Põxit

Segakeelne lühend Põxit on moodustatud sõnadest põlevkivi ja exit lühendi Brexit eeskujul.

Vaata lähemalt: https://põxit.ee

Viimase poole sajandi vältel on Eesti olnud maailmas ainuke riik, mis toodab oma elektri peamiselt põlevkivist, ning 80% kogu maailmas kasutatavast põlevkivist on kaevandatud Eestis. Sellega kaasnev saaste moodustab Maailma Loodusfondi (WWF) raporti kohaselt suure osa Eesti ökoloogilisest jalajäljest, mistõttu on rohelised hakanud propageerima tootmise pelga vähendamise asemel täielikku üleminekut põlevkivilt teistele energiaallikatele. 2017. aastal märgiti OECD aruandes Eesti keskkonnatoime teemal, et: 1) põlevkivist sõltuvuse tõttu on Eesti majandus OECD riikidest kõige süsinikumahukam (533 kg CO₂-heitmeid 1000 USA dollari SKT kohta) ja energiaintensiivsuselt kolmas; 2) põlevkivi annab Eesti energiavarustusest 70% ja fossiilsed kütused kokku 85%; 3) ohtlikke jäätmeid tekib Eestis inimese kohta 35 korda rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, 98% ohtlikest jäätmetest saadakse aga põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest. Aruande tutvustusel Tallinnas ütles OECD keskkonnadirektor Simon Upton: "Põlevkivist sõltuvuse vähendamine on Eesti number üks majanduslik, keskkonnaalane ja sotsiaalne proovikivi ning riik ei saa oodata tegevusetult põlevkivivarude ammendumist. Riigi majanduse ning inimeste tervise ja heaolu nimel peab Eesti leidma viisi oma majanduse rohelisele teele suunamiseks täna."

Taastuvenergia Koja juhi Rene Tammisti hinnangul oleks täielik üleminek taastuvenergiale aastaks 2030 "tehniliselt teostatav, majanduslikult otstarbekas ja lubaks Eestil kasutada ära oma geograafilist eripära ning ressursipotentsiaali ning selle kasutamise kuluefektiivsust". Reformierakonna rahvasaadiku Keit Pentus-Rosimannuse sõnutsi ei ole põlevkivielekter juba praegu uute energiaallikatega võrreldes konkurentsivõimeline: "Vaja on jutu veeretamise asemel öelda selgelt välja, et põlevkivielektri ajastu lõpeb Eestis aastaks 2040 või kui ambitsiooni vähem, siis hiljemalt aastaks 2050." Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Kaja Peterson on öelnud põlevkivi kohta: "On kõige parem, kui see jääks maa sisse."

Põxitit toetuseks on avalikult sõna võtnud ka Eesti Roheline Liikumine, Keskkonnaõiguse Keskus, Eestimaa Looduse Fond, Erakond Eestimaa Rohelised, säästva arengu komisjon ja termini Põxit kasutusele võtnud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (endine Säästva Eesti Instituut).

Põxiti vastuargumentidena on toodud eelkõige taastuvenergeetika väikest töökindlust ja põlevkivienergeetika tähtsust Ida-Virumaa tööhõives (mistõttu Põxit põhjustaks töötuse järsu kasvu Eesti venelaste seas). Eesti Keemiatööstuse Liidu juht Hallar Meybaum on nimetanud Põxitit populismiks, kuna tema hinnangul ei kaasne sellega plaani, "kuidas põlevkivi kasutamine asendada ja millised võivad olla põlevkivist loobumise tagajärjed". Töötukassa Ida-Virumaa osakonna juhataja Anneki Teelahk on nimetanud Põxiti eel lahendamist vajavate tööturuprobleemide seas seniste põlevkivisektori töötajate vähest eesti keele oskust ja digioskuste puudumist. Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg on nimetanud vaidlust arusaamatuks, kuna Eestil on põlevkivienergeetika osas kolm arengukava: "Me oleme rongist ees. Põlevkivitööstus on investeerinud suuri summasid ja Eesti on põlevkivi kasutamise tehnoloogia on maailmas esirinnas." Energeetikanõukogu Põxiti-analüüs päädib järeldustega, et tootmisvõimsuste vähenemine algas juba kümmekonna aasta eest, keskkonnamõju vähendavad aga tehnoloogiad ning tänapäeva probleemiks Eesti energeetikas on hoopis lisavõimsuste evitamine ja Eesti naabrite energiadefitsiit. Põxiti asemel on nõukogu arvates pigem vaja riiklikku energiatehnoloogia programmi ja riiklikku rahastust uute tehnoloogiate väljatöötamiseks: "Grupi inimeste poliitiline ambitsioon ei saa olla tööstusharu strateegiaks."

Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professor Alar Konist kinnitab, et põlevkivikaevandamine maavara kasulikkuse tõttu ilmselt lähiajal ei lõpe. Seda takistavad muuhulgas tuule- ja päikeseenergia tootmisvõimsuste juhitamatus ja salvestusvõimsuste nappus, taastuvenergeetika kallidus ja hinnakõikumised energiaturul. Küll aga tuleks tema hinnangul Eestis lõpetada keskkonnavaenuliku ja iganenud tolmpõletustehnoloogia kasutamine. Konist ennustab, et põlevkivi kaevemahud ei muutu isegi juhul, kui põlevkivist enam elektrit ei toodeta, sest siis kulutatakse maavara õlitootmiseks, mis on "lühikeses plaanis kasumlikum". Põlevkivisektori töötajate usu põlevkivi probleemivaba kasutamise võimalikkusse võtab oma ettekande lõpus kokku Eesti Energeetika Veteranide Ühenduse juht Rein Talumaa: "Arvestades ühelt poolt maailma põlevkivivaru ja teiselt poolt Eestis talletatud teadmisi ning kogemusi põlevkivi kaevandamisel ja kasutamisel, ei ole mõistlik lõpetada põlevkivi kasutamine. Kui lõpeb kasutamine, kaovad ka teadmised ja kogemused. Tuleks panustada innovatsiooni, töötades välja ja evitades tehnoloogiaid, mis võimaldaksid põlevkivi kasutada probleemideta."

Vabaerakonna parlamendisaadiku Andres Herkeli väitel "paiskaks [Põxit] kriisi nii Eesti elektrivarustuse kui Kirde-Eesti elu", kuna "hajatootmise jaoks pole monopoolsel Eesti Energial ei sobivat taristut ega ka huvi", hajatootmine peaks aga kujunema eraalgatuslikult, turumajanduse kaudu. EKRE poliitiku Jaak Madisoni kinnitust mööda ei lahenda põlevkivist loobumine ühtki globaalset probleemi, kuna Eesti reostus on maailma mastaabis mikroskoopiline, meile on olulisem tagada energiaturvalisus. Põlevkivist täielikku loobumisse suhtub sotsiaalmajanduslikel põhjustel kriitiliselt ka Keskerakonna eurosaadik Yana Toom.

Põlevkivienergeetikat suunavad teiste seas mitmed Eesti riiklikud dokumendid nagu "Energiamajanduse arengukava aastani 2030", "Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050", "Põlevkivi arengukava 2016-2030" ja "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", millest mõnigi toetab ka põlevkivienergeetika osakaalu vähendamist energiatootmises. Samas ei ole ükski Eesti valitsus kinnitanud detailset tegevuskava põlevkivist täielikuks loobumiseks ning selle osakaalu langus on olnud Põxiti-plaanidega võrreldes mõõdukas, Eesti energeetikat reaalselt suunavates dokumentides kavandatakse aga põlevkivipõhiste elektrijaamade uuendamist ja uute maardlate kasutuselevõttu. Nii näiteks seab energiamajanduse arengukava eesmärgiks, et aastaks 2030 peaks taastuvenergia osakaal moodustama vähemalt 45% energia lõpptarbimisest varasema ligi 26% asemel. Põlevkivienergeetika jätkumist toetav poliitik Yana Toom teeb arengukavadest lühikokkuvõtte järgnevalt: "Nende uinutavate fraaside taga peitub lihtne asi: põlevkivist ei kavatse keegi loobuda, selle majandusharu arendamisplaanid on olemas."

Põxit on kerkinud oluliseks teemaks Eesti avalikes keskkonna- ja majandusaruteludes. Nii käsitleti Põxitit näiteks 2017. aasta Arvamusfestivalil. 23. oktoobril 2018 oli Riigikogus arutusel oluliselt tähtis riiklik küsimus "Eesti vajab põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk PÕXITit", mille aluseks oli MTÜ Eesti Roheline Liikumine algatatud kollektiivne pöördumine. Põxitiga seotud küsimusi käsitleb ka koostatav riiklik energia- ja kliimakava.

Eesti Energia juhatuse esimehe Hando Sutteri hinnangul seevastu on Põxit juba alanud, kuid see on pikaajaline protsess. Põxiti osana kirjeldab ta nii vanade energiaplokkide sulgemist kui ka elektrijaamadele heitmefiltrite paigaldamist, samuti "põlevkivi efektiivsemat väärindamist" õlitootmise osakaalu kasvu kaudu põlevkivi tarbimises (sh uue õlitehase rajamist). Põlevkivi alternatiividena juhitava võimsusega elektritootmises on Sutter nimetanud biomassi ja maagaasi. Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnul loobub Eesti lähiaastail juba kolmandikust võimsustest ning tulevikuenergeetika märksõnad on hajatootmine ja hajasalvestus, kuid "põlevkivitehnoloogiaga lahutust sisse anda ei tasu": "Eestis on maailma mõõtes üks protsent põlevkivi varudest, kuid 70 protsenti teadmistest, kuidas seda kasutada. Neid teadmisi peab hoidma."