Klassikaline Arheoloogia

Klassikalise arheoloogia esimeseks oluliseks arheoloogiks peetakse Heinrich Schliemanni, kes kaevas Troojas, Mükeenes ja Tirynsis 1870. aastatel. Arthur Evans tegi väljakaevamisi 1900. aastal Knossoses ning avastas Minose kultuuri. Klassikaline arheoloogia hõlmab Kreeka ja Rooma antiikkultuuride arhitektuuri, kunstiteoseid, münte jpm.

Enne klassikalise arheoloogia teket 19. sajandi lõpus tunti ka varasematel aegadel Kreeka ja Rooma kultuuride vastu huvi. Näiteks omastasid roomlased kunstiteoseid Kreeka kultuuriruumist, tuues need Itaaliasse ja tehes neist koopiaid. Nii võttis imperaator Constantinus Suur Delfist kunstiteoseid ja viis need uude pealinna Konstantinoopolisse. Renessansiajastul toimus antiikkultuuride austamine, mille raames tehti järgi Kreeka ja Rooma stiilis kunstiteoseid ja võeti üle klassikalisi arhitektuurilisi ideid.

18. sajandi teisel poolel toimus antiikkultuuride kunstiajaloo uurimine, millega kaasnes ka klassikalise arheoloogia areng. Johann Joachim Winckelmanni peetakse kunstiajaloo isaks ja esimeseks klassikalise arheoloogia teoreetikuks. 18. sajandi jooksul toimusid Pompei ja Herculaneumi arheoloogilised uurimised, kuid sel ajal ei olnud väljakaevamiste jaoks veel head metoodikat välja kujunenud, mistõttu ei peeta selle ajastu väljakaevamisi kuigi süstemaatilisteks. Kuid huvi antiikkultuuride pärandi kohta oli suur, mistõttu kaevamiste eesmärgiks oli peamiselt leida Kreeka- ja Rooma-aegseid esemeid.

Tänu inimeste soovile leida antiikkultuuridest pärit esemeid, tehti väljakaevamistest kirjeldusi, mida seoti nii antiiksete tekstidega kui ka kaasaegsete topograafiliste teadmistega. Selle kõige taustal hakkas muinsusharrastus ehk antikvarianism välja kujundama klassikalist arheoloogiat kui eraldi uurimisharu, käsikäes teiste klassikaliste kultuuride vastu huvi tundvate teadustega.