuste kohta seal ei ole täit selgust, kuid näib, et tal oli peale muusikutöö ka muusikaga mitteseotud ülesandeid. Igatahes lahkus Bach Weimarist juba aasta pärast sinna saabumist.^[10]

Arnstadt (1704–1707)

Arnstadtis töötas Bach Uue kiriku organistina. See töökoht oli küll äärmiselt tagasihoidlik, kuid see-eest oli aastapalgaks tolle aja kohta küllaltki korralik 84 kuldnat. Bachile oli aga veel rohkem meeltmööda, et Arnstadti organisti amet ei olnud väga keerukas ega aeganõudev, andes talle seega võimaluse tegeleda loomingulise tööga. Lisaks sellele oli Arnstadti Uue kiriku orel täiesti uus.^[11] Varsti tekkisid aga probleemid. Tööandjaile ei meeldinud noore Bachi loominguline julgus, samuti ei laabunud tal töö viletsa kirikukooriga.^[12] 1705. aastal tegi ta õppereisi Lübeckisse, et kuulata Dietrich Buxtehude orelimängu. Dietrich Buxtehude looming oli paljuski mõjutanud Johann Sebastian Bachi varajast loomingut. Bach viibis Lübeckis lubatud nelja nädala asemel neli kuud. Kui ta hiljem konsistooriumi ette kutsuti, siis heideti talle ette nii omavolilist puhkusevõtmist kui ka keerulisi ja liiga pikki orelisoolosid, mis kogudust ärritasid. Varsti pärast seda Bach Arnstadtist ka lahkus.^[13]

Mühlhausen (alates 1707)

 

Mühlhausen aastal 1650

Bach töötas ühe aasta Mühlhausenis Blasiuse kiriku organistina. Sealsed tingimused polnud aga kuigivõrd head. Kiriku orel oli vana ja vajas remonti^[14], linnas valitsenud pietism taunis kunstmuusikat, 1707. aastal puhkenud tulekahju, milles hävis osa linnast, laostas Mühlhauseni majanduslikult.^[15] Kõik see sundis Bachi juba järgmisel aastal töölt lahkuma. Mühlhausenis elades abiellus ta Maria Barbara Bachiga. Arnstadti-Mühlhauseni perioodi tähtsamad teosed on kirikukantaadid "Gottes Zeit ist die allerbeste Zeit" ("Actus tragicus") (BWV 106)^[16], "Christ lag in Todes Banden" (BWV 4)^[17], "Gott ist mein König"^[18] ja "Aus der Tiefen rufe ich, Herr, zu dir" (BWV 131)^[19].

Weimar (1708–1717)

 

Weimari lossikirik

Weimaris sai Bach sealse hertsog Wilhelm Ernsti õukonna lossikiriku organistiks. Lisaks sellele mängis ta kammeransamblis klavessiini, viiulit ja vioolat.^[20] Weimaris olles kandideeris ta ka Halle Liebfraukirche organistiks, kuid loobus kohast, kuna palgaküsimuses ei jõutud kokkuleppele.^[21] Hertsogis põhjustas Bachi lahkumissoov kartust ning selleks, et viimane kindlasti Weimarisse jääks, lõi hertsog spetsiaalselt Bachi jaoks kontsertmeistri ameti. Tänu sellele tõusis Bachi töötasu, kuid see-eest pidi ta iga kuu komponeerima ja kapellile selgeks õpetama ühe kirikukantaadi. Weimari õukonda tabasid aga rasked ajad. Hertsog Wilhelm Ernsti ja tema vennapoja Ernst Augusti võimuvõitlusse kaasati teiste hulgas ka muusikud. Hertsog keelas ansambliliikmetel mängida Ernst Augusti heaks, viimane keelas aga muusikutel õukonnast lahkuda, ähvardades karistusega. Nii ka läks: kui Bach 1717. aastal lahkumisavalduse andis, pandi ta ligi kuuks ajaks arestikambrisse.^[22] Weimari perioodil sündisid Bachi kaks vanemat heliloojatest poega Wilhelm Friedemann (1710) ja Carl Philipp Emanuel Bach (1714).^[23]

Weimaris kirjutas Bach kirikukantaate ja suurema osa oma kuulsatest oreliteostest. Sellel perioodil puutus Bach kokku Antonio Vivaldi loominguga, mis mõjutas tema muusikat tugevalt. Seda näitavad tema tehtud Antonio Vivaldi kontsertide transkriptsioonid orelile.^[24]

Köthen (1717–1723)

 

F. Mendelssohni eestvedamisel Leipzigi rajatud Bachi ausammas

1717. aastal läks Bach Köthenisse (ametlikult Cöthen), kus temast sai Anhalt-Kötheni vürst Leopoldi õukonna kapellmeister ja kammermuusikadirektor. Viimane tähendas seda, et Bach juhtis kogu õukonnamuusikat. Vürst oli suur muusikasõber, kes mängis ka ise sageli õukonnakapellis viiulit, ning ta hindas Bachi kõrgelt. Peagi hakkas Bachi häirima aga see, et õukonnas valitsenud kalvinistlik usutunnistus ei võimaldanud tal tegeleda kirikumuusikaga, mis tähendas, et Bachil ei olnud võimalik luua kirikukantaate ega orelimuusikat. Seepärast pärinevad sellest perioodist peamiselt instrumentaalkontserdid, teosed klavessiinile ja hulganisti muud kammermuusikat. Muuhulgas kirjutas Bach Köthenis kuus Brandenburgi kontserti, "Hästitempereeritud klaviiri" esimese vihiku, viiulikontserdid a-moll ja E-duur, tšellosüidid, kontserdi kahele viiulile d-moll, keelpillidele ja basso continuo'le, orkestrisüidid ning sonaadid ja partiitad sooloviiulile. Kirikumuusika ebasoosing oli arvatavasti ka üks põhjus, miks Bach 1723. aastal Köthenist lahkus.^[25]

7. juulil 1720 suri Johann Sebastian Bachi esimene naine Maria Barbara. 3. detsembril 1721 abiellus Johann Sebastian Bach Anna Magdalena Wilckega, kes oli kõigest 20-aastane. Oma teisele naisele Anna Magdalenale pühendas Johann Sebastian ühe noodivihiku. Temaga sündis Bachil 13 last, kellest kuus jäi ellu. Gottfried Heinrich Bach, Johann Christoph Friedrich Bach ja Johann Christian Bach olid samuti muusikud. Kokku sündis Bachil 20 last, kellest pooled surid juba imikueas.^[25]

Leipzig (1723–1750)

5. juulil 1722 suri Leipzigi Tooma kiriku kantor Johann Kuhnau ja koht jäi vakantseks. Pärast keskpäraste kandidaatide väljapraakimist jäi sõelale neli meest: Johann Fasch (kapellmeister Anhalt-Zerbstist), Georg Philipp Telemann (muusikadirektor Hamburgist), Christoph Graupner (kapellmeister Darmstadtist) ja Bach. Telemann sai aga just sel ajal Hamburgist palgakõrgenduse ning otsustas jääda sinna, loobudes kandideerimisest Leipzigisse. Kuna Bachi ülejäänud konkurente nende õukondadest vabaks ei lastud, jäi koht temale.^[26] Protokolli kirjutas apellatsioonikohtunik Abraham Christoph Platz: "... et nüüd pole võimalik parimaid saada, tuleb võtta keskpärane ..."^[27] Oma kantoriproovi sooritas Bach 7. veebruaril 1723 Tooma kirikus, kui esiettekandele tulid kaks selleks puhuks kirjutatud kantaati: "Jesus nahm zu sich die Zwölfe" (BWV 22) ja "Du wahrer Gott und Davids Sohn" (BWV 23).^[28] Koos Tooma kantori ülesannetega kaasnes muusikadirektori töö neljas Leipzigi linnakirikus. Bachi tööülesannete hulka kuulusid muu hulgas poistekoori juhatamine ning pühapäevadeks ja suuremateks kirikupühadeks vokaalmuusika kirjutamine. Seepärast pärinebki Leipzigi perioodist, eriti aga selle esimestest aastatest suur hulk kirikumuusikat. Näiteks kirjutas Bach Leipzigi perioodi alguses aastas ainuüksi umbes 60 kirikukantaati.^[viide?]

Perioodi tähtsamateks teosteks on missa h-moll, Johannese passioon, Matteuse passioon, "Lihavõtteoratoorium", "Jõuluoratoorium", "Klaveriharjutused", "Muusikaline ohver", "Fuugakunst", "Hästitempereeritud klaviiri" II osa jpt.^[viide?]

Surm ja Bachi muusika taassünd

 

Bachi haud Leipzigi Tooma kirikus

Johann Sebastian Bach suri 28. juulil 1750 kell 20.15 Leipzigis ja maeti Johannese kalmistule (1894. aastal maeti ta säilmed ümber Tooma kirikusse). Nekroloogi järgi oli surma põhjuseks ebaõnnestunud silmaoperatsioon ja rohud, mis Bachi tervist laastasid. Selle tulemusel tabas heliloojat ajurabandus ja kopsupõletik, millele lõpuks järgnes surm. Uusima käsitluse kohaselt põhjustas surma hoopis suhkurtõbi.^[29]

Johann Sebastian Bachi looming oli 18. sajandi kuulajaskonna jaoks liiga raskepärane ja komplitseeritud. Laiem publik avastas tema muusika alles 19. sajandil, seda suuresti tänu helilooja Felix Mendelssohn Bartholdyle. Pärast helilooja surma oli just Mendelssohn see, kes Bachi Matteuse passiooni esmakordselt dirigeeris.^[30] Mendelssohni jaoks oli Johann Sebastian Bach suur eeskuju, näiteks tema oreliteosed: 6 orelisonaati ning 3 prelüüdi ja fuugat on inspireeritud viimase Leipzigi-aegsest loomingust. Bachi loomingust olid inspireeritud veel 19. sajandi heliloojad Robert Schumann ja Ferenc Liszt. Neist viimane kirjutas ulatusliku prelüüdi ja fuuga orelile teemal B-A-C-H, kus tähed märgivad vastavalt B-, A-, C- ja H-nooti. Esimese Bachi biograafia kirjutas 1802. aastal Johann Nikolaus Forkel, pannes sellega aluse hilisemale mahukale Bachi käsitlevale kirjandusele ja laiemalt ka romantilistele heliloojabiograafiatele. 20. sajandi Bachi kirjandust mõjutas väga oluliselt Albert Schweitzeri 1908. aastal ilmunud monograafia.^[31]

Oma eluajal oli Bach tuntud küll orelimängija ja -hindajana^[32] ning kapellmeistrina^[33], kuid mitte heliloojana. Tema kuulsus heliloojana jäi tagasihoidlikuks suuresti seetõttu, et ta toimetas eluajal trükki vaid neli teost ("Klaveriharjutused" I–IV). Bach on aegade suurimaid polüfooniameistreid, ta armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele.^[34] Bachi loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega. Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus.^[35] Bach polnud uuendaja, vaid pigem temale eelnenud kolme sajandi muusikatraditsioonide kokkuvõtja ning sinna kuulunud stiilide ja vormide täiuslikkuseni arendaja.^[36] Bach on loonud kõikides tema ajal eksisteerinud kunstmuusikažanrides peale ooperi. Kokku on Bachilt säilinud üle 1000 teose, mille Wolfgang Schmieder kandis 1950. aastal Bachi teoste kataloogi ("Bach Werke Verzeichnis" – BWV).^[viide?]

Kammermuusika

 

Viiulisonaadi nr 1 g-moll (BWV 1001) käsikirja esimene lehekülg

Kammermuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ning sellest on säilinud vaid väike osa. Eriti tähtis roll on tema teostel soolopillidele: partiitad (itaalia süidid) ja sonaadid viiulile, süidid tšellole ja sonaat flöödile. Kõik need on vastavate pillide mängijate repertuaaris asendamatud. Kammermuusikast on Bachilt säilinud veel ansamblisüidid ning elu lõpus Leipzigis kirjutatud "Muusikaline ohver" ja "Fuugakunst". Neist viimasel pole autor täpsustanud teose koosseisu.^[37]

Kantaadid

Märkimisväärne osa Johann Sebastian Bachi loomingust on kantaatidel, mis on kirjutatud Põhja-Saksa kirikumuusika varasel perioodil, eriti Dietrich Buxtehude eeskujul. Valdava osa neist kirjutas Bach Leipzigis. Kokku kirjutas ta üle 300 vaimuliku kantaadi, neist on säilinud pisut alla kahesaja.^[38] Lisaks neile kirjutas ta veel ilmalikke kantaate, millest säilinud on 20. Need on loodud pidulike sündmuste tähistamiseks (näiteks kantaat "Tönet, ihr Pauken! Erschallet, Trompeten!" (BWV 214) on kirjutatud Saksi kuurvürstinna ja Poola kuninganna sünnipäevaks) või pühendatud erinevatele isikutele (näiteks kantaadi "Schwingt freudig euch empor" (BWV 36c) kirjutas Bach Tooma kooli õpetaja Johann Matthias Gesneri auks).^[39]

Klaviirimuusika

Klaviirimuusikat (muusikat klahvpillidele, millel on vaid üks klaviatuur) kirjutas Bach peamiselt Köthenis eesmärgiga õpetada selle abil oma vanematele poegadele pillimängu ja kompositsiooni aluseid. Neist teostest tehniliselt lihtsaimad on kogutud "Wilhelm Friedemann Bachi noodivihikusse" ja "Anna Magdalena Bachi noodivihikusse". Pisut raskemad, kuid siiski puhtalt õppeotstarbelised teosed on kahe- ja kolmehäälsed inventsioonid, väikesed prelüüdid ja fuugad. Hoopis keerulisemad on aga "Hästitempereeritud klaviiri" (HTK) 1. ja 2. vihikusse kogutud 24 prelüüdi ja fuugat (vihiku kohta) kõikides mažoor- ja minoorhelistikes. Seejuures on Bach esimene terves muusikaajaloos, kes kasutab süstemaatiliselt ja täielikult ära kogu helistike ringi. Uuenduslike HTK teoste kõrval kirjutab Bach ka traditsioonilises klavessiinimuusika stiilis tantse, mis on kogutud kolme kuueteoselisse süidikogumikku: "Inglise süidid", "Prantsuse süidid" ja 6 partita't (itaalia süiti).^[40] Kahe manuaaliga klavessiinile on loodud "Itaalia kontsert". 1741. aastal trükis ilmunud "Goldbergi variatsioonid" koosnevad aariast ja 30 variatsioonist. Seda peetakse variatsioonivormi üheks silmapaistvamaks näiteks ja barokiajastu üheks ulatuslikumaks klahvpilliteoseks.

Oratoriaalsed suurteosed

Vokaalseid suurteoseid kirjutas Bach vaid Leipzigis, kus paar aastat enne helilooja kantoriks määramist algatati iga-aastane passioonide esitamise traditsioon suure reede jumalateenistustel. Bachi nekroloogi andmetel kirjutas ta passioone kokku viis, kuid praeguseks on neist säilinud kaks: Matteuse ja Johannese passioon. Lisaks sellele on olemas veel fragmendid Markuse passioonist, mille muusika on Bach võtnud oma varasematest teostest. Bachi passioonid järgivad vanu traditsioone, need sisaldavad viit laadi osi:

• evangelisti ehk jutustaja retsitatiivid;
• piibliteksti otsekõned, mida esitavad solistid, kes kehastavad ühte kindlat piiblitegelast;
• koorinumbrid, kus koori roll on kehastada rahvahulka (jüngreid, ülempreestreid või rahvast);
• lüürilised kommentaarid, enamjaolt aariad;
• koraalid.^[41]

Bachi üks peateostest – missa h-moll – on sarnaselt Markuse passiooniga kirjutatud varasemate teoste põhjal. Ta komponeeris selle oma elutöö kokkuvõttena ega lootnudki seda eales ette kanda. See 24-osaline traditsioonilises missatsüklis teos sisaldab meisterlikke aariaid, duette ning koorifuugasid, olles justkui monumendiks kogu barokiajastu vaimulikule vokaalkunstile.^[42]

Bach kirjutas veel kolm oratooriumi: "Jõuluoratoorium", "Lihavõtteoratoorium" ning "Taevaminekuoratoorium". Siiski meenutavad need pigem ulatuslikke kantaate. Olulisel kohal on veel tema kuus vaimulikku motetti, vähem tuntud on Bachi ilmalikud ja vaimulikud laulud ning koraaliseaded.^[43]

Orelimuusika

Bach, kes oli oma elu ajal tuntud eelkõige orelivirtuoosi ja -hindajana, kirjutas mõistagi suurel hulgal orelimuusikat. Oma teostes ühendas ta Lõuna-Saksa stiili (Pachelbel, Froberger, kellest kuulis venna juures õppides) ja Põhja-Saksa stiili, mida Bach kuulis oma eeskujudelt Buxtehudelt ja Reinkenilt. Eriti tugevaid Buxtehude mõjutusi on tunda Bachi tuntuimas oreliteoses – tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565). Selles ei ole midagi imekspandavat, sest helilooja kirjutas selle varsti pärast 1705.–1706. aasta Lübecki reisi, mille eesmärk oli kohtumine Buxtehudega. Arnstadti ja Mühlhauseni perioodid olid Bachi jaoks orelimuusika poolest väheviljakad, kuna sealsed kirikud soosisid jumalateenistustel tagasihoidlikumat muusikat. Märkimisväärseim osa Bachi oreliteostest on komponeeritud Weimaris, kus sealne lossikirik andis heliloojale täieliku ideelise vabaduse. Tutvus Vivaldi muusikaga lisas nüüd Bachi orelimuusikasse ka itaalia kontserdi väljenduslaadi. Pärast Weimarit polnud Bachi töökohustused enam oreliga seotud, seepärast on ta hilisemas elus oreliteoste osakaal marginaalne.^[44]

Orkestrimuusika

Orkestrimuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ja Leipzigis, kus tema käsutuses olid väga kõrgel tasemel orkestrid. Köthenis aitas ilmaliku instrumentaalmuusika kirjutamisele kaasa ka seal valitsenud ning kirikus kunstmuusikat tauninud kalvinism. Peamised žanrid, milles Bach orkestriteoseid kirjutas, olid kontsert ja süit. Neist esimeses jäljendas ta Vivaldi soolokontserdi vormi, kuid lisas sinna endale omase polüfoonia. Seega olid tema orkestrimuusikas kõik partiid võrdsed, igal pillil oli täita justkui solisti roll. 1721. aastal kogus Bach kokku oma kuus parimat orkestriteost ning saatis need pühendusega Brandenburgi markkrahvile. Kuigi kontserte Brandenburgi õukonnas kunagi ei esitatud, osalt kontsertide ebatavaliste koosseisude tõttu, hakati neid hiljem nimetama Brandenburgi kontsertideks. Brandenburgi kontserdis nr 5 on eriti virtuoosseks solistiks klavessiin, mistõttu peetakse seda ka muusikaajaloo esimeseks klahvpillikontserdiks. Olulisel kohal Bachi orkestriloomingus on tema viiulikontserdid, neist tuntuim on kontsert kahele viiulile, keelpillidele ja basso continuo'le d-moll (BWV 1043). Paljudest viiulikontsertidest kirjutas Bach Leipzigis ka töötlused klavessiinile ja orkestrile. Kui Bachi kontsertides on tunda tugevaid itaalia barokkmuusika mõjutusi, siis neljas säilinud orkestrisüidis on helilooja jäljendanud prantsuse muusikat. Bachi orkestrisüite nimetatakse ka uvertüürsüitideks, sest kõigi nelja puhul on teose esimeseks, pikimaks ning olulisimaks osaks Prantsuse stiilis avamäng (ouverture). Ülejäänud osad on tantsud või karakterpalad. Viimase näiteks on ülemaailmse kuulsuse saavutanud "Badinerie" 2. süidist ja "Aaria" 3. süidist.^[45]

Tuntud teosed

Vokaalmuusika

• 5 passiooni, neist tervikuna on säilinud kaks:

– Matteuse passioon
– Johannese passioon

• 3 oratooriumi:

– "Jõuluoratoorium" (BWV 248)
– "Lihavõtteoratoorium" (BWV 249)
– "Taevaminekuoratoorium" (BWV 11)

• Enam kui 300 vaimulikku kantaati, millest on säilinud ligi 200, sealhulgas:

– "Ein feste Burg ist unser Gott" (BWV 80, "Üks kindel linn ja varjupaik")
– "Aus der Tiefen rufe ich, Herr, zu dir" (BWV 131, "Su poole sügavusest hüüan")
– "Gott ist mein König" (BWV 71, "Jumal on mu kuningas")
– "Wie schön leuchtet der Morgenstern" (BWV 1, "Nüüd paistab meile kaunisti")

• Missa h-moll.
• 20 ilmalikku kantaati, sealhulgas:

– "Kohvikantaat" (BWV 211);
– "Talupojakantaat" (BWV 212).^[viide?]

Instrumentaalmuusika

• 6 Brandenburgi kontserti
• 4 orkestrisüiti (tuntud ka kui uvertüürsüidid)
• Suur hulk klaviirimuusikat, sealhulgas:

– Inglise süidid (6);
– Prantsuse süidid (6);
– partiitad (Itaalia süidid, 6);
– "Itaalia kontsert" ja "Prantsuse avamäng" klavessiinile;
– "Hästitempereeritud klaviir" I ja II osa;
– "Goldbergi variatsioonid".

• 6 tšellosüiti;
• "Fuugakunst" (BWV 1080);
• "Muusikaline ohver" (BWV 1079);
• suur hulk oreliteoseid (tokaatad, fuugad, orelimissa, koraalitöötlused, fantaasiad).
• viiulikontserdid, millest on säilinud kolm.^[viide?]

Oma õpilastele ja lastele kirjutas ta lihtsamaid klaviiripalu: väikesi prelüüde ja fuugasid, 2- ja 3-häälseid inventsioone; tantse, millest osa on kogutud "Anna Magdalena noodivihikusse".^[viide?]

• "Mitte "ojaks" ("Bach" – sks "oja"), vaid "mereks" peaks teda nimetama." Ludwig van Beethoven^[46]
• "Allikad nihutatakse aja suures ringes üksteisele üha lähemale. Näiteks ei tarvitsenud Beethovenil uurida kõike, mida uuris Mozart, Mozartil seda, mida uuris Händel, Händelil seda, mida uuris Palestrina, sest nad olid eeskäijad juba endasse vastu võtnud. Ainult ühest oleks kõigil alati uuesti ammutada – J. S. Bachist!" Robert Schumann ^[47]
• "On olemas üks jumal – Bach – ja Mendelssohn on tema prohvet." Hector Berlioz^[48]
• "Bach on lõpp. Temast ei lähtu midagi, kuid kõik viib temani." Albert Schweitzer^[49]
• "Loovus on midagi enamat kui olla lihtsalt teistsugune. Igaüks oskab mängida veidralt, see on lihtne. Mis on raske, on olla nii lihtne kui Bach. Lihtsa tegemine uskumatult lihtsaks – see on loovus." Charles Mingus^[50]
• "Niipea, kui ma hakkasin mõistma Bachi muusikat, tahtsin saada pianistiks. Bach pani mind mu elu muusikale pühendama, tema oli see õpetaja, kes mulle seda maailma tutvustas." Nina Simone^[51]
• "(Bach on) surematu harmoonia jumal." Ludwig van Beethoven^[52]

• Barokkmuusika
• Gödel, Escher, Bach

• Blanning, T. C. W."The triumph of music: the rise of composers, musicians and their art"
• Geck, Martin. "Johann Sebastian Bach". Eesti keelde tõlkinud Ilme Rebane, Tallinn: Ilo, 2009 ISBN 9789985578735
• Hubov, Georgi. "Johann Sebastian Bach". Eesti keelde tõlkinud V. Ojamaa, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
• Mendelssohn Bartholdy, Felix. "Designo 2005" (CD-plaadi ümbris)
• Pieck, Wilhelm. Kõne J.S. Bachi 200. surma-aastapäevale pühendatud pidulikul koosolekul Leipzigis, 28. juulil 1950. Tsitaat on ära toodud raamatus G. Hubov "Johann Sebastian Bach" lk 217
• Siitan, Toomas. "Bachi helikeelest: Mõistmise võimalus tänapäeval" – Teater. Muusika. Kino. 6/1987
• Siitan, Toomas. "Õhtumaade muusikalugu I" Tallinn: Talmar & Põhi, Avita, 1998

• Albert Schweitzer "Johann Sebastian Bach. Vorrede von Charles Marie Widor". Wiesbaden, Breitkopf & Härtel 1908/1936. 792 lk ISBN 3-7651-0034-X
• Johannes Jürisson "Palestrinast Bachini". Eesti Raamat, 1966
• Douglas R. Hofstadter "Gödel, Escher, Bach". Vintage Books, 1980

Tsitaadid Vikitsitaatides: Johann Sebastian Bach

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Johann Sebastian Bach

• Johann Sebastian Bachi teoste kataloog BWV
• Werner Icking Music Arhive (WIMA)
• "Goldbergi variatsioonid" BWV 988, Kimiko Ishizaka esitus, avalik omand
• "Hästitempereeritud klaviir" I,Kimiko Ishizaka esitus, avalik omand
• Bachi kogutud oreliteosed, James Kibbie esitus, CC BY NC ND