Wicca

Wicca-usund on polüteistlik, peamisteks pühimusteks on Jumalanna ja Sarviline Jumal: esimest seostatakse enam maapinna ja kuuga, teist metsiku looduse ja päikesega.

Kõikidele Wicca rühmitustele on ühine maagia kasutamine (tunnussümbol on pentagramm), piirdumine peamiselt kahe jumalusega (kuigi eri voolud nimetavad jumalusi eri nimedega ning pole ka üksmeelt selles, kas tegu on sümbolite, tegelike jumalate või jungilike inimese alateadvuses olevate arhetüüpidega). Ühised on küllalt sarnased rituaalid - igakuised kooskäimised esbatid täiskuul, aasta kaheksa suuremat rituaali ehk sabatid tähistavad pööripäevi ning samhain'i ehk halloween'i (31. oktoober), imbolc'i ehk küünlapäeva (2. veebruar), beltane'i ehk maipüha (30. aprill) ja lugnasadh'i (1. august). Samuti on laiemalt aktsepteeritud mõned üldised tõekspidamised, mis on kokku võetud "Wiccan Rede'i" nimelises värsstekstis - lõpulause "Harm none and do what you will" ("tee, mida soovid, kui see halba ei tee") on saanud üleüldiseks wiccalaste tunnuslauseks. Paljud Wicca kirjutised rõhutavad sallivust teiste usundite ning ka uuspaganlike õpetuste suhtes, kuid väga selgelt eristatakse oma õpetust satanismist ning New Age usunditest.

Wicca tänapäevase leviku alusepanijaks peetakse Gerald Brosseau Gardnerit (1884—1964). Gardneri kinnitusel on wiccalaste loitsud, maagilised protseduurid, rituaalsed esemed ning rituaalid olnud fikseeritud juba 16. sajandil "Varjude raamatus". Oma tegevuses püüdis Gardner igati rõhutada Wicca traditsioonide iidsust ja autentsust, kuid hilisemad asjahuvilised ja kriitikud on leidnud, et suur osa Gardneri viidatud traditsioonidest oli müstifikatsioon, st ta oli rituaalid, loitsud ja protseduurid keskaegse rituaalse maagia tekstidele ja kaasaegsete okultistide töödele toetudes ise kokku põiminud.