Kognitiivne Käitumisteraapia

Empiirilised uuringud näitavad, et KKT keskendub inimese nende toimetulekustrateegiate arendamisele, mis tegelevad olemasolevate probleemide lahendamisega ja muudab ebavajalikke mustreid kognitiivides (mõtted, uskumused ja hoiakud), käitumises ja emotsioonide reguleerimises. Algselt kavandati see teraapia kliinilise depressiooni raviks, kuid tänapäeval kasutatakse seda mitmesuguste vaimse tervise probleemide korral.

KKT mudel põhineb inimese käitumise ja kognitiivse psühholoogia põhiprintsiipide kombineerimisel. See erineb psühhoteraapia klassikalisest lähenemisest, kus terapeut otsib inimese käitumise tagant alateadvuslikke tähendusi ja siis sõnastab diagnoosi. KKT on suunatud probleemile ja tegutsemisele, mis tähendab, et seda kasutatakse konkreetsete diagnoositud vaimse häire probleemide ravimiseks ja terapeudi roll on aidata kliendil leida ja praktiseerida efektiivseid strateegiat, et saavutada sõnastatud eesmärgid ja vähendada haiguse sümptomeid. KKT põhineb usul, et kognitiivsed moonutused ja ebakohane käitumine mängivad rolli vaimsete häirete arengus ja paranemises, ning kui neid sümptomeid sellega seotud stressi saab vähendada õpetades inimesele uusi informatsiooni töötlemise oskuseid ja hakkamasaamise meetodeid.

Üldjuhul KKT eeldab, et kui muuta ebakohast mõtlemist, siis muutub ka käitumine ja see mõjutab inimese psühholoogiat, kuid viimati on leitud, et muutused toimuvad pigem ebakohases mõtlemises kui mõtlemises üldisemalt. Kognitiivse käitumisteraapia eesmärk pole diagnoosida inimest konkreetse haigusega, vaid vaadata inimest kui tervikut ja otsustada, mida on vaja korda teha. Põhietapid kognitiivses käitumisteraapias on järgmised:

• 1. etapp – määratle kriitilised käitumismustrid
• 2. etapp – hinda, kas kriitiline käitumine on liialdus või hoopis puudujääk
• 3. etapp – hinda kriitilise käitumise sagedust, kestvust või intensiivsust
• 4. etapp – kui on tegemist liialdusega, püüa vähendada sagedust, kestvust või intensiivsust, kui on puudujääk, siis püüa neid suurendada.

Need etapid põhinevad süsteemil, mille töötasid välja Kanfer ja Saslow. Pärast muutmist vajava käitumise väljaselgitamist, hoolimata sellest, kas on liialdus või puudujääk, ja kui ravi on toimunud, peab psühholoog välja selgitama, kas sekkumine oli edukas. Näiteks kui eesmärk oli vähendada käitumise intensiivsust, siis peab toimima vähenemine võrreldes algväärtusega. Kui kriitiline käitumine jääb samasuguseks või algsest kõrgemaks, on sekkumine ebaõnnestunud.

KKT terapeudid või arvutiprogrammid aitavad inimesi oma käitumismustreid ja uskumusi muuta ja asendada selliseid mõtlemisvigu nagu ületähtsustamine, suurenenud negativism, vähendatud positiivsus ja katastroofihirm rohkem realistlike ja kasulike mõtetega, mis vähendavad emotsionaalset pinget ja ennasthävitavat käitumist. Sellised mõtlemisvead on tuntud kui kognitiivsed moonutused. Kognitiivsed moonutused võivad olla kas pseudodiskrimineerivad uskumused või millegi ületähtsustamine. KKT tehnikat saab ka kasutada ka selleks, et muuta inimesi rohkem avatuks, tähelepanelikum ja teadlikum oma kognitiivsetest häiretest, et nende mõju vähendada.

Kognitiivne käitumisteraapia uurib inimese arusaamu ja seoseid mõtete, emotsioonide ja käitumise vahel läbi struktureeritud raamistiku, mille tulemusel paraneb inimese käitumuslik toimetulekumehhanism ja kognitiivne tõlgendus. Kognitiivse mudeli järgi tegeldakse kolme tunnetustasandiga, mis võimaldab mõista inimese probleemi/muret:

• põhiuskumused;
• väärad eeldused;
• automaatsed negatiivsed mõtted.

Kognitiivse käitumisteraapia põhimõte on aidata inimesel olla iseenda terapeut, kes märkab ja mõistab iseenda käitumuslikke ja kognitiivseid mustreid ning vajaduse korral teeb muudatusi nii mõtte kui ka käitumuslikul tasandil. Fookuseks on terapeudi ja patsiendi koostöö ja lahenduskeskne lähenemine, mille tulemusel sõnastatakse koos terapeudiga kindlad eesmärgid ning keskendutakse hetkeolukorra murekohtade lahendamisele koos juhendatud avastamisprotsessiga. Terapeut kutsub inimest üles enda seniseid mõtteid analüüsima ja esitab selleks küsimusi. Käitumusliku poole pealt katsetatakse ühiselt tegevuskavu ja rutiine, mis soosivad uut käitumismustrit ja aitavad inimesel keskkonnas paremini toime tulla.

Kognitiivset käitumisteraapiat saab tõhusalt kasutada pigem lühiajalise ravina, mille keskmeks on aidata väga spetsiifiliste probleemidega inimesi ja õpetada neid keskenduma hetke mõtetele, veendumustele ja muredele. Pikemaajalises ravis võib olla abi mitme teraapia kooskasutusest. Kognitiivse käitumisteraapia vorm sobib neile, kelle esineb konkreetne probleem, sest teraapia toimub läbi konkreetse fookuse ja eesmärkide seadmisega. See teraapia on sobilik inimestele, kes soovivad praktilist ravi ja, kus ainult probleemi ülevaate saamine pole peamine eesmärk. Vaid oluline on probleemi lahendus, selle lahendamise viis ja protsess.

Kognitiiv käitumisteraapia vorme on kasutatud nii kliinilises kui ka mittekliinilises keskkonnas. See teraapiavorm on osutunud tõhusaks raviviisiks mitmesuguste vaimse tervise probleemide korral.

Lisaks depressioonile või ärevushäiretele võib selle kasutamine aidata järgmiste probleemide/seisundite korral:

• bipolaarne häire;
• söömishäired, näiteks anoreksia ja buliimia;
• obsessiiv-kompulsiivne häire;
• paanikahäired;
• foobiad;
• traumajärgne stressihäire;
• psühhoos;
• skisofreenia;
• uneprobleemid;
• alkoholi kuritarvitamisega seotud probleemid.

Kognitiivset käitumisteraapiat kasutatakse mõnikord ka pikaajaliste terviseseisunditega inimeste raviks, näiteks ärritunud soole sündroom ja kroonilise väsimuse sündroom. Kuigi selle teraapiavormi kasutus ei suuda nende seisundite füüsilisi sümptomeid ravida, võib see aidata inimestel nende sümptomitega paremini toime tulla.

Kognitiivse käitumisteraapia kasutamine ravis on näidanud tõhusaid tulemusi mitte ainult täiskasvanute ravis, vaid ka noorukite ja väikelaste probleemide puhul. Lisaks on uus ja kiiresti kasvav huvi kognitiivteraapia kasutamine koos ravimitega inimeste puhul, kes kannatavad hallutsinatsioonide ja pettekujutluste all, ning need, kellel on pikaajalisi probleeme teistega suheldes.

Kognitiivne käitumisteraapia kui üks psühhoteraapia vorme sai alguse 1960. aastatel, selle rajajateks peetakse Ameerika Ühendriikide psühholoogi Albert Ellist (1913–2007) ja Ameerika Ühendriikide psühhiaatrit Aaron T. Becki (s. 1921). Beck avastas psühhoanalüüsi tehes, et patsientidel toimub sisemine dialoog, mida ta kirjeldas järgmiselt: „patsiendid justkui räägiksid iseendaga mõtetes“. Sõna kognitiivne tuleb ladinakeelsest sõnast cognoscere, mis tähendab otsetõlkes 'ära tundma'. Beck mõistis patsientidega töötades, et väga oluline on inimese mõtete ja tunnete vaheline seos. Beck avastas, et tihti on depressioonis patsientidel emotsioonidest tulvil mõtteid, mida nad ei ole endale teadvustanud, ja nimetas sellised mõtted „automaatseteks mõteteks“. Ta avastas ka, et automaatsetel mõtetel on sageli nn muster, mis kordub ja kerkib esile näiteks depressioonis inimestel. Sellise mustri 3 peamist negatiivset arusaama- „ma olen väärtusetu“, „ma ei meeldi kellelegi“ ja „ma olen lootusetu ega suuda muutuda“ moodustavad kognitiivse triaadi ehk tunnetusliku kolmkõla. Sellest avastusest sai alguse uue teraapiavormi põhimõte, et kui inimene teadvustab endale negatiivsed mõtted, on see võtmeks probleemide lahendamiseks ja nende ületamiseks. Aaron T. Beck nimetaski uue teraapia kognitiivseks teraapiaks, kuna selles mängivad väga olulist rolli mõtted ja mõtlemine.

Kui esialgu kasutati kognitiivset käitumisteraapiat põhiliselt depressiooni ravis, siis aastakümnete jooksul on seda kohandatud kasutamiseks ka ennetusravis, näiteks suitsiidiriski korral, samuti ärevus- ja sõltuvushäirete ning skisofreenia ravis.

Alates 1990. aastatest on kognitiivsesse käitumisteraapiasse kaasatud mindfulnessi meetodeid ning loodud "Teadvelolekul põhinev kognitiivne teraapia" (Mindfulness-based cognitive therapy, MBCT).