Keldid

Varaseimad kirjalikud andmed keltidest pärinevad eelkõige antiikautoritelt. Hekataios Mileetosest kirjutas neist 6. sajandil eKr, Herodotos 5. sajandil eKr.^[viide?]

Keeleliselt kuuluvad keldid kolme rühma: gallia (Prantsusmaal, hääbunud), briti (enamuses sulandunud anglosaksi keelega) ja gaeli keel. Tähtsaimad keldi hõimud olid belgid, keltibeerid, helveedid, britid.^[viide?]

Tänapäeval keldi keeli kõnelevad rahvad elavad Iirimaal, Šotimaal, Walesis, Mani saarel ja Bretagne'is. Rahvastik, kultuur ja keel on kõige kauem ja ulatuslikumalt säilinud Briti saartel, eriti Iirimaal.^[viide?]

Kreeklased andsid nimetuse keltoi Kesk-Euroopa barbaritele, kes elasid Alpidest ja Doonaust põhja pool. Roomlased nimetasid neid hoopis galli – selle nimetuse kajastusi võime jälgida üle kogu Euroopa, alates Galaatiast tänapäeva Türgis, edasi Galliast, mis on tänapäeva Prantsusmaa, Galiitsiasse Põhja-Hispaanias ja gaeli keeleni Iirimaal, Šotimaal ja Mani saarel.^[viide?]

 

Keldi tsivilisatsioon kerkis esile umbes 700 eKr Austrias – see oli niinimetatud Hallstatti kultuur. Hallstatti jõukuse allikaks oli sool, mida vahetati Kreekast ja Etruuriast pärit kauba vastu. 19. sajandil avastasid arheoloogid Hallstattis 2000 hauda. Sealt leidsid nad muu hulgas hõimupealike kehad, mis olid asetatud neljarattalistele vankritele. Nendega olid rikkalikud hauapanused – raudmõõgad, pronksist põimitud kaelavõrud ja muud ehted; kiivrid, kaunistatud imepäraste olenditega, nagu jäärapäine madu; toredad hobuserakmed. Seal oli rohkelt keedunõusid ja luid, mis viitasid suurtele teispoolsuse pidustustele. Nad olid elanud umbes aastal 700 eKr. Selline avastus avas akna keldi rauaaega. Pronksiaja ühiskonnast, mille asemele nad ilmusid, on säilinud vähe tõendeid sõjakäikudest, nagu ka kõrge staatuse märke ehitiste või matuste puhul. See keldi rauaaja ühiskond näib aristokraatlikum oma juhtide uhkete kodade ja väärikate matustega. See kultuur levis lääne poole.

 

 

Umbes aastal 500 eKr oli Kirde-Prantsusmaal ja Reini keskjooksul La Tene'i kultuuri algperiood; selle järel läksid keldid märgatavalt liikvele. Alates 5. sajandist eKr tulid nad röövsalkadena lõunasse ja terroriseerisid Vahemere maade rahulikke linnriike. Kui nad valgusid Apenniini poolsaarele, võitsid nad etruskidelt Po jõe oru, asutasid 5. sajandil Milano ja rüüstasid Rooma linna aastal 390 eKr, Rooma riigis. Oma kõige laiema mõjuala saavutasid keldid umbes 260 eKr ning neid peeti koos pärslaste ja sküütidega üheks kolmest rahvast barbarite Euroopas. 5. sajandi lõpupoole valgusid need hõimud lääne poole Galliasse, Britanniasse ja Iirimaale, edelasse Ibeeriasse, lõunasse Põhja-Itaaliasse ja 3. sajandil eKr Balkani poolsaare ja Mandri-Kreeka kaudu itta Väike-Aasiasse.^[viide?]

 

Galaadid, keda oli kolm hõimu, tungisid Galaatia aladele üle Balkani 278-277. aastal eKr ning rüüstasid piirkonda kuni Pergamoni kuningas Attalos I sundis nad 230. aasta paiku eKr Väike-Aasia sisealadele paigale.^[viide?]

Keldi kultuur jõudis Britanniasse umbes 600 eKr. Uuem laine koos meisterliku metallikunstiga, millest annavad tunnistust pronkspeeglid ja mustritega kaunistatud kilbid, järgnes umbes 250 eKr. Lääne poole liikumine on jälgitav Briti saarte keelte põhjal. Vanem oifeli keel peegeldub Iirimaa ja Põhja-Britannia gaeli keeles, braitoni keelerühmast kujunesid aga välja kõmri, korni ja bretooni keel ning ilmselt ka piktide keel mõnel pool Šotimaal. Kuid roomlaste tulekuni ja ka sajandeid pärast seda, elasid keldid kõikjal üle kogu Briti saarte. Seal, mandri lääneserval, Britannias ja Cornwallis, aga eelkõige Walesis ja Iirimaal, leidsid keldid endale püsivama elupaiga.

Hõimude hulka, keda praegu peetakse keltideks, kuulusid helveedid praeguse Šveitsi alal, bojid Itaalias, avernid Prantsusmaal ja skordiskid Serbias. Kaasaegsed uurimused näitavad, et nad tulid algselt ühisest Põhja-Euroopa algkodust.

 

Keldid ei olnud üks rahvas, vaid tuhanded väikesed hõimud, kes mõnikord olid kuninga alla ühendatud. Nende keelel oli erinevaid kohalikke vorme. Põhiliselt olid keldid maainimesed, kes hindasid karja enam kui vilja. Nad näivad kangelaslike, riiakate, hooplevate, suurte joodikute ja suurte lihasööjatena. Karja varastamine oli rahvuslik sport.^[viide?]

Sõjas olid nad hulljulged ja väga head leinajad. Keldid olid sõjakad, neid valitses militaarne aristokraatia; nad olid loovad – lõid imelist kunsti, mida iseloomustasid hoogsad ja tundelised voolavad jooned ning abstraktsed figuurid. Nad olid ka väga vaimsed ning uskusid tervesse hulka jumalatesse ja jumalannadesse./.../

Bütsantsi Ammianus Marcellinus kirjeldab:

Peaaegu kõik gallialased on pikad, heledapäised ja punapõsksed; hirmus kurjade silmadega, väga riiakad ja äärmiselt uhked ning ülbed. Terve võõramaalaste vägi ei suudaks vastu seista ühele gallialasele, kui ta kutsuks appi oma naise, kes on tavaliselt väga tugev ja sinisilmne, eriti kui ta pungitab oma kaela, kiristab hambaid ja vehib oma kahvatute kätega, mis on tohutult suured, ja hakkab jagama lööke ning laduma mükse, mis on nagu katapuldilt heidetavad viskerelvad.^[viide?]

Ta lisas, et nad on väga puhtad – isegi vaesed inimesed ei kandnud räbalaid.

Vanad ürikud räägivad, et keldi naised olid pikad, metsikud ning tugevad ja lahingus sama hirmuäratavad kui mehed. Keldi müntidel on sageli kujutatud alasti naine hobuse seljas võidukalt vehkimas oda või mõõgaga.^[viide?]

Müütiline iiri kangelane Cuchulainn läks Britanniasse sõjakunsti õppima; tema õpetajateks olid naised – Scathach (Varjuline) ja tema võistleja Aife (kõige kuulsam naissõdalane maailmas). Walesi kangelane Peredur sai oma sõjaväelise väljaõppe Gloucesteri üheksalt nõialt.

Esimese sajandi lõpus pKr kirjutab Tacitus, et keldid ei tee vahet mees- ja naissoost valitsejate vahel. Kuulsat Rooma-vastast mässu kuninganna Boudicca juhtimisel (60 pKr) toetas kõhklemata kogu provints. Kuninganna Cartimandua, kirdenaabrite brigantide liider, omas hõimus piiramatut võimu. Ta andis varasema ülestõusu juhi Caratacuse roomlastele aastal 47 välja ja aastal 53 kuuleme temast taas: ta on abikaasast lahku läinud, et abielluda arvatavalt noorema ja mehisema sõjakaariku juhiga.

Strabon kordab Poseidonise teadet ühe Gallia ranniku lähedal asuva saare kohta, kus samniitide naised elasid ilma meesteta, olles andunud ekstaatilisele Dionysose kummardamisele. Tegemist võis olla naiste kolledžiga, nagu oli keldi prohvetitel – vatedel. Ka Artemidoros jutustab, et Britannia ranniku lähedal sooritavad naised ohvritalitusi, mis on pühendatud (puht naiste) jumalannade Demeteri ja Kore austamisele.

Ka druiidid võisid olla nii mehed kui naised. Me loeme kuldse sirbiga druiidi valgetest rüüdest, druiidist härjanahas tähnilise valgetest sulgedest peakattega, mille tiivad lehvivad. On ka kirjeldusi naisdruiididest mustas, kuldsed lindid rinnal risti.

Keltide muistne usund tugineb niinimetatud kolmekordsele ühtsusele, mis on kogu keldi kultuuri üks alustalasid. Nii näiteks on keltide usundis jumalanna, kellel on kolm kehastust – tütar, naine ja ema; keltide panteon koosneb kolmest jumalusest: Lugh, Daghda (Taran) ja Ogme; keltide ühiskonnas oli traditsiooniliselt kolm klassi: preestrid, juhid ja niinimetatud tootjad (kalurid, põlluharijad, käsitöölised ja muude selliste ametite esindajad); numbril kolm põhines keltide ettekujutus maailmast: kolm eksisteerimise sfääri, kolm põhielementi (vesi, õhk ja tuli) jne. Viimasest tuleneb ka keldi triskelioni nüüdisaegne seletus, mille järgi kolmjala keskel on seisev Maa, mis ammutab elu kolmelt dünaamiliselt elemendilt ehk siis veest, õhust ja tulest.

Pühapaigad

Keldid ei ehitanud templeid, vaid pidasid jumalateenistusi metsasaludes . Nad kummardasid oma jumalusi pühades hiites ehk nemetonades, kuid neil puudusid uhked templid pühakujude paigutamiseks. Scoliastus: Nad austavad jumalaid metsades, ilma, et neil oleks vaja templeid. Hiisi, kui kohaliku rahva vaimseid keskusi, hävitati armutult Caesari, Suetinus Paulinuse, aga ka hilisemate preestrite püha Martini ja püha Patricku poolt. Temenos (kraaviga eraldatud tarandik, sõna-sõnalt eraldatud koht) oli tähtsaim kultusekoht, tempel selles oli teisejärguline. Templiks võis olla puust, punutisest või kuivmüürist onnike, milles oli jumalakuju või mõni maagiline ese, nagu katel, relv või muusikariist. Ruudu- või ristkülikukujulises tarandikus asus püha puu (eriliselt pühad olid tamm, pähklipuu ja jugapuu) või kaunistatud post, mille ümber käidi või tantsiti.

Ka allikad olid pühad ning sageli omistati neile ravitoimet. Allikas oli seostatud mingi kindla jumalusega, nagu näiteks Covetina Carrowburghis.

Jumalannasid seostati tihedamalt loodusega, nemad olid mägede, jõgede ja metsade vaimud, aga palju oli ka muid loodusjumalaid ja inimtegevuse valdkonna jumalannasid.

Megaliitilised kohad, mida tänapäeval tuntakse Newgrange'i (Iirimaal), Granja de Toninuelo (Hispaanias) ja Bois-de-la-neuve-Grange'i (Prantsusmaal) nime all, võivad olla päikesekultusele pühendatud paigad, kuna päike on gaeli keeles grian ja kaasaegses iiri keeles näiteks grian na maighdean ("veetlevaim neidude seas") tähendab sõna-sõnalt "päike neidude seas". Päike laskub talvisel pööripäeval Newgrange'is kalmukünka sügavusse.^[viide?]

Druiidid

Keldi ühiskonnas on teateid neljast põhiklassist: aristokraadid, kelle hulgast tulid pealikud ja sõjamehed; haritlaskond, kes koosnes druiididest, bardidest, ennustajatest, seadusetundjatest, arstidest, kunstnikest ja oskustöölistest; alamklass, kes koosnes väiketalunikest, vähem osavatest käsitöölistest ja teenijatest; ning orjad, kes olid kõigist kõige alamad.^[viide?]

Druiidid olid keldi preestrid, kes hoidsid maagia ja tervendamise saladusi. Druiididest on ajaloolisi tunnusmärke Iirimaal, Inglismaal, Walesis ja Gallias. Kuigi on vähe dokumenteeritud tõendeid druiididest keldi asundustest Hispaanias, Itaalias, Galaatias ja Doonau orus, näib olevat võimalik, et nad olid ka seal olemas. Druiidid rändasid teiste suguharude juurde ja korraldasid koosolekuid, milles erinevad rahvused vennastusid. Mõned asjatundjad usuvad, et druidism pärineb keldi maakohtadest lääne pool asuvate rahvaste, megaliitidest monumentide ehitajate juurest, kes olid keltide tulles end juba Euroopa lääneosas sisse seadnud.^[viide?]

Druiidid juhatasid tseremooniaid ja neil oli oluline roll õpetlaste, seaduseandjate ja kohtunikena. Nad õpetasid, et kui inimene sureb, siis asub tema hing elama uude kehasse ning sünnib sellesse maailma uuesti. Kuid druiidid juhtisid ka suurejoonelisi inimohverdusi, mida tehti väga julmalt, näiteks põletati ohvreid tohututes punutud korvides elusalt.^[viide?]

Bard

Druiidiks olemine eeldas terve elu kestvat õppimist, mis algas siis, kui poisike valiti välja oma vaimse loomuse või varajase tarkuse pärast. Möödus kaksteist aastat või enamgi, et jõuda esimesele, bardi tasandile. Bardid öeldi olevat "suguharu mälu", sest nemad säilitasid ajaloo, õppides pähe sadu poeeme, lugusid ja salajase puude alfabeedi ning luues uusi laule ja luuletusi, et talletada uusi sündmusi.^[viide?]

Ovaat

Järgmine aste oli ovaat, kelleks saamine võttis veel kümme aastat. Ovaat õppis loodusmeditsiini, ennustamist ja käis dimensioonide vahel. Ovaat oli see, kel oli side teise ilmaga, eriti samhaini ajal ja kes rändas esivanemate riiki neilt tarkust saama.^[viide?]

Druiid

Viimaks, pärast veel kümme aastat kestnud õppimist sai ovaadist druiid – kuningate nõustaja, kohtunik, filosoof ja suguharu ülempreester.^[viide?]

Druidism osutas vastupanu roomlastele Gallias ja Britannias, druiidi usundi vaimne keskus asus aga Britannias. Nende peakorter asus Mani saarel, mida inglased hiljem Angleseyks nimetasid. Aastal 60 ründas seda saart kindral Suetonius Paulinus, kelle armeel olid vastas druiidid. Naised olid mustades rüüdes, valmis neile relvade ja nõidustega vastu astuma. Siiski purustasid roomlased pühamud ning tapsid nende hoidjad.

Kui Julius Caesar vallutas Britannia ja ametlik druiidi religioon oli Walesist minema pühitud, läks see tarkus põranda alla ja rändlaulikud kandsid oma teadmisi laiali, andes neid edasi salaja usku pöördunutele, kui nad meelelahutuseks vanu laule laulsid. Legendid, niisugused nagu "Puude lahing", sisaldab varjatult keldi jumalate, kangelaste ja Valge Jumalanna enda traditsioone ( Valge Jumalanna oli keldi luule sümbol, kuu ning kõik loovad teadmised ja maagia)

Keldi jumalused

Keldi jumalatest, kes hiljem samastati Marsiga, tekkisid hübriidid, näiteks Mars Rigisamus (West Coker, Somerset), Mars Corotiacus (Martlesham, Suffolk) ja Mars Loucetius (Bath).

Lahingujumalannad

Palju esines lahingujumalannasid, näiteks Nemetona. Iiri müütides mainitakse kolmikjumalannat Machat, Morrigani ja Badbi, kelle lisaülesandeks oli samuti lahingute kaitsmine. Gallide jumalanna Epona, kelle nimi tähendab "jumalikku hobust", võtsid üle paljud Rooma ratsaväelased ning tema kultus levis üle impeeriumi.

Kolmikjumalannad

Romaani-keldi pühamud nagu hilisemad keldi müüdidki jutustavad kolmikjumalannadest, nagu näiteks Proximae (naissugulased), Dervonnae (tammehaldjad) ja Niskai (veejumalannad). Sageli tuntakse neid kui kolme ema. Mõned neist on kujutatud koos toitmise atribuutikaga, nagu puuvilja- ja lillekorvid; teised on mõistatuslikumad – näiteks kolmikjumalannad, kes kannavad kahte ketast ja ketti ning kelles üks autor on arvanud nägevat Maad, Päikest ja Kuud. Neid nimetatakse tavaliselt mingi koha kaitsjaks: Britannia emad ja Nimes'i emad, kodumaa emad ja keltide emad. Walesis tuntakse siiani "emadena" haldjaid, keda peeti salajaste teadmiste allikaks, eriti tulevikuennustajateks. Igal juhul ei kutsuta neid emadeks lastesünnitamise võime pärast.

Isa-jumalus

Iiri müüdid räägivad isa-jumalast Dagdast, kelle valdses on külluse ja elu uuenemise katel ja Tuatha de Danaani rahva emast Danast. Bathi kuumaveeallikate jumalanna oli Sul, mis tähendab "allilmapäikest". Keltide maades arvati, et päike vajub igal õhtul vee alla. Mõnikord arvati, et allikavesi ravib silmahaigusi, tuues kannataja silmi päikesevalguse. Matres Suleviaesid (päikeseemasid) leidub Ungaris, Roomas, Gallias, Saksamaal, Briannias – kõik seotud ravi ja päikesega – ning päikesekettaga kaunistatud naisterahva kujukesi leidub suurel hulgal keltide tervistavatel allikatel kõikjal Prantsusmaal ja Saksamaal, Inglismaal aga ainult ühes kohas. J. E. Campbell, 19. sajandi folklorist, on kirja pannud, et Dia Greinne on vana šoti nimi päikesejumalanna jaoks.

Lugh

Lugh oli üks vähestest tõeliselt rahvusvahelistest keldi jumalustest.Ideaalset keldi jumala haaret kujutab selgelt lugu Lughist, kes tuli Tarasse ennast jumalate õukonda pakkuma. Uksehoidja küsis temalt ta oskuste kohta ning kuna ta oskas kõike, valisid teised jumalad ta enda juhiks.Ta oli Lugh Samildanach, "kõigeoskaja".

Surnute jumalat kutsuti Samhainiks, tema auks peetavat Oiche Samhaini võib samastada meie hingedepäevaga; seda peetakse ka keldi aasta alguseks.^[viide?]

Brigid oli tulejumalanna ammu enne seda, kui temast sai kristlik pühak.^[viide?]

Muidugi ei ole see jumalate loetelu lõplik, nimetatud on vaid mõned.^[viide?]

Keldi vaimsusest rääkides ei saa mööda minna müütidest, kus peitub selle rahva ajalooline mälu, vabaduseiha ning jumalikkuseihalus.^[viide?]

Olemasolevad teadmised keldi mütoloogiast on kui pusle, mis on kokku pandud arheoloogiliste leidude, võõramaalaste märkmete ja jutustuste ning mitu sajandit hiljem kristlaste poolt kirja pandud vihjete põhjal.

Iiri müüte võib jagada teemade järgi erinevateks tsükliteks. Suur hulk müüte on pühendatud Iirimaa esimestele asukatele. Seal jutustatakse saarele üksteise järel saabunud sisserändajate lainetest: fomoorlastest, firbolgidest, Tuatha De Danannidest (jumalanna Dana rahvast). Müütides on detailselt talletatud iirlaste ajalooline mälu. Neis kirjeldatud Tuatha De Dananne ei ole tänapäeva teadlased sidunud ühegi rahvusrühmaga, pigem on neid peetud keldi jumalateks. Arvatakse, et nad kindlustasid end saarel pärast võitu firbolgide üle Magh Tuireadhi lahingus.^[viide?]

Ulsteri lood

Teise tsükli moodustavad Ulsteri lood, kus räägitakse kuulsa sõjamehe Cuchulainni kangelastegudest, kes kaitses Iirimaa kirdeosas asunud kuningriiki Connachtast saabunud vaenuvägede eest. Cuchulainn oli druiidi tütre Dechtire ning (ühe versiooni järgi) päikesejumal Lughi poeg, seega oli ta pärinud emalt tarkuse ja inimlikkuse ning isalt jumalikkuse.^[viide?]

Ulsteri lood kuuluvad kangelaste ajastusse, kui tegutses Finn mac Cumhaill koos kuningat kaitsvate feenidega. Ühes müüdis on juttu sellest, kuidas Finn lapsepõlves Tarkuselõhega kokku sattudes omandas üleloomuliku tarkuse.^[viide?]

Kuningas Arthur

Kõige populaarsemaks keldi tsüklitest, mille kuulsus juba hiliskeskajal jõudis kaugele oma maa piiride taha, olid kuningas Arthuri ja tema rüütlite lood. Nende kangelaslugude vanimate versioonide juured olid sügaval keldi folklooris ja maagias. Hiljem kaunisse vormi valatud lood muutusid hiljem õukonnaetiketi käsiraamatuteks. Samuti väljendub seal poeetiline kujundlikkus, mis on inspireerinud luuletajaid ja kunstnikke tänapäevani.

Iiri mütoloogia oluliseks osaks on eepilised jutustused merereisidest vaimuvalda. Tavaliselt on nende lugude peategelased tavalised inimesed, mitte suured sõdalased. Paljudes juttudes räägitakse vaimuvalla külalistest ("Tadgi teekond vaimuvalda"). Tähtsal kohal müütides on ka keltidele nii oluline number 3.^[viide?]

Ainus müüt, mis baseerub tõestisündinud lool, jutustab 4. sajandil Britannias tegutsenud Rooma väejuhist Magnus Maximusest, kes tegi ebaõnnestunud katse keisriks saada. Erinevalt tema ajaloolisest eeskujust on Maximust kujutatud tõelise keisrina: ta abiellub Eleniga, vallutab Britannia ning saab selle keisriks. Kahjuks kaotab ta trooni, aga võidab selle, tänu oma kavalusele, tagasi Itaalias.^[viide?]

• keltoloogia
• keldi kunst