Pseudoajalugu

Seotud mõistet "krüptoajalugu" kasutatakse ajaloovõltsimise puhul, mis põhineb okultismile omasel ebausul või tuleneb sellest. Ajaloo võltsimine on seotud pseudoteadusega ja pseudoarheoloogiaga ning nende terminite kasutamine võib aeg-ajalt kattuda.

Ehkki ajaloo võltsimist on paljudes vormides, on teadlased tuvastanud tunnuseid, mis kipuvad olema pseudoajaloolistes uurimistöödes, artiklites või raamatutes tavalised. Üks selliseid omadusi on see, et võltsimine on peaaegu alati ajendatud tänapäevastest poliitilistest, usulistest või isiklikest motiividest. Ajaloo võltsijad esitavad sageli ka suuri valesid või sensatsioonilisi väiteid ajalooliste faktide kohta, mis nõuaks peavoolu ajalookäsitluse radikaalset ümbervaatamist (ümberkirjutamist).

Teine pseudoajaloo väga levinud tunnus on eeldus, et teadlaste seas on vandenõu "tõelise" ajaloo mahasurumiseks. Pseudoajaloo teosed tuginevad sageli eranditult allikatele, mis näivad toetavat propageeritavat seisukohta, ignoreerides samas selle seisukohaga vastuolus olevaid allikaid. Paljud pseudoajaloolised teosed käsitlevad müüte, legende ja muid ebausaldusväärseid allikaid täpse ajaloolise tõena, jättes samas tähelepanuta või eitades tõendusmaterjali vastupidise kohta. Mõnikord võib pseudoajalooline teos langeda äärmuslikku skepsisesse, kohati väites, et ajaloolist tõde pole olemas ja mis tahes hüpotees on sama hea kui mis tahes muu. Paljud pseudoajaloolised teosed seovad pelga võimaluse tõelisusega, eeldades, et kui midagi oleks võinud juhtuda, siis nii ka läks.

Robert Todd Carroll on välja töötanud pseudoajalooliste teoste ja võltsajaloo tuvastamise kriteeriumite loendi. Ta väidab, et "pseudoajalugu on väidetav ajalugu, mis:

• Käsitleb müüte, legende, saagasid ja muud sarnast kirjandust täpsete ja tõeliste ajalooallikatena.
• Ei ole muistsete ajaloolaste lugemisel kriitiline ega skeptiline, võttes nende väiteid tõena ning ignoreerides empiirilisi ja loogilisi tõendeid, mis on vastuolus muistsete väidetega.
• Püüab toetada mõnda tänapäevast poliitilist või religioosset agendat, selle asemel et teada saada tõde mineviku kohta.
• Sageli eitab seda, et on olemas selline asi nagu ajalooline tõde, ning peab kinni äärmuslikust skeptilisest arusaamast, et tõeliseks võib nimetada ainult seda, mis on täiesti kindel ja miski pole täiesti kindel, nii et miski pole tõsi.
• Väidab sageli, et ajalugu pole midagi muud kui müütide loomine ja erinevaid lugusid ei tohi võrrelda selliste traditsiooniliste akadeemiliste standardite alusel nagu täpsus, empiiriline tõenäosus, loogiline järjepidevus, asjakohasus, täielikkus, õiglus, ausus jne. Võrreldes neid selle asemel moraalsetel või poliitilistel alustel.
• On muistsete dokumentide kasutamisel valiv, viidates soosivalt oma uskumustega vastavuses olevatele dokumentidele, ignoreerides või tõlgendades vääriti neid dokumente, mis uurija seisukohtadega ei sobi.
• Peab piisavaks võimalust, et miski asi oli võimalik, uskumaks, et see kindlasti nii oli. Seda muidugi juhul, kui see sobib propageeritavate seisukohtadega.
• Sageli väidab ta, et on olemas vandenõu oma väidete maha surumiseks rassismi, ateismi või etnotsentrismi tõttu või tulenevalt vastuseisust tema poliitilistele või usulistele tõekspidamistele."

Nicholas Goodrick-Clarke eelistab terminit "krüptoajalugu". Ta määratleb kaks vajalikku elementi: "täielik teadmatus esmastest allikatest" ja "ebatäpsete ja ogarate väidete" kordamist.

Muud pseudoajaloo üldised omadused on:

• Erinevate sündmuste meelevaldne sidumine, moodustades – teoreetiku arvates – mustri. Tavaliselt arendatakse see vandenõuteooriaks, mis postuleerib varjatud esindajat (tihti salaorganisatsiooni), kes vastutab mustri loomise ja säilitamise eest. Näiteks seovad mõned pseudoajaloolised teosed püha vere ja püha graali templirüütlite, keskaegsete Graali romaanide, Merovingide dünastiat ja kunstnik Nicolas Poussinitiga, et teha kindlaks Jeesuse järeltulijad.
• Hüpoteesides ebatõenäoliste sündmuste tagajärgi, mis "võisid" aset leida, eeldades seeläbi vaikivalt, et need sündmused tõesti aset leidsid.
• Sensatsionism või šokiväärtus
• Valikuline tõendite kogumine, mis aitab ajaloolisi argumente esitada ja tõrjuda tõendeid, mis neid argumente kahjustavad.

Järgnevalt on toodud mõned pseudoajaloo ehk võltsajaloo teooriate levinumad kategooriad koos näidetega. Pange tähele, et mitte kõik loetletud kategooriad pole tingimata pseudoajaloolised, need on pigem kategooriad, mis näivad meelitavat pesudoajaloolasi ja ajaloo võltsijaid.

Muistsed tulnukad, iidsed tehnoloogiad ja kadunud maad

Immanuel Velikovsky raamatud "Maailmade kokkupõrge" (1950), "Kaose ajastud" (1952) ja "Maa murrang" (1955), millest said "müügihitid", näitasid antiikmütoloogial põhineva võltsajaloo kirjutiste potentsiaali tuua tohutut rahalist edu. Need teosed said žanri tulevaste tööde edumudeliteks.

Muistset astronaudihüpoteesi populariseeris Ameerika Ühendriikides veelgi History Channeli telesari "Muistsed tulnukad". Ajalooprofessor Ronald H. Fritze täheldas, et von Dänikeni ja muistsete tulnukate programmi propageeritud pseudoajaloolised väited on USA-s perioodiliselt populaarsed: "Lühikese mälu ja torkeva isuga popkultuuris, võetakse tulnukad ja püramiidid ning kaotatud tsivilisatsioonid ringlusse nagu mood." : 201

Koguni üle nelja miljoni eksemplari on ostetud Graham Hancocki raamatut, mis edendab pseudoajaloolist teesi, et kõik suuremad mälestised muinasaja maailmast, sealhulgas Stonehenge, Egiptuse püramiidid ja Moai kujud Lihavõttesaarel, ehitati ühe iidse supertsivilisatsiooni poolt, mille kõrgaeg jääb Hancock väitis ajastusse 15 000 – 10 000 eKr ning kellel olid tehnoloogilised ja teaduslikud teadmised, mis on võrdsed või ületavad tänapäevase tsivilisatsiooni teadmisi. Esmalt arendas ta selle argumendi täielikku vormi oma 1995. aasta bestselleris "Jumalate sõrmejäljed", mis pälvis rahva seas tunnustust, kuid teadlaste põlguse. Christopher Knight on avaldanud arvukalt raamatuid, sealhulgas "Urieli masin" (2000), propageerides pseudoajaloolisi väiteid, et muistsetel tsivilisatsioonidel olid tehnoloogiad, mis on palju arenenum kui tänapäeva tehnoloogiad.

Antisemiitlikud ajaloovõltsingud

 

"Siioni tarkade protokollid" on võltsitud teos, mille eesmärk on näidata ajaloolist vandenõu juutide maailmavallutuseks. Teos osutus lõplikult võltsinguks augustis 1921, kui The Times paljastas, et ulatuslikud osad dokumendist on otsene plagiaat Maurice Joly 1864. aasta satiirilisest dialoogist "Machiavelli ja Montesquieu vaheline dialoog põrgus", samuti Hermann Goedsche 1868. aasta antisemitistlikust romaanist "Biarritz".

Holokausti eitamist ja genotsiidi eitamist liigitatakse üsnagi laialt pseudoajalooks. Holokausti eitamise peamiste pooldajate seas on David Irving ja teised, kes väidavad, et holokausti, holodomori, armeenia genotsiidi ja muid genotsiide ei toimunud või nendega liialdati.

Ajalooline võltsimine

 

Kaheksandal sajandil levitati laialdaselt võltsitud dokumenti, mida tunti Konstantini annetuste mis väidetavalt andis võimu Rooma ja Lääne-Rooma impeeriumi üle paavstile. Kaheteistkümnendal sajandil avaldas Geoffrey Monmouthist "Suurbritannia kuningate ajaloo" – pseudoajaloolise teose, mille eesmärk oli kirjeldada Briti rahva muistset ajalugu ja päritolu. Raamat sünteesib keltide müütilisi traditsioone, et paisutada müütilise kuninga Arthuri tegusid. Kaasaegne ajaloolane William Newsburghist kirjutas 1190. aasta paiku, et "on täiesti selge, et kõik see, mida see mees Arthuri ja tema järeltulijate või tema eelkäijate kohta kirjutas, on kas tema enda või teiste väljamõeldised".

Ajalooline revisionism

Ameerika Ühendriikide kodusõja konföderatsioonimeelsed revisionistid (nõndanimetatud "kodusõja revisionistid") väidavad, et Ameerika Ühendriikide konföderatsiooni peamine motivatsioon kodusõjas oli pigem osariikide õiguste ja piiratud valitsuse printsiibi kaitsmine, mitte orjuse säilitamine ja laiendamine.

Etnotsentriline revisionism

Enamik afrootsentrilisi (st Kolumbuse-eelse Aafrika ja Ameerika vahelisi kokkupuute teooriaid või Vana-Egiptuse rassi poleemikat) on peetud pseudoajaloolisteks ideedeks, kõrvuti 1990. ja 2000. aastatel hindud rahvuslaste poolt avaldatud "Põliste aarialaste" teooriatega. Sellesse kategooriasse on paigutatud ka germaani müstika ja natsliku okultismi raames välja töötatud krüptoajalugu . Juhtivate natside seas arvatakse, et Heinrich Himmler oli okultismist mõjutatud ja vastavalt ühele teooriale lasi ta Wewelsburgi SS-baasi ehitada esoteerilise plaani kohaselt.

Päikesekeele teooria on pseudoajalooline ideoloogia, mis väidab, et kõik keeled on pärit proto-türgi keelest. Teooria võis olla osaliselt välja töötatud türgi keeles esinevate araabia- ja semiidikeelset laensõnade põhjendamiseks. Püüdes kinnitada, et araabia ja semiidi sõnad on pärit türgi keeltest, mitte vastupidi.

Muistsete makedoonlaste järjepidevuse teooria on veel üks pseudoajalooline teooria, mis postuleerib antiikaja makedoonlaste ja tänapäeva Põhja-Makedoonia peamise etnilise rühma vahelist demograafilist, kultuurilist ja keelelist järjepidevust.

Usuline pseudohistika

Michael Baigeni, Richard Leighi ja Henry Lincolni üritasid näidata oma raamatus "Püha veri ja Püha Graal" (1982), et teatud ajaloolised tegelased, nagu näiteks Godefroy de Bouillon ja kaasaegsed aristokraadid, on Jeesuse otsesed järeltulijad. Peavoolu ajaloolased on seda raamatut laialdaselt kritiseerinud, liigitades selle pseudoajaloo alla, ja osutades, et selles kasutatud genealoogilisi tabeleid on nüüd teadaolevalt petlikud. Sellegipoolest oli raamat rahvusvaheline bestseller ja see inspireeris Dan Browni seda teemat käsitlevat menukat trillerit "Da Vinci kood".

Ehkki ajaloolased ja arheoloogid peavad Mormoni raamatut Joseph Smithi anakronistlikuks leiutiseks, usuvad paljud Viimse Aja Pühade Jeesus Kristuse Kiriku liikmed (mormoonid), et see kirjeldab tõelisi ajaloolisi sündmusi muinasaja Ameerikas.

Noa laeva otsingud on samuti liigitatud pseudoajalooks.

Inglise kirjanik Margaret Murray väitis oma raamatutes (nt 1921. aastal ilmunud "Witch-Cult in Western Europe", et nõiaprotsessid varasel uusajal olid tegelikult šovinistlike kristlaste katsed hävitada salajane paganlik usund. Ta väitis, et ta kummardas sarvedega jumalat. Peavoolu ajaloolased on Murray väited nüüd laialdaselt tagasi lükanud. Sellest hoolimata on tema ideedest saanud alusmüüt, kaasaegsele uuspaganlikule Wicca-religioonile. Usk Murray väidetavasse nõiakultusesse on wiccanite seas endiselt levinud, kuid väheneb järk-järgult.