Futurism (ladina keeles futurum – tulevik) on 1909.
See artikkel räägib kunstivoolust; futuristide all võidakse mõelda ka futurolooge. |
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2021) |
aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool.
Futuristide esimese manifesti koostaja on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti. Manifest ilmus 20. veebruaril 1909 Pariisis ajalehes Le Figaro. Manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ja nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis, et "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".
Aastal 1910 esitati teine futurislike maalikunstnike manifest, milles varasemaid ideid edasi arendati. Manifesti autor oli skulptor Umberto Boccioni. Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas, näiteks esitada ühel pildil ajas järjestikuseid olukordi või seisundeid (jooksvat koera kujutati mitte nelja, vaid kahekümne jalaga).
Futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püütakse leida kunstilisi väljendusvahendeid, et kujutada kaasaegse kiire elu ja tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleeme. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust; ülistatakse sõda, tehnikat ja dünaamikat.
Futuristide liikumise katkestas Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse. Teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ja liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Mussolini fašismiga).
(kronoloogilises järjestuses)
Futuristlikud tekstid on katkendlikud ja keerulised, neis on kasutatud trükitehnilisi võtteid ja õigekirjast ei peeta kinni. Luules on futurismile iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatika- ja muusikasümbolite kasutamine. Futuristid on oma publikuga pidevalt (tõenäoliselt taotluslikult) vastuolus.
Itaalia futurismi võtmekuju on Filippo Tommaso Marinetti. Luuletustes on tal olulisel kohal visuaalsus. Itaalia futuristid on üldse tihedalt seotud visuaalsete kunstidega, eksperimenteerides ka filmikunstiga (Bruno Corra ja Arnaldo Ginna film "Futuristlik elu").
Olulisim manifest on "Geomeetriline ja mehaaniline hiilgus ja numbriline tundlikkus".
Itaalias muutus futurism lõpuks poliitiliseks: 1918. aastal asutas Marinetti erakonna, hiljem sattus vanglasse koos Benito Mussoliniga.
Vene futurismi kõige novaatorlikum esindaja oli Vladimir Majakovski, kes leidis, et tuleb lahti öelda dekadentlikust minevikust ja panna maksma inimtahe, mis trotsib determinismi ja harjumusi. Futuriste peeti enesereklaamijatest veiderdajateks, kuid nad ei püüdnudki teistele meeldida. Nende esimene manifest kandis pealkirja "Kõrvakiil avaliku arvamuse pihta".
Majakovski propageeris lihtsustatud vulgaarset luulet. Tema stiil tugines linlikule kõnepruugile, kus ta püüdis muuta masside robustset kõnepruuki poeetiliseks.
Venemaal oli populaarne ka futuristlik teater, kus vaataja oli etenduses osaline.
14. märtsil 1919 ilmunud anarhistliku ajakirja K Svetu ('valguse juurde') 5. numbri kohaselt tegutses Harkivis fanaatiline anarhofuturistide ring.
Eestisse jõudis 1910. aasta manifest kõigepealt ajakirjanduse vahendusel. Juba 1912. aastal, ehk siis samal aastal, mil Pariisis, Münchenis ja teistes Lääne-Euroopa suurtes kunstikeskustes toimusid esimesed futuristlikud kunstinäitused, tutvustati Eesti ajakirjanduses Marinetti õpetust. Põhjalikult tutvustas eesti kunstipublikule futurismi teooriat 1914. aastal Peterburi ülikooli tollane üliõpilane Johannes Semper. Ta pidas Tartus ettekande, mis trükiti ära ka ajakirjanduses. Eesti kunstis ilmusid esimesed futuristlikud ilmingud sama aastal Tartus avatud kunstinäitusel. Nendeks olid Münchenis õppinud Ado Vabbe "Parafraasid" ja "Skemaatilised improvisatsioonid". Futuristlike teostega esines Vabbe 1916. aastal ka Tallinnas. Eesti kunstikriitika suhtus futurismi suhteliselt tõrjuvalt.
Eesti kirjanduses olid futuristid koguteostes "Moment" I (1913) ja "Roheline moment" (1914) esinevad kirjanikud. Futuristlikke teoseid on kirjutanud hiljem ka prosaist Albert Kivikas ja luuletaja Erni Hiir.
Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks. Nendest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon.
Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekti ennast kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla "Koera ja keti dünaamika").
Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värve.
Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike n-ö lenduri vaatepunktist (aeropittura).
Tsitaadid Vikitsitaatides: Futurism |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Futurism, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.