Eesti Kunstiakadeemia: Eesti kunstikõrgkool

See on Eesti ainus arhitektuuri-, disaini-, kunsti- ja kunstikultuurialane kõrgkool.

Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstiakadeemia õppehoone
Asutatud	1914
Tüüp	avalik-õiguslik ülikool
Rektor	Mart Kalm
Akadeemilisi töötajaid	248
Üliõpilasi	1236 (seisuga 10.11.22)
Bakalaureuse­õppes	763 (seisuga 10.11.22)
Magistriõppes	404 (seisuga 10.11.22)
Doktoriõppes	69 (seisuga 10.11.22)
Asukoht	Tallinn, Põhja puiestee 7
Endised nimed	Riigi Kunsttööstuskool (1924–1938) Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (1951–1989) Tallinna Kunstiülikool (1989–1995)
Värvid
Ühendused	KUNO, Cumulus, CIRRUS, EAAE, ELIA, NBAA

Ülikooli asutamise ajaks loetakse 1914. aasta 17. (u.k.j. 30.) oktoobrit, mil avati Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool.

Eesti Kunstiakadeemias on võimalik õppida enam kui kolmekümnel õppekaval arhitektuuri, disaini, kunstikultuuri ja vabade kunstide teaduskonnas. Paljudel õppekavadel saab Eestis bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi omandada vaid EKA-s. Kunstiakadeemia teeb koostööd paljude maailma tippülikoolidega ning on mitmete rahvusvaheliste haridus- ja erialavõrgustike liige.

2017. ja 2022. aastal jõudis EKA ainsa Eesti ülikoolina maailma kunsti- ja disainiülikoolide hulgas QS Top Universities kahesaja parimat haridust andva kunstiülikooli edetabelisse.

Eesti Kunstiakadeemia on üks Eesti Disainikeskuse ja Eesti Arhitektuurikeskuse ellukutsujaid. 2021. aastal avati EKA Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juures UNESCO pärandiuuringute õppetool.

Eesti Kunstiakadeemia rektor on 2015. aasta 4. aprillist Mart Kalm.

EKA majas asub kooli raamatukogu ja kunstigalerii, samuti kuulub akadeemiale ühiselamu ja praktikabaas Tamses Muhu saarel.

Tallinna Kunsttööstuskool

1912. aastal korraldati Tallinnas Eesti Kunstiseltsi graafilised kursused, kus õpetati joonistamist, joonestamist ja maalimist. Eesti Kunstiseltsi kursused koondati Tallinna Kunsttööstuskooliks 1914. aastal.

Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool avati 17. (u.k.j. 30.) oktoobril 1914. Kunstikooli põhikirja kinnitas Venemaa Tööstus- ja Kaubandusministeerium 20. juulil 1914. Õppeaeg koolis oli viis aastat ning erialadest sai valida tikandi, puu- ja papitöö, raamatuköitmise, dekoratiivmaali ja maalritöö vahel. Eelharidusena nõuti sisseastujailt kõrgema linnakooli või ministeeriumikooli lõpetamist (5–6 õppeaastat). Lõpetajad said õpetatud joonistaja või joonestaja ametinime ning allmeistri tunnistuse. Kolmeaastase praktika järel õpitud erialal omas lõpetaja õigust meistrikutsele. Kooli juures toimusid ka pedagoogikakursused ning nende lõpetamisel (lisaks enda erialale) omandati õigus asuda tööle kunstiõpetajaks madalamatele õppeastmetele. Kunsttööstuskool töötas kuni 1917. aastani Tallinnas Pikal tänaval Kanuti gildi majas. Vene keisririigi riikliku naisgümnaasiumi sulgemise järel läks Tartu maanteel asuv kahekorruseline kivimaja kunsttööstuskooli käsutusse, kuhu jäädi vaatamata hoone korduvatele laiendustele 2010. aastani.

1916. aastal avati Tallinna Kunsttööstuskooli juures sõjainvaliidide köite- ja papitöö ning nahavoolimise kursused, millest kasvas välja omaette töökoda. 1917. aastal kutsuti seda Peterburist juhtima Voldemar Pätsi kälimees Eduard Taska.

1923. aastal avati Tallinna Kunstikoolis ka keraamika eriala.

Riigi Kunsttööstuskool

Eesti iseseisvumise järel toimunud muutuste tõttu kultuuripoliitikas nimetati 1924. aastal Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool ümber riiklikuks Riigi Kunsttööstuskooliks. Uues keskastme kutseõppeasutuses anti haridust kõigil tollastel tarbekunsti erialadel. Õppeaeg pikenes kuuele aastale ning erialadest sai valida dekoratiivse maali, raamatuköitmise ja papitöö, tikandi ja pitside, skulptuuri ja puuvoolimise vahel. Struktuurilt jagunes õppimine kaheastmeliseks. Esimene aste kestis kolm õppeaastat, mille lõpetamine andis õppinud töölise kutse. Teise, samuti kolmeaastase astme lõpetanu omandas meistri kutse. Pedagoogilised kursused toimusid edasi, kuid nende lõpetajaid said õiguse õpetada kunstiaineid ja käsitööd nii alg-, kesk- kui ka kutsekoolides. Ühtlasi avati 1924 Riigi Kunsttööstuskoolis graafika, trükitöö, litograafia, tsinkograafia ja õlimaali erialad.

1925. aastal avati metall- ja emailtöö erialad.

1929 sai Riigi Kunsttööstuskool uue põhikirja ja selle kohaselt kujunes kool struktuurilt kolmeastmeliseks. 1. aste ehk üldaste õppeajaga 2 aastat, mille jooksul õpiti ainult üld- ja kunstiained. Eelharidusena nõuti sisseastujailt 6-klassilist algharidust. 2. astmel ehk töökodade astmel õppeajaga 3 aastat õpiti erialasid, praktilisi ja kunstiaineid. Eelharidusena teisele astmele pääsemiseks nõuti kas üldastme lõpetamist või kutsekeskkooli ehk üldharidusliku gümnaasiumi lõpetamist. Selle astme lõpetajad said oskustöölisekutse. 3. aste ehk meistriklass õppeajaga 1–2 aastat, mille lõpetajad said rakenduskunstniku ametinime. Pärast kaheaastast staaži erialal omas rakenduskunstnik õigust meistrikutsele. Sama põhikirjaga laiendati ka kooli profiili: tekstiili eriala juurde loodi veel moe eriala, raamatuköitmise ja papitöö baasil loodi nahkehistöö eriala.

1938 jagati kool kaheks, mille baasil loodi eraldiseisvad Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool (õppeaeg 4 aastat) ja Riigi Kõrgem Kunstikool (õppeaeg 3 aastat). See lõi võimaluse omandada kõrgem haridus nii tarbe- kui kujutava kunsti aladel. Uue erialana lisandus sisearhitektuur ja kavandati ka aiakujundust, mis realiseerus küll vaid üksikkursuste näol. Akadeemilisele joonistusele lisandusid vaba- ja loovjoonistus ning suurenes tahvelmaali õpetamise tähtsus. Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool ja Riigi Kõrgem Kunstikool moodustasid koos ühiselt organisatsiooni Riigi Kunstikoolid.

Aastatel 1940–1941 seoses Nõukogude okupatsiooni algusega likvideeriti Riigi Kunstikoolid ning koondati Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunsti Kooliks, mille direktoriks oli Anton Starkopf . Struktuurilt jagunes kool värvi-, vormi-, raamatu- ja ruumiosakonnaks. Erialad jäid samaks ning lisandus kudumise eriala. Augustist 1941 kuni jaanuarini 1942 oli kool ajutiselt sõjategevuse ja Saksa okupatsioonivõimude saabumise tõttu suletud.

1942–1943 kandis kool nime Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kool ning aastail 1943–1944 oli nimeks Tallinna Rakenduskunsti Kool. Kaotati kõik kujutava kunsti erialad, alles jäi vaid tarbekunsti erialade õppimise võimalus.

Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut

20. detsembril 1944 nimetati kool ümber Tallinna Riiklikuks Tarbekunsti Instituudiks. Õppestruktuur jagunes dekoratiiv- ja monumentaalmaali fakulteediks (dekoratiiv-, monumentaalmaal ja mosaiik, miniatuurmaal, teatridekoratsioonid), graafika fakulteediks (plakat, tarbegraafika ja raamatukujundamine, nahkehistöö), kunstilise tekstiili fakulteediks (kunstiline tekstiil ja kunstiline kostüüm), dekoratiivkujunduse fakulteediks (aia- ja pargikujundus ning ruumikujundus) ning monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri fakulteediks (monumentaal- ja dekoratiivskulptuur, metallehistöö, kunstiline keraamika, klaasehistöö).

Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut

Tartu Riikliku Kunstiinstituudi likvideerimise järel koondati 1951. aastal kogu kõrgem kunstiõpe Tallinna. Kooli uueks nimeks sai Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI), kinnitati uued õppeplaanid ning Tallinna Polütehnilisest Instituudist toodi üle arhitektuurikateeder. Õpe jagunes maali (tahvelmaal, teatridekoratsioon), skulptuuri, graafika (graafika, nahkehistöö), arhitektuuri ja tarbekunsti (metallehistöö, kunstiline keraamika, klaasehistöö, kunstiline tekstiil, kunstiline kostüüm) fakulteetideks.

Tallinna Kunstiülikool

1989 nimetati Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut ümber Tallinna Kunstiülikooliks.

Eesti Kunstiakadeemia

1995 nimetati Tallinna Kunstiülikool ümber Eesti Kunstiakadeemiaks; nimi kinnitati 1996. aastal.

1997 alustas tegevust EKA Avatud Akadeemia ning 1999 akrediteeriti enamik EKA bakalaureuse- ja magistriõppekavadest, rahvusvaheline ekspertkomisjon hindas õppekavad heaks ja väga heaks.

2010. aastal alustati Kunstiakadeemia vana maja lammutamist. Sama aasta sügisel loodeti alustada ka uue hoone ehitamist. Uue 16-korruselise õppehoone rajamise vastu hakkas protestima aga kunstiakadeemia naaber ning vaidlused viisid selleni, et kunstiakadeemia müüs viimaks krundi 6,9 miljoni euro eest osaühingule City Plaza.

 

27. augustil 2018 avati EKA uus maja Tallinnas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava ristmikul.

Eesti Kunstiakadeemias on neli teaduskonda:

• arhitektuuriteaduskond,
• disainiteaduskond,
• kunstikultuuri teaduskond,
• vabade kunstide teaduskond.

• 1914–1934 Voldemar Päts, Tallinna Kunsttööstuskooli ja Riigi Kunsttööstuskooli direktor
• 1934–1937 August Kilgas, Riigi Kunsttööstuskooli direktor
• 1938–1940 Hans Kuusik, Riigi Kunsttööstuskooli direktor
• 1940 Ernst Kesa, Jaan Koorti nimelise Riigi Rakenduskunstikooli direktor
• 1940–1941 Anton Starkopf, Jaan Koorti nimelise Riigi Rakenduskunstikooli direktor
• 1942–1943 Voldemar Mellik, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli direktor
• 1944–1945 Ferdi Sannamees, Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi direktor
• 1945–1949 Erich Carl Hugo Adamson, Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi direktor
• 1949–1959 Friedrich Leht, Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi rektor
• 1959–1989 Jaan Vares, Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi rektor
• 1989–1995 Jaak Kangilaski, Tallinna Kunstiülikooli rektor
• 1995–2005 Ando Keskküla, Eesti Kunstiakadeemia rektor
• 2005–2015 Signe Kivi, Eesti Kunstiakadeemia rektor
• 2015 Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia rektor

Kunstnikud: Eduard Wiiralt, Evald Okas, Vive Tolli, Mari-Liis Küla, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Tiit Pääsuke, Malle Leis, Jaak Soans, Leo Lapin, Jüri Okas, Mari Kurismaa, Jaan Elken, Raoul Kurvitz, Jaan Toomik, Liina Siib, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper, Kirke Kangro, Marge Monko, Tõnis Saadoja, Merike Estna, Kristi Kongi

Tarbekunstnikud ja disainerid: Otto Tammeraid, Mari Adamson, Maks Roosma, Bruno Tomberg, Leesi Erm, Leo Rohlin, Kadri Mälk, Sergei Isupov, Jüri Kermik, Reet Aus, Tanel Veenre, Aldo Järvsoo, Marit Illison, Stella Soomlais, Ivo Nikkolo, Lilli Jahilo

Arhitektid: Leila Pärtelpoeg, Väino Tamm, Vello Asi, Valve Pormeister, Raine Karp, Vilen Künnapu, Andres Alver, Toivo Raidmets, Peeter Pere, Urmas Muru, Emil Urbel, Katrin Koov, Ralf Lõoke, Siiri Vallner, Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Katrin Koov

Kunstiteadlased: Juhan Maiste, Mart Kalm, Ants Juske, Triin Ojari, Kai Lobjakas, Rael Artel, Hanno Soans, Anu Allas, Krista Kodres, Andres Kurg, Anders Härm, Oliver Orro, Eva Näripea,

Teistel aladel: Heinz Valk, Ike Volkov, Ignar Fjuk, Signe Kivi, Hardi Volmer, Raivo Järvi, Henry Laks, Hannes Võrno, Andres Lõo, Yoko Alender, Maria Minerva

•  
  SUVA sukavabriku hoone
•  
  SUVA vabrikuhoone
•  
  SUVA pommivarjend
•  
  SUVA tänavavaade
•  
  EKA õppehoone rekonstrueerimine
•  
  EKA välisvaade
•  
  EKA tänavavaade
•  
  EKA peasissepääs
•  
  EKA sisehoov
•  
  EKA aatrium
•  
  EKA avatud auditoorium
•  
  EKA avatud kontor
•  
  Koridor ja kööginurk
•  
  Kontor
•  
  Foto- ja Videostuudio
•  
  Aksessuaari- ja köitedisaini töökoda
•  
  Maalistuudio
•  
  Konserveerimise töökoda
•  
  Raamatukogu
•  
  A-korpuse 2. korrus
•  
  EKA aula
•  
  EKA galerii, Noore Skulptori Preemia 2018 näitus

EKA on järgmiste rahvusvaheliste organisatsioonide liige:

• ELIA (juhatuse liige on rektor prof Mart Kalm)
• CUMULUS (juhatuse liige on akadeemiline prorektor Anne Pikkov)
• EAAE
• European Alliance of Academies
• KUNO (dekaan prof Kirke Kangro on KUNO president)
• CIRRUS (EKAs asub sekretariaat, võrgustiku juhatuse liige on dekaan Ruth-Helene Melioranski)
• DAMA
• Nordic-Baltic Academy of Architecture
• EDDA
• Erasmus+: programmi raames on sõlmitud ülikoolidega üle 100 kahepoolse lepingu. Akadeemia liikmeskond on programmis väga aktiivne – EKA lõpetanute seas on Erasmus+ programmis osalenud 60% üliõpilastest.

Eesti Kunstiakadeemial on partnerluslepingud enam kui 150 ülikooliga üle maailma.

• Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus
• Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
• Emily Carri Kunsti- ja Disainiülikool
• Viini Kunstiakadeemia
• Rauaniit, Punane Koit, AS Suva