Tööpuudus

Sageli mõistetakse tööpuuduse all ka tööpuuduse näitajat, niisuguste inimeste osakaalu tööjõus.

Töö all mõistetakse siin kas tasustatavat tööd või ettevõtlust, mitte vabatahtlikku või muud mittetasustatavat tööd.

Tööpuudus on (koos SKT ning majanduskasvuga) üks kõige enam kasutatavaid statistilisi majandusnäitajaid.

Tööpuudust mõõdetakse töötute osakaaluna tööjõus.

Isik kvalifitseeritakse töötuks, kui ta^[viide?]:

1. Kuulub vanuse poolest tööjõu hulka.
2. Ei töötanud kogu arvestusperioodi (nt eelmise kuu) jooksul.
3. Otsib aktiivselt tööd. Muu hulgas tähendab see et ta ei ole õpilane, üliõpilane, ajateenija, kinnipeetav, haige ega pensionär.
4. On võimeline kiiresti (näiteks kahe nädala jooksul) tööle asuma.

Tööjõud koosneb töötutest ja hõivatutest (sealhulgas töötajatest ja ettevõtjatest). Ülejäänud isikud ei kuulu tööjõu hulka.

Tööjõu suurust, tööpuudust ja teisi seotud suurusi mõõdetakse enamasti tööjõu-uuringute – suurte üleriigiliste küsitluste – käigus.

Sõltuvalt probleemiasetusest võib tööpuudust liigitada väga mitut moodi. Tuntumad liigid on:

• Siirdetööpuudus (frictional unemployment, ka hõõrdetööpuudus) on seotud töökohavahetustega (parema töö otsimisega). Kuna uue töökoha leidmine võtab enamasti aega, on inimesed vahepeal mõnda aega tööta. Siirdetööpuudus on enamasti lühiajaline ning seda ei peeta üldiselt probleemiks.
• Struktuurne tööpuudus (structural unemployment) on põhjustatud töötute oskuste, kvalifikatsiooni, asukoha jms ning ettevõtete vajaduste mittevastavusest. Struktuurne tööpuudus võib olla teatud elanikkonna gruppidele väga raske. Niisuguse tööpuuduse leevendamine nõuab enamasti struktuurseid reforme, muudatusi haridussüsteemis, töötuskindlustuses vms.
• Tsükliline tööpuudus (cyclical unemployment) esineb majanduse langusfaasis, kui ainult osaliselt koormatud tootmisvõimsuse tõttu on tööjõu nõudlus normaalsest väiksem. Majandusliku olukorra paranedes selline tööpuudus väheneb.
• Vabatahtlik tööpuudus (voluntary unemployment) on seotud asjaoluga, et inimesed ei soovi kättesaadavatel tingimustel töötada. Kuigi selline tööpuudus on osaliselt vastuolus tööpuuduse definitsiooniga (inimene ei soovi võtta vastu kättesaadavat tööd), kirjeldab see ikkagi suurt osa tegelikust tööpuudusest. Peaaegu alati on majanduses mingeid vabu töökohti, tööpuudus tuleneb sellest, et inimesed soovivad paremat töökohta. Seega on tööpuudusel peaaegu alati ka vabatahtlik külg.
• Varjatud tööpuudus (hidden unemployment) on seotud inimestega, kes ei otsi aktiivselt tööd, kuigi tahaksid põhimõtteliselt töötada. Varjatud tööpuudus ei kajastu statistikas, sest see ei vasta tööpuuduse definitsioonile. Varjatud töötute hulka kuuluvad näiteks heitunud töötajad – inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida; üliõpilased, kes küll sooviksid töötada, aga tööd ei otsi, kuna sobivaid töid pole "nagunii" saada; jpm. Sobivatel tingimustel võivad niisugused inimesed hakata aktiivselt tööd otsima.
• Registreeritud tööpuudus (registered unemployment). Arenenud riikides on töötutel võimalik ennast tööturuametis registreerida. Registreerimine võib anda mitmeid hüvesid, nagu töötu abiraha, võimalus osaleda mitmesugustel koolitustel, haiguskindlustus jpm. Samas esitab riik töötutele ka mitmeid nõudmisi, näiteks kohustus teatud tööpakkumised vastu võtta või kursustel osaleda. Nendel ja muudel põhjustel kõik töötud ennast ei registreeri, lisaks ei ole kõik registreeritud töötud rangelt võttes töötud ja seega erineb registreeritud töötus tegelikust.

Kõige lihtsama töö nõudmise-pakkumise mudeli järgi ei tohiks tööpuudus eksisteerida. Tööjõu hind – palk – peaks tööpuuduse tingimustes vähenema, suurendades ettevõtetes tööjõunõudlust ja vähendades pakkumist. Seega peaks tööpuudus kaduma.

• Miinimumpalk. Kui seadusandja või ametiühing kehtestavad miinimumpalga, mis ületab turutasakaalu palka, siis tööturg ei tasakaalustu. Kuna tööjõud on suhteliselt kallis, töö nõudmine väheneb, kuna palgad on suhteliselt head, töö pakkumine kasvab. Vahe ongi tööpuudus. Üldiselt arvatakse, et moodsas majanduses on miinimumpalgaga seotud tööpuuduse tähtsus väike, sest enamiku majandussektorite palk ületab miinimumpalga tunduvalt.
• Keinsistlik tööpuudus. Palkade langetamine on praktikas ettevõttele väga keeruline ning see mõjub väga halvasti töötajate tööviljakusele ja motivatsioonile. Selle tulemusena palgad üldiselt ei lange ja turg ei tasakaalustu.
• Efektiivse palga teooria. Töötaja motivatsioon sõltub palgast. Et tagada töömotivatsioon, on vaja, et inimesel oleks kasulikum töötada kui olla töötu. Selleks tuleb töötajale maksta tasakaalupalgast kõrgemat palka. Sellega aga kaob tasakaal turul ja tekib tööpuudus.
• Tehnoloogiast tingitud tööpuudus. Automatiseerides tööstust, põlluharimist, klienditeenindust ja üldse kõiki võimalike valdkondi, vähendatakse vajaminevat inimtööjõu hulka järjest suurema toodangu või teenuse hulga pakkumiseks. Seeläbi väheneb inimtööjõu vajadus globaalses majanduses ning järjest kasvav tööpuudus on vältimatu.

Enamasti soovivad valitsused tööpuudust vähendada. Selleks on mitu põhimõtteliselt erinevat teed.

• Üks võimalik lähenemine on lühendada töö otsimiseks kuluvat aega ja nii töötuse kestust. Selleks on omakorda mitmeid võimalusi:
  • Suurendada töötute tööotsimise aktiivsust. Näiteks nõuded, mille kohaselt töötu peab abiraha saamiseks regulaarselt tööd otsima. Tööturuametitel on mõnikord õigus nõuda vastavaid dokumente (avalduste koopiaid, äraütlevaid vastuseid jms).
  • Parandada töötute kvalifikatsiooni. Nii muutuvad nad sobilikeks rohkemate tööpakkumiste jaoks ning nad saavad kiiremini sobiva pakkumise. Seda peetakse teoorias üheks kõige paremaks töötuse vähendamise ja majanduse tugevdamise vahendiks. Praktika aga näitab, et töötute koolituskursuste mõju on enamasti piiratud.
  • Muuta töö otsimine kiiremaks ja lihtsamaks. Enamik tööturuameteid registreerib ettevõtete vabu töökohti ning võimaldab töötutel vastavatest andmebaasidest omale sobivat pakkumist otsida. Töötutele pakutakse ka tööotsimise kursusi, kus neil õpetatakse näiteks CV kirjutamist.

• Teine võimalus on suurendada ettevõtjate soovi uusi töötajaid värvata.
  • Siia kuuluvad üldised majanduse elavdamise võtted, näiteks valitsuse kulutuste suurendamine.
  • On võimalik ka kehtestada ettevõtjatele soodustusi teatud gruppidesse (näiteks noored või puuetega inimesed) kuuluvate töötute töölevõtmisel.
  • Ka tööjõu maksude alandamine, töötajaid kaitsvate reeglite pehmendamine jms suurendab ettevõtete soovi lisatööjõudu värvata.
  • Ajaloos on korduvalt kasutatud hädaabitöid – valitsuse korraldatavaid töid, mille eesmärgiks on võimalikult paljudele inimestele mingi töö ja sissetuleku pakkumine. Niisugustel töödel on kasutatud väikese tööviljakusega tehnoloogiat, et oleks võimalik rakendada võimalikult palju inimesi.

• Kolmas võimalus on vältida inimeste töötuks jäämist, takistades nende vallandamist.
  • Enamikus riikides kehtivad mitmesugused töötajate kaitse reeglid. Töötajate vallandamiseks on vaja pikka etteteatamisaega, ametiühingu nõusolekut ja muude tingimuste täitmist. Kuigi nimetatud meetmed aitavad töötajaid tööpuuduse vastu kaitsta, peetakse neid üldiselt majanduslikult küsitavateks meetoditeks. Kui töötajaid on raske vallandada, siis väheneb ka ettevõtjate soov uusi töötajaid tööle võtta, väheneb üldine töötajate liikuvus ning seega ka majanduse paindlikkus.

• Lisaks on võimalik vähendada tööpuudusega tekkivaid probleeme üksikisiku tasandil.
  • Niisugused vahendid on töötu abirahad ning muud sotsiaaltoetused, samuti töötute haiguskindlustus. Arenenud riikides ei ole tööpuudus üldiselt seotud suurte materiaalsete raskustega.
  • Ka mitmesugused koolitused ning kursused aitavad osalt seda eesmärki täita. Samas võivad kohustuslikud kursused ka vastupidi mõjuda. Ebameeldiv kohustus pigem suurendab stressi.

• Töötuskindlustus

• Maie Pihlamägi, "Töötusest Eestis kahe sõja vahel", Horisont, jaanuar 2010