Kalakajakas

Kalakajakas
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond	Kajaklased Laridae
Perekond	Kajakas Larus
Liik	Kalakajakas
Binaarne nimetus
Larus canus Linnaeus, 1758

Kalakajaka rahvapärased nimetused on kalakull, räimekull, kudukajakas, valgepea-kajakas, jääkajakas, tuulekajakas, kaader, lõugas, ratas ja mereratas.

Teaduslikult kirjeldas kalakajakat esimesena Linnaeus 1758.

Kalakajakas on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas. Põhjas ulatub tema levila tundrasse üksnes paiguti, nimelt Muurmani rannikul, Põhja-Jäämerre suubuvate suurte jõgede ääres ja Anadõris. Lõunas ulatub tema levila Inglismaale, Saksamaale, Volga alamjooksuni ja Põhja-Kasahstani, idas üle Baikalimaa Ohhoota mereni. Isoleeritud pesapaiku on leitud Taga-Kaukaasia, Türgi ja Iraani järvedel.

Kalakajakas on ränd- ja hulgulind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Vahemere ja Kaspia mere rannikul, Hiinas, Jaapanis ning Ameerikas kuni Lõuna-Californiani.

Kalakajakas sarnaneb väga hõbekajakaga, kuid sellest peaaegu poole väiksem. Ta on varesesuurune ja kaalub 315–600 g.

Ta on sinakasvalge sulestikuga. Tiivad on mustvalgete otstega. Nokk ja jalad on kollased.

Kalakajakas asustab mererannikut ning suuri jõgesid ja järvi. Eestis elab ta peamiselt saartel ja rannikul, kohati massiliselt, siseveekogudel seevastu vähe, kuid viimasel ajal^[millal?] on ta sagedamini hakanud pesitsema rabalaugastel.

Ta tegutseb sageli sadamas ja saadab laevu. Seal nopib ta laeva tekitatud voogudest uimaseks raputatud kalu.

Pesitsemise ajal otsib ta toitu niitudel ja põllukünnil. Ta käib tihti toitu otsimas madalaks niidetud muruga õuedel ja väljakutel, mistõttu Helsingis pesitseb see liik ka veekogudest kaugemal asuvates eramurajoonides.

Erinevalt teistest kajakatest ei koondu kalakajakad massiliselt asulatesse, ka prügimägedel kohtab neid vähe.

Tal on välja kujunenud rituaalsed poosid ja kindla tähendusega häälitsused: häire, ähvardus, hirm, alistumine, toidu mangumine, näugumine jt.

Ta sööb mitmekesist toitu: kalu, raipeid, konni, usse, hiirelaadseid närilisi, nii vees elavaid kui lendavaid selgrootuid, samuti marju ja idanevaid teri. On juhtunud, et ta sööb haudenaabrite mune ja nõrku poegi.

Kahjurputukate ja -näriliste hävitamisega toob ta kasu.

Eestis pesitsevate kalakajakate arvukust perioodil 2003–2008 hinnati pesitsusajal 10 000 – 15 000 paarile, talvel 1000 – 10 000 isendile.

Kalakajakate keskmine eluiga on kümme aastat. Teadaolevalt maailma vanim kalakajakas, kalakajakas Marta elas 34 aasta vanuseks.

 

Pesitsuspaikadesse saabub kalakajakas levila lõunaosas ja Muurmani rannikul märtsis-aprillis, aga põhjapoolsete jõgede alamjooksule mais ja juuni algul. Eestisse saabub ta märtsi teisel poolel.

Ta rändab väikeste salkadena, kus on 3–8, kuid vahel 30–50 lindu.

Paar püsib kogu elu.

Kalakajakas rajab pesa kõrgemale kohale: kaljule, kivile, väikesaarele, jõeleetele, isegi mereheidise vallile, harvem mõnele platvormile või põõsa otsa. Territooriumi hõivab ta varakevadel ja kaitseb seda kogu pesitsemise ajal. Pesa ehitatakse vetikatest ja kõrtest.

Tavaliselt pesitseb ta koloonias, kus on kuni sadakond paari, kuid võib olla tuhandeid paare. Harvem pesitseb ta üksikult. Tihti pesitseb ta koos naerukajakaga, sisemaal mustviirese ja väikekajakaga, rannikul tiirudega.

Kalakajakas muneb mai alguses enamasti 3 muna, mis on oliivhallid tumedate laikudega. Muna on 51–61 mm pikk ja 38–43 mm lai. Nad munetakse poolteise- kuni kahepäevaste vahedega. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25–26 päeva.

 

 

Pojad kooruvad mai lõpul või juuni algul, aga näiteks Muurmani rannikul juuni lõpus või juuli alguses.

Pärast koorumist katavad vanemad poegi liigse kuuma ja külma eest. Pessa jäävad nad 3–5 päevaks, seejärel viibivad selle lähedal. Nad on väga liikuvad. Vanemad kaitsevad neid hoolikalt ja energiliselt. Hädaohu eest peituvad pojad taimede vahele, põgenevad vette ja ujuvad eemale või jooksevad ära. Nad lennuvõimestuvad kahe kuu ehk 57–60 päeva vanuselt.

Kõigest hoolimata lennuvõimestub üksnes 45% koorunud poegadest. Munad ja pojad hukkuvad peamiselt kiskjate süül. Pesi rüüstavad suuremad kajakad, kelle arvukuse tõusu tõttu on kalakajaka arvukus viimasel ajal pisut vähenenud. Siiski kuulub kalakajakas Eestis soodsas seisundis liikide hulka.

Juulis, põhjapoolsetel aladel augustis kogunevad lennuvõimestunud noorlinnud koos vanalindudega salkadesse ja alustavad hulgulende. Hulgulennud lähevad septembris ja oktoobris järk-järgult üle sügisrändeks. Sügisrände ajal peatuvad nende salgad tihti põldudel. Eestist lahkuvad nad novembri lõpul ja detsembri alguses. Kõik isendid ei lahku ka ja talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett.

Suguküpsus saabub 2.–4. eluaastal.

• Larus canus canus
• Larus canus heinei järve-kalakajakas
• Larus canus kamschatschensis
• Larus canus brachyrhynchus