Narva Foogtkond

Foogtkond loodi pärast Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) minekut ordu võimu alla 1347. aastal. Narva kui oluline piirilinnus võeti ordu kontrolli alla siiski juba 1343. aastal, vahetult pärast Jüriöö ülestõusu, kuid esimene foogt on nimeliselt teada alles 1370. aastast. Narva foogtkond võis algselt hõlmata ka hilisema Vasknarva foogtkonna ala, kuid selle kohta väga täpset teavet pole.

Foogtkond paiknes Vana-Liivimaa kirdepiiril ja pidi enda peale võtma Novgorodist lähtuva rünnaku peatamise. Tema idapiir läks mööda Narva jõge, mille taga olid esialgu Novgorodi vürstiriigi, alates 1478. aastast Moskva suurvürstiriigi valdused. Narva foogtkonnast lõunas asus Vasknarva foogtkond, läänes Rakvere foogtkond.

 

Foogtkonda juhtis Narva foogt, kelle käes oli kõrgeim sõjaline, haldus- ja kohtuvõim. Teistest ametnikest on teada veel linnusekomtuure (Hauskomtur) ja üks linnusepealik (Hauptmann).

Kiriklikult kuulus Narva foogtkonna ala Tallinna piiskopkonda, mis ametlikult allus Lundi peapiiskopile, erinevalt teistest Liivimaa piiskopkondadest, mis allusid Riia peapiiskopile.

Foogtkonna keskuseks oli Narva, mis oli kohaliku tähtsusega kaubalinn, aga omas suurt strateegilist tähtsust ordu ühe tugevama idapiiri kindlusena.

1558. aastal, kohe Liivi sõja alguses, langes Narva venelaste ägedate rünnakute alla. Märtsi lõpus õnnestus narvalastel küll Ivangorodi venelastega vaherahu sõlmida, kuid mais alustasid need uuesti pommitamist. 11. mail süttis Narva põlema ja venelased tungisid linna, ordulinnus langes päev hiljem. Seejärel vallutasid venelased kiiresti ka ülejäänud foogtkonna.

• Narva foogt
• Narva ordulinnus