Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, Kohtla-Järve ja Jõhvi ümbrusse. Narva juures oleva jõeületuskoha juures on oletatud sadama, kaubitsemiskoha ja linnuse olemasolu. Ülejäänud Alutaguse piirkonnad jäid väheasustakuks. Vaid kihelkonna lõunaossa tekkis alates 11.–12. sajandi vahetusest sisserände tulemusel uusi vadja külasid. Arheoloogilise materjali järgi kestis vadjalaste, kelle kultuurile oli iseloomulik kääbaskalmistute rajamine, juurdetulek kuni 14. sajandi alguseni. See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda. Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud Virumaaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud. Arvestades muinaskihelkonna suurust ja iseseisvust, võis oletada, et kihelkonnas oli välja arenemas oma sisemised hõimuterritooriumidest lähtuvad suhted, millest oleks võinud pikema aja jooksul välja areneda iseseisev maakond.[viide?]
Alutaguse keskajal
Aastatel 1219–1220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa ning Alutaguse kihelkonnas vahetus neil aegadel 12 korda peremees.[viide?]1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses.
Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Taani revisjonide andmeid analüüsides läbis 1241. aastal Alutaguse kihelkonda kaks põhilist ajalooliselt välja kujunenud teed. Tänapäevaseid kohanimesid kasutades kulgesid need Narvast Toolsesse ja sealt edasi suundub tee Rakvere–Tartu või Rakvere–Kadrina suunas. Teine tee oli ühenduses Vasknarva–Rannapungerja–Laiuse kaudu Kesk-Eestiga. Kohaliku tähtsusega küladevaheliste teede kulgemist võib ainult oletada, kuid kindlasti oli olemas mööda Narva jõe läänekallast kulgenud tee Narva sadama ja Vasknarva vahel.
1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, esialgu küll Narva jõe paremale kaldal. 1346. aastast olid ka esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas. Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kihelkond.
Ümberasunud vene õigeusklike luteri usku ümberpööramise soodustamiseks ehitati piirkonda Iisaku kirik ning moodustati ka eraldi Iisaku kihelkond. Usuvahetuse omaksvõtnute kohta tuli kasutusele nimetus poluvernikud (pooleusulised).
Ajaloolist Alutaguse kihelkonna nime, kui ajaloolist territoriaalset mõistet, mis hõlmas antud territooriumil asuvaid väiksemaid haldusüksusi, kasutati kuni 19. sajandini paralleelselt antud ajal kehtiva haldusjaotusega. Samuti oli rahvasuus kasutusel Alutaguse kui koondmõiste Virumaa nelja idapoolse (Vaivara, Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkonna) kohta.
Uuemal ajal muutus Alutaguse tähendus rohkem mõisteks Alutaguse metsad, tähistamaks suuri metsaalasid Ida-Viru maakonna kesk- ja lõunaosas.
Alutaguse Eesti Vabariigis
Eesti iseseisvumisel moodustati 1920. aastal omaette Alutaguse maakond koos Narva linnaga. Eelkõige pealinna valiku probleemi tõttu likvideeriti maakond 1921. aastal
Alutaguse nimi kerkis arutlustes ka hiljem haldusüksuse nimevariandina üles.
Alutaguse kihelkonna kronoloogia
Taani riik
1219–1220 – Taani allutas ja ristis Virumaa ning Alutaguse kihelkonna alad.
1223–1224 – saarlaste algatatud ülestõusust võtsid osa ka alutaguslased. Ülestõusu käigus vabastati vallutajatest peaaegu kogu Eesti (v a Tallinn).
1238 – Stensby lepinguga tagastati Taanile 1227. aastast Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu) käes olnud maad (Harjumaa, Revala, Virumaa).
Taani hindamisraamatus, mida koostati kuni 1241. aastani, oli Alutagusel Alentagh 316 adramaad.
1253 – novgorodlased ja karjalased laastasid maa-alad lääne pool Narva jõge.
1255 – toimus venelaste rüüsteretk üle Narva jõe Põhja-Eestisse
1256 – esimesed teated Narva linnusest, mille olid Narvia küla lähistele ehitanud taanlased.
1267 – toimus kaks venelaste rüüsteretke läbi Alutaguse Rakvere alla.
1268 – jaanuaris tuli mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe ning läksid Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse põgenenud eestlasi. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti.
1268. aasta 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing venelaste ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased said lahingus lüüa. Novgorodi vürst Daumantas rüüstas tagasiteel Virumaad.
14. sajandini – ei olnud Alutaguse kihelkond halduslikult jagatud.
1341 – venelased põletasid teist korda Narva asula
1346 – esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.
1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüs pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnusega) Saksa ordule umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347 Liivi ordule.
Liivi orduriik
1347. aastal algas Alutagusel Liivi ordu võimuperiood. Moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala.
1347 – alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist.
1407 – 29. juunil tungisid pihkvalased vürstide Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1427–1442 ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusest sai Vasknarva foogtkonna keskus.
1501 – venelaste vägi, kus oli palju tatarlasi, tungis röövides ja rüüstates Alutaguse ja Virumaa kaudu Harjumaale. Sõjaväel olid kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida. Teine vene vägi tegutses samal ajal Lõuna- ja Kesk-Eestis. Kuuenädalase rüüstamise järele hävitati palju majapidamisi ja vähenes kohutavalt rahvastiku arv. Üks kaasaegne allikas märkis ära 40 000 tapetut ja vangivõetut.
1573 – moskvalased suur sõjakäik Narva kaudu Eestisse, vallutati Paide linnus. Pärast Paide vallutamist liikus 16 000-meheline sõjavägi Läänemaale, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.
1623 – mainiti esimest korda Vaivara kihelkonda (Waywerschen Kerspel) – endine Narva kihelkond.
1641 – liideti Alutaguse kiriklikult Ingeri superintendantuuriga.
1651 – ühendati Alutaguse kihelkond Eestimaa aadelkonna soovil nii halduslikult kui ka kiriklikult Eestimaa kubermanguga.
1654–1744 – eksisteeris Iisaku kihelkond eraldi kihelkonnana. 1744. aastal liideti osa Iisaku kihelkonna alasid Jõhvi ja osa Viru-Jaagupi kihelkonnaga.
1700 – Riia all algas Põhjasõda. Venelaste esimesed rüüstesalgad tungisid septembris Alutagusesse. Algas Narva piiramine venelaste poolt. 19. novembril toimus Põhjasõjas esimene Narva lahing
1703–1704 – venelaste korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.
1704 – eraldati Narva maakond Alutaguse kihelkonnast ja liideti Ingerimaaga.
1708 – Narva ja Tartu kodanikkond viidi Venemaale sundasumisele, kes osaliselt pääsesid tagasi alles viis aastat hiljem, väga paljud aga surid asumisel.
1708–1722 – oli Alutaguse kihelkond koos Viru- ja Tartumaaga Narva maakonna nime all Peterburi kubermangu koosseisus kui vallutatud ala.
Arnold Schulbach. Õitsituled. Eesti Ajakirjanikkude album. Koguteos I. Eesti Ajakirjanikkude Ühingu väljaanne nr 1. Eesti Kirjastamise Ühisus. Tallinn 1922
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Alutaguse kihelkond, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses. ®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.