Kognitiivne psühholoogia ehk tunnetuspsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib vaimseid protsesse nagu tähelepanu, keelekasutus, mälu, taju, probleemilahendamine, loovus ja mõtlemine.
Suur osa kognitiivse psühholoogia avastustest on leidnud tee muudessegi kaasaegsetesse psühholoogilise uurimise valdkondadesse, näiteks hariduspsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja isiksusepsühholoogia, kliiniline psühholoogia, arengupsühholoogia ja majandus.
Filosoofiliselt on inimvaimu ja selle protsesside üle mõtiskletud juba Antiik-Kreeka aegadest peale. On teada, et aastal 387 eKr pakkus Platon vaimsete protsesside keskmeks aju. 1637. aastal arendas René Descartes edasi ideed dualismist, millest hiljem sai substantsidualism (idee, et vaim ja keha on kaks erinevat substantsi). Sellele järgnesid suured vaidlused kogu 19. sajandi jooksul, kas inimese mõtlemine on läbinisti kogemuslik (empirism) või sisaldub selles ka kaasasündinud tarkust (nativism). Mõned debatis osalejaist olid näiteks empirismi pooldajatena Geroge Berkeley ja John Locke ning Immanuel Kant nativismi pooldajana.
Filosoofiliste vaidluste jätkudes oli psühholoogia kui teadusliku uurimisvaldkonna arengus võtmetähtsusega 18. sajand. Kaks avastust mängisid kognitiivse psühholoogia kujunemisel eriliselt tähtsat rolli. Esimeseks oli ajupiirkonna, mis on suuresti vastutav keeleloome eest, avastamine Paul Broca poolt. Teine oli ajupiirkonna, mis on suuresti vastutav keele mõistmise eest, avastamine Carl Wernicke poolt. Mõlemad piirkonnad nimetati ametlikultki nende avastajate nimede järgi. Trauma või väärarengu tõttu tekkinud keeleloome ning keele mõistmise häiret nimetatakse tihti Broca afaasiaks ja Wernicke afaasiaks.
20. sajandil oli kolm peamist mõjutajat, mis kujundasid kognitiivsest psühholoogiast eraldiseisva koolkonna:
Kognitiivne psühholoogia mõiste tänapäevases tähenduses loojaks peetakse Ulric Neisserit raamatus Cognitive Psychology, mis avaldati 1967. aastal. Neisseri definitsioon "kognitsioonist" illustreerib hästi sel ajal progressiivset kognitiivsete protsesside ideestikku:
Mõiste "kognitsioon" viitab kõigile protsessidele, mille tõttu sensoorne sisend muundub, väheneb, täpsustub, salvestub, taastub ja on kasutatud. See on seotud nende protsessidega isegi asjakohase stimulatsiooni puudumisel, näiteks kujutluste ja hallutsinatsioonide korral. ...Sellise laiahaardelise definitsiooni puhul on ilmne, et kognitsioon on soetud kõigega, mida inimene vähegi teha võib; et iga psühholoogiline fenomen on kognitiivne fenomen. Vaatamata sellele, et kognitiivne psühholoogia tegeleb kogu inimtegevusega, teeb ta seda konkreetsest vaatepunktist. Teised vaatepunktid on võrdväärselt põhjendatud ja vajalikud. Pigem motiivide kui sensoorse sisendiga algav dünaamiline psühholoogia on selle heaks näiteks. Selle asemel, et küsida, kuidas inimese tegevus ja kogemused tulenevad tema nähtust, mälestustest või uskumustest, küsib dünaamiline psühholoog, kuidas tulenevad need inimese eesmärkidest, vajadustest või instinktidest
Kognitiivsete psühholoogide peamine fookus on vaimsetel protsessidel, mis mõjutavad käitumist.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Kognitiivne psühholoogia, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.