Otto Hahn: Saksamaa keemik

märts">8. märts 1879 – 28. juuli 1968) oli saksa keemik ning tuumakeemia ja radioaktiivsuse uurimise teerajaja.

Otto Hahn
Sündinud	8. märts 1879 Frankfurt, Hessen, Saksa keisririik
Surnud	28. august 1968 (89-aastaselt) Göttingen, Alam-Saksi, Lääne-Saksamaa
Alma mater	Marburgi Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	radiokeemia tuumakeemia
Töökohad	University College London McGilli Ülikool Berliini Ülikool
Tunnustus	Nobeli keemiaauhind (1944) Max Plancki medal (1949)
Autogramm

Hahn ja Lise Meitner avastasid raadiumi, tooriumi, protaktiiniumi ja uraani radioaktiivsed isotoobid. Ta avastas ka tuumaisomeeria. 1938. aastal avastasid Hahn, Meitner ja Fritz Strassmann tuumalõhustumise, mille eest sai Hahn 1944. aastal Nobeli keemiaauhinna. Tuumalõhustumise avastamine sai aluseks tuumareaktorite ja tuumarelva loomisele.

Hahn sai 1901. aastal Marburgi Ülikoolist keemia doktorikraadi. Pärast ülikooli lõpetamist õppis ta University College Londonis sir William Ramsay juures ja McGilli Ülikoolis Ernest Rutherfordi juures, kus ta avastas mitmeid uusi radioaktiivseid isotoope. 1906. aastal naasis ta Saksamaale ja asus tööle Berliini Ülikooli. 1912. aastal asus ta tööle Kaiser Wilhelmi Keemiainstituuti, kus ta oli radioaktiivsuse osakonna direktor.

I maailmasõjas teenis ta läänerindel ning sai Ypresi lahingus Raudristi II klassi autasu. Aastatel 1934-1938 uuris ta koos Lise Meitneri ja Fritz Strassmanniga isotoope, mis tekkisid uraani ja tooriumi neutronidega pommitamisel. Uurimistöö tulemusel avastasid nad tuumalõhustumise. Hahn oli natsismi ja juutide tagakiusamise vastu. Natside võimuletuleku järel arreteeriti mitmed Hahni kaastöölised või olid nad sunnitud riigist põgenema. 1938. aastal lahkus Saksamaalt ka Meitner. II maailmasõja ajal töötas Hahn natside tuumarelvaprogrammis, mistõttu viibis ta juulist 1945 kuni jaanuarini 1946 vangistuses.

Hahn oli Kaiser Wilhelmi Seltsi viimane president ja selle järglase Max Plancki Ühingu esimene president. Hahn oli Lääne-Saksamaa mõjukaim teadlane ning osales sõjajärgse Saksamaa teaduse ülesehitamises.

• 1958 – Wilhelm Exneri medal