Valdur Ohakas: Eesti maalikunstnik

detsember">26. detsember 1925 Tallinn – 16. veebruar 1998 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

Õppis Tallinna 21. Algkoolis, Tallinna II Progümnaasiumis, Tallinna Kaubanduskoolis ja Tallinna Õhtutehnikumis. Aastatel 1942–1943 õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all. Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseerituna Saksa sõjaväes. 1944–1948 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstitudengitega ja saadeti Kasahhi NSV-sse Karagandõ oblastisse Vorkuta vangilaagrisse. Ta vabanes sealt 1956. aastal.

Näitustel esines alates 1946. aastast, alates 1959. aastast oli Eesti NSV Kunstnike Liidu liige.

Valdur Ohakas osales 1960ndate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ja paljude Tartu ning Tallinna kunstnikega. Kunstniku loomingu kõrgajaks olid 1960–1970ndad, mil tema mitmekülgses loomingus olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid.

• 1950. aastate lõpu loomingut iseloomustab nn "karm stiil" ("Pirita", 1959).
• 1960. aastate alguses viljeles peamiselt natüürmorti, kus muutub üha olulisemaks koloriit ja heleda-tumeda kontrast ("Natüürmort kaladega", 1965; "Vanad asjad", 1968).
• 1960. aastate lõpust küündis geometriseeriv laad sageli abstraktse või sürrealistlikuni ("Natüürmort kannuga", 1970; "Linn", 1973; "Antiik", 1974).
• 1960. ja 1970. aastail olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid ("Mütoloogiline maastik" 1971; "Järvede org sügisel", 1978; "Tee", 1982).

Kunstnik Raoul Kernumees oli Valdur Ohaka ema vend.

• Eesti entsüklopeedia. Kd.14 : Eesti elulood. Lk. 335

• Raimu Hanson: "Kunstnik hoiab sõbra teoseid kunstihuviliste tähelepanu all" Tartu Postimees, 15. jaanuar 2018