Vepsa Keel

Vepsa keel on vepslaste emakeel. Vepsa keeles on kokku ilmunud veidi üle 70 raamatu, tänapäeval antakse välja ajalehte Kodima. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vepsa keelt 3613 inimest.

Vepsa keel (vepsän kel')
Kõneldakse	Venemaal
Piirkonnad	Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid	5800 (2002. aasta loendus)
Keelesugulus	uurali keeled  soomeugri keeled   soome-saami keeled    läänemeresoome keeled     vepsa keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	-
Kiri	ladina
Keelekoodid
ISO 639-2	fiu (teised soomeugri keeled)

Eristatakse kolme peamurret: põhja- ehk äänisvepsa, kesk- ja lõunavepsa. Murdeerinevused on väikesed. Mõnikord peetakse ka lüüdi keelt vepsa keele murdeks.

 

Vepsa keelt on liigitatud läänemeresoome keelte põhjarühma (nagu ka soome, karjala ja isuri keelt). Vepsa keele eellaseks on peetud laadoga ehk muinaskarjala algkeelt, millest on kujunenud nii karjala, vepsa kui ka isuri keel ning mis Petri Kallio hinnangul tekkis kõige varem 700. aasta paiku pKr. Sel ajal jõudis arheoloogiliselt tuvastatav Lääne-Soomele omane materiaalne kultuur Laadoga ümbrusse. Tiit-Rein Viitso liigituse järgi pärinevad vepsa murded aga läänemeresoome harust, kuhu peale nende kuulub veel vaid enamik karjala keele murdeid.

Vepsa keele tekkimise ajaks on Pekka Sammallahti hinnanud viikingiaega (800–1050 pKr) ja selle sünnikohaks on peetud Laadoga kagurannikut, kus alates 9.–10. sajandist kujunenud kääbaskalmete kultuuri on omistatud vepslastele. Kääbaste leiuainest analüüsides ja piirkonna mitteläänemeresoome substraati arvestades on arheoloog Valter Lang jõudnud seisukohale, et algselt ei kasutanud neid siiski mitte läänemeresoomlased, vaid inimesed, kes kõnelesid lääneuurali keele seda vormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled. Tema hinnangul hakkas vepsa keel kujunema siis, kui 13.–14. sajandil levis sinna Karjala kultuurimõju (ja ilmselt ka karjalasi) ning kohalikud inimesed läksid üle läänemeresoome keelele. Kallio arvates on vepsa keel läänemeresoome keeltest kõige hiljem oma praegusele levikualale jõudnud, mis seletab ka vepsa murrete suurt omavahelist sarnasust.

Vanimad kirjalikud ülestähendused pärinevad 19. sajandi algusest. Ladinatähestikuline kirjakeel, mille aluseks sai keskmurre, loodi 1932. aastal, kuid see ei leidnud kasutamist ning hääbus. 1937. aastal katsetati vepsa keele kirjutamist kirillitsaga, aga ka see ei levinud. Uuesti hakati vepsa kirjakeelt elustama 1990. aasta paiku.

 

1932. aasta tähestik.

A a, Ä ä, B b, C c, Ç ç, D d, E e, F f, G g, H h, I i, J j, K k, L l, M m, N n, O o, Ö ö, P p, R r, S s, Ş ş, T t, U u, V v, Y y, Z z, Ƶ ƶ, | ’

Tänapäeva vepsa tähestikus on 28 tähte ja üks lisamärk.

a A, b B, c C, č Č, d D, e E, f F, g G, h H, i I, j J, k K, l L, m M, n N, o O, p P, r R, s S, š Š, z Z, ž Ž, t T, u U, v V, ü Ü, ä Ä, ö Ö, '

Ülakomaga (') märgitakse eelneva kaashääliku peenendust ehk palatalisatsiooni: sel'g (selg).

Rõhk on sõna esimesel silbil. Täishäälikute ühildumine (vokaalharmoonia) on osaliselt kadunud: lükäitа (lükata), händikaz (hunt), aga hämär (hämar), külä (küla) . Erinevalt kõigist teistest läänemeresoome keeltest puudub vepsa keeles astmevaheldus. Samuti ei eristata täishäälikute pikkusi: mez' (mees), mezi (mesi).

Isikulised asesõnad

Küsisõnad

mi "mis", ken "kes", kut "kuidas", kuverz´, äjak "kui palju", kus "kus", kuna "kuhu", konz "millal", mitte "milline".

Tervhen!
Tere!
Minä armastan sindai
Mina armastan sind
Tämbei om sobat
Täna on laupäev
üks', kaks', koume, nel'l', viž, kuz', seičeme, kahesa, ühesa, kümne
üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme

• Vepsa kõrgustik
• Vepsa kirjandus