Naksaliidid

Idapoolsetes osariikides (Biharis, Lääne-Bengalis ja Orissas) nimetavad need endid enamasti maoistideks, samas kui lõunaosariikides nagu Andhra Pradesh tuntakse neid teiste nimetuste all. 1967. aastal kuulutati naksalism Indias terroriliikumiseks (Unlawful Activities (Prevention) Act of India).

Liikumise nimetus tuleneb Naxalbari küla nimest Lääne-Bengali osariigis, kust see alguse sai. Naksaliite peetakse äärmusvasakpoolseteks radikaalseteks kommunistideks, kes toetavad maoistlikku poliitilist ideoloogiat. Naksalism sündis India marksistliku kommunistliku partei lõhenemisest 1967. aastal, mille tagajärjel sündis India marksistlik-leninistlik kommunistlik partei. Liikumise algne kese oli Lääne-Bengalis. Hiljem levis see põrandaaluste rühmituste, näiteks India maoistliku kommunistliku partei tegevuse kaudu Kesk- ja Ida-India mahajäänud maaregioonidesse nagu Chhattisgarh, Orissa ja Andhra Pradesh.

2009. aastaks tegutsesid naksaliidid kümne India osariigi umbes 180 piirkonnas, mis moodustavad kokku ligi 40% India pindalast. Nende tegevus on eriti intensiivne nn Punases koridoris, kus nad hoiavad kontrolli all 92 000 ruutkilomeetrit. India julgeolekuagentuuri hinnangul kuulub naksaliitide hulka 20 000 relvastatud ja 50 000 relvastamata liiget. Nende kasvav mõjuvõim sundis India peaministrit Manmohan Singhi kuulutama neid kõige tõsisemaks siseohuks India rahvuslikule julgeolekule.

Veebruaris 2009 andis India keskvalitsus teada kavast alustada laiaulatuslikku koordineeritud operatsiooni kõigis asjassepuutuvates osariikides (Chhattisgarh, Orissa, Andhra Pradesh, Maharashtra, Jharkhand, Bihar, Uttar Pradesh ja Lääne-Bengal), et lõigata naksaliidid ära kõigist põgenemisteedest.

Eelkõige on naksaliitide eesmärgiks rahvademokraatia kehtestamine ja agraarmajanduse hoogustamine Indias. Võitlus on suunatud föderalismi, kapitalismi ja imperialismi vastu. Nad harrastavad sissisõja taktikat, rünnates valitsusasutusi ja politseijaoskondi, vabastades vanglatest sinna vangistatud võitlejaid, hävitades raudteid ja riigi vara. Oma tegevuse rahastamiseks teevad naksaliidid koostööd kuritegelike jõukudega, tegelevad relva-, narko- ja inimkaubandusega, lunaraha saamiseks on röövitud välismaalasi. Kohati on nad vähemusgruppide ning kohalike poliitikute ja parteide seas vägagi populaarsed. Viimase kahekümne aasta vältel (1990–2010) on võitlustes hukkunud umbes 11 000 inimest, neist pooled India armee ja naksaliitide tulejoonele jäänud tsiviilelanikud. Kahtlemata on osa süüd naksaliitide tegevuses ka Indial, mis pöörab liiga vähe tähelepanu oma regionaalpoliitikale ning kus on palju keerukaid ühiskondlik-poliitilisi probleeme.

Kuna enamik aktiivsest maoistlikust tegevusest on Lõuna-Aasias leidnud aset pärast Mao surma, väidavad paljud, et Nepali ja India nähtused on üksnes maoismi järelvirvendus, sest džinni pudelisse tagasi ei pane. Samas peab Hiina maoismi endiselt oma põhiideoloogiaks ning jagab Nepali ja India maoistidele relvi, pakub rahalist ja moraalset tuge, omades selleks Lõuna-Aasia mõistes pea piiramatuid majanduslikke võimalusi. Ning mis kõige ebameeldivam, Hiina teeb seda jätkuvalt salaja, üritades jätta muljet normaalsest, läänelikke väärtusi kandvast riigist.