Eestlased (17.–19.
See artikkel on rahvusest; eesti ajalehe kohta vaata artiklit Eestlane (ajaleht) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab ajakohastamist. (August 2021) |
See artikkel vajab toimetamist. (August 2021) |
sajandil ka omanimetusega maarahvas) on läänemeresoome rahvus, Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel. Eestlasi on 1 060 000 – 1 110 000, neist elab Eestis 920 000 ja väljaspool Eestit 150 000 – 200 000.
1573. aasta Orteliuse atlase Liivimaa kirjelduse tekstist selgub (ladina keeles): Habet haec Livonia Curones, Estones, Lettos, nationes tam moribus, quam lingua diversas. Tõlkes: "Liivimaal elavad kuralased, eestlased ja lätlased; rahvad, kes nii kommetelt kui ka keelelt erinevad." Murded olid erinevad, aga piiritletud tähistus nii eesti rahvusest kui ka Eesti maast (mis oli kaartidel keskusega Tartu juures tähistatud kui Esthia) oli täiesti tavaarusaam.[viide?]
1857. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen senise "maarahva" asemel omanimetusena kasutusele tüvest est (saksa Ehsten ja Esten, rootsi ester jt) tuletatud nimetuse "eestlased", mis peagi ka rahva seas omaks võeti.
Eestlaste etnilised alamrühmad on näiteks võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud.[viide?]
Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides, sealhulgas Saksamaal ja Prantsusmaal, kus loetakse rahvuse liikmeteks kõiki selle riigi kodakondsusega isikuid.[viide?]
Eestlased on niisiis harjunud hindama enda kuuluvust rahvusena keele ja kultuuri põhjal. Et eesti keel kuulub soome-ugri (täpsemini läänemeresoome) keelte hulka, siis liigitavad eestlased end ka rahvusena soomeugrilasteks või läänemeresoomlaseiks. Kultuuri ja geneetika alusel sarnanevad eestlased pigem naaberrahvastega, sh niihästi suurima läänemeresoome rahvuse soomlastega kui ka lätlaste, venelaste ja rootslastega. Kaugemate soome-ugri või uurali keeli kõnelevate rahvastega – näiteks ungarlaste, hantide, laplaste või sölkuppidega – sarnanevad eestlased vähem. Eestlaste geneetiline ja kultuuriline lähedus naaberrahvastega oleneb asukohast. Lõunaeestlased on lähedasemad lätlaste ja venelastega, lääne- ja põhjaeestlased soomlaste ja rootslastega. Siiski on soome-ugri ning läänemeresoome keelesugulusel oluline osa kõigi eestlaste identiteedis. Ajaloolisil põhjusil on eestlastel palju kultuurilisi sarnasusi ka sakslastega.[viide?]
Suuremas osas puuduvad täpsed ajaloolised andmed Eesti elanikkonna suuruse ja rahvusliku koostise kohta. Seetõttu on Eesti rahvaarvu võimalik määrata vaid hinnanguliselt ja eestlaste osatähtsus selles on veelgi vaieldavam. Eri hinnangute järgi on Eesti rahvaarv olnud järgmine:[viide?]
Eestlaste arv Eesti pinnal (tuhandetes)
Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
"Enne teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik, nii nagu Taani või Soome," ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. "Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus".
Eestlastega seostuvad Läänemere rahvaste kohta käivad etnonüümid Ostiatoi (Pytheas, 320 eKr), Aestyi (Diodoros, 20 eKr), Aestiorum gentes (Tacitus, 1. sajand), samuti Aistorum (Jordanes, 6. sajand), Haestii (Cassiodorus, 6. sajand), Aestii (poeem Widsith, 9. sajand), Estonum (Saxo Grammaticus, 12. sajand), Estones (Henriku Liivimaa kroonika, 13. sajand), Eistr (Snorri Strurluson, Heimskringla, 13. sajand) ja Eisten (Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).[viide?]
Vene ürikutes kasutatakse eestlaste ja vadjalaste kohta nimetust "чудь". Tšuude on mainitud Nestori kroonikas varjaagide maksualustena 859. aastal, Rjuriku ühe kutsujana Novgorodi vürstiks 862. aastal, vürst Olegi (Helge) Smolenski sõjaretke kaaslastena 882. aastal, Jaroslav Targa vastastena 1030. aasta sõjaretkel jne. Setud on tuntud Vene kroonikais Pihkva tšuudidena.[viide?]
Henriku Liivimaa kroonikas on eestlased (Estones) selgelt eristatud liivlastest (Lyvones), semgalitest (Semigallis), leedulastest (Letones), lätlastest (Letthi), latgalitest (Letigallis), kuralastest (Curones) ja teistest.[viide?]
Samas ka eestlased ise jagunevad kroonikas ugalasteks (Ugaunensis), sakalasteks (Saccalensis), saarlasteks (Osiliensis), revalasteks (Revelenses), harjulasteks (Harionenses), järvalasteks (Gerwanenses), virulasteks (Virones) ja läänlasteks-ridalasteks (Rotalienses), kokku kaheksa suuremat.[viide?]
Ugalased, sakalased, saarlased, revalased, harjulased, järvalased, virulased ja ridalased on tõenäoliselt hõimud, kellele kuulus suurem mitme külakonnaga (kylægund) maa (provincia). Taoline etnilis-territoriaalne jaotus säilis põhijoontes sajandeid. Suhteliselt ühtseks rahvuseks hakkasid eestlased kujunema 19. sajandil rahvusliku ärkamise ajel.[viide?]
1940. aastateni peeti eestlasi teaduskirjanduses kollasesse rassi kuuluvaiks. 1911. aasta Encyclopedia Britannica väljaandes on eestlaste kohta muuseas öeldud: Nende lühike kasv, puuduv habe, viltused silmad, lai nägu, madal otsmik ja väike suu on nende Uurali-Altai ja mongoliidse päritolu selged rassitunnused. Peale selle on neil kängunud kasv, pikad käed ja peened lühikesed jalad. Nüüdse arusaama järgi kuuluvad läänepoolsed eestlased põhja ehk lääne-balti ja idapoolsed ida-balti europiidsesse rassitüüpi. Kumbki kujunes kümne tuhande aasta jooksul Eesti pinnale rännanud europiidsete ja ühe arktilise segatõu segunemise tulemusena.[viide?]
Vanimad ja esimestena pärast jää taandumist tulnud inimesed (Kunda 9000–5000 eKr, hiljem Narva kultuur, 5000–4000 eKr, kütid, kalastajad ja korilased) olid kahte tüüpi. Ühed olid pikapealised, pika, kitsa ja kõrge koljuga, kõrge ninajuurega, tugevasti etteulatuva ninaga, kõrge ja mõõdukalt laia näoga pikapealised europiidid. Tunnused osutavad edelapoolsele päritolule, praeguse Taani piirkonnast. Teine europiidne tüüp (leiud dateeritud V aastatuhande lõppu kuni V aastatuhande algusse eKr) oli lühema peaga, madalama ja laiema näoga ja vähem etteulatuva ninaga, mis viitab mitte eriti tugevale mongoliidsele lisandile (K. Mark). Kuid mongoliidsed tunnused võivad pärineda kromanjoonlastest arktilistelt europiididelt, kelle põhitoiduks oli liha.
Nende järel ilmusid Eesti ja naaberaladele uued asukad (kammkeraamika kultuur, 4000–1800 eKr, taas kütid, kalastajad ja korilased). Need inimesed kuulusid protolaponoidsesse tüüpi. Neil olid lamedamad näod, kesk- või lühipealisus, madalavõitu ninajuur, suhteliselt vähe etteulatuv, võrdlemisi lai ja madal nina. Nad võisid tulla nii Karjala, Ukraina kui ka Kasahstani poolt. Kohalikega ühised asulad ja matmispaigad viitavad rahulikule läbisaamisele ja järkjärgulisele segunemisele.[viide?]
Peagi tuli uus sisserändajate laine, (venekirve ehk nöörkeraamika kultuur, 3000–1800 eKr, loomakasvatajad, algelised põllupidajad). Nad olid massiivset protoeuropiidset tüüpi, väga pikapealised, kõrge koljuga, kõrge ja keskmise laiusega näoga. Oletatakse nende lõunapoolset päritolu, kas Ida-Preisist või Volga ülemjooksult. Tulnukad käitusid kohalike suhtes sõjakalt, hoidusid esialgu eraldi.[viide?]
Läti teadlaste (R. Denisova, R. Gravere jt) arvates järgnes 1300. aasta paiku eKr venekirvekultuuri hõimude sisserändele veel ühe rahva sisseränne. Nad olid pisemat kasvu peene kondiga (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega (kohalikud kaariest ei tundnud) lõunapoolsete põlluharijatega sarnased europiidid. Peamiselt kitsa näo poolest eristatavad sisserändajad erinesid märgatavalt varem saabunud laianäolistest.[viide?]
I aastatuhandet eKr iseloomustas saarlaste ja randlaste tihe läbikäimine Kesk-Rootsiga, millega kaasnes skandinaavlaste asumine saartele ja Eesti rannikule. Põhjarassi kuuluvad madala koljukõrgusega tulnukad olid suhteliselt pikapealised, kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed. Levisid läänepärased kivikirstkalmed, hiljem tarandkalmed. Sama tüüpi inimeste osatähtsust suurendas hiljem viikingiaeg ja rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannikualadele. Kivikirstkalmetest leitud massiivsed, pikapealised, kõrge ja väga laia näoga europiidsed koljud meenutavad aga Skandinaavia ja Taani kiviaja vanimate asukate koljusid ning erinevad venekirvekultuuri kandjate koljudest.[viide?]
I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande alguses suurenes Kirde- ja Kagu-Eestis Narva jõe ja Pihkva Emajõe tagant sisserännanud tšuudide (vadjalaste ja setude) osakaal. Nad olid valgemere-balti rassitüüpi keskmist kasvu inimesed, lühipealised, laiema ja madalama näoga, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga.[viide?]
Antropoloogiliste tüüpide pikaajalise, kuid ebaühtlase segunemise tulemusel jagunes Eesti rahvastik kaheks enam-vähem võrdseks osaks. Idapoolseid iseloomustavad lühipealisus, madalam ja laiem nägu ning ka lühem kasv, vererühmade erinev osakaal, samuti rida tunnuseid hammaste ehituses.[viide?]
Saarlastel ja läänlastel kujunes teine, läänebalti rassitüüp. Nad kujunesid pikkadeks, suhteliselt pikapealisteks ja kõrgenäolisteks, mis oli iseloomulik nii Kunda kultuuri algasukaile kui ka venekirvekultuuri kandjatele ja skandinaavlastele.[viide?]
II aastatuhande alguseks oli eestlaste antropoloogiline pilt enam-vähem välja kujunenud. Hilisemate rahvarännete, nälgade, taudide, sõdade mõju sellele oli väike. Rahvas püsis kuni XX sajandi alguseni oma vanade külakondade alusel moodustatud kihelkondade piires, kust võeti ka naisi. Alles linnastumine ja suurenenud liikumine lasid vabaks rahvasisese tõulise segunemise.[viide?]
Eesti Biokeskuse geneetikute sõnul on praeguste eestlaste geneetiline taust kujunenud mitme eri aegadel Läänemere kaldale jõudnud inimrühma segunemisel ja püsinud enam-vähem muutumatuna rauaajast alates.
Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).[viide?]
20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste huvipakkuvamad tunnused:[viide?]
20. sajandi lõpu uuringute järgi on eestlaste huvitavamad tunnused:[viide?]
Rahvusvahelise uuringu järgi olid Eesti elanikud 2014. aastal maailmas pikkuselt kolmandal kohal Hollandi ja Belgia järel. Keskmine Eesti mees kaalus selle kohaselt 80 kilo ja oli 180 cm pikk ning keskmisel Eesti naisel oli pikkust 169 cm. Sajandi eest ehk 1914. aastal oleksid vastavad näitajad olnud 167 cm meeste kohta ja 157 cm naiste kohta ning siis oleks Eesti paigutunud elanike pikkuse järgi 4. kohale maailmas.
2012. aastal eestlaste teadaolev jaotus mees- ja naisliini pidi on võetud eri allikaist ja kajastab ligikaudseid vahekordi. Allikais leidub ka täpsemaid andmeid, kuid need on sageli mitme protsendi võrra erinevad.[viide?]
Meesliini pidi (tähed-numbrid tähistavad ühise esiisa järglasi) jagunevad eestlased Y-kromosoomi järgi haplogruppidesse N1c1a 34–40,6%, R1a1 32–37,3%, I 18–18,6% (sh I1 15%), R1b 8–9%, tühise osakaaluga E1b1b, J, T(+L) ja Q jne.
Eestlastele lähedane Y-DNA haplogruppide jaotus esineb Soome, Läti, Leedu, Karjala ja Põhja-Vene (soome-ugri rahvaste asualade) meestel.
Naisliini pidi (tähed-numbrid tähistavad ühist esiema) jagunevad eestlased mtDNA haplogruppidesse H 43,5–49,3% (neist H1+H3 19%), U 24,5–26,9% (sh U4 5,7% U5a 10%, U5b 4,3%), J 10–10,3%, T 7,8–8,0%, samuti vähesel määral V, K, I, W, X2 (Eupedia, 2013).
Eesti naiste ja nende laste (ka soomlaste ja saamide) jagunemist mtDNA haplogruppide järgi iseloomustab kõrge U-liini esindatus. Teiste liinide osakaalu poolt on eestlased, soomlased ja saamid üsna erinevad.[viide?]
13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika kirjeldab Liivimaa ristisõja eelseid eestlasi järgnevalt: "Eestlased on samuti paganad, neil on palju mehepoegi. See tuleb sellest, et nende maa on suur ja nii kaugele ulatuv, et ma ei suuda seda täielikult kirjeldada. Neil on hulgaliselt vapraid mehi ja iseäranis palju maad, rohkem ei taha ma teile sellest rääkida."
Balthasar Russowi Liivimaa kroonikas oli mainitud järgnevat:
Kohtupidamine ... oli igal aadlikul oma mõisas iseoma mõisakohus, mis tohtis mõista poomisele ja hukkamisele; ja kui kurjategija tabati aadliku maa-alal, siis ei antud teda mitte tema ülemuse kätte, vaid sellele aadlikule üle, kelle piirides teda tabati. Ning kui teda tema teo järgi pidi karistatama, siis kutsus see aadlimees mõningaid teisi aadlist koos mõnede kõige vanemate talumeestega enda poole mõisa. Siis võttis see mõisa junkur oma kutsutud sõpradega koos istet ja käskis kurjategija ette tuua. Pärast kaebust ei langetanud aadlikud mehed, kes kohtus istusid, otsust, vaid vaikisid hoopis, sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha.
Naisepidamine ... ei olnud see mõistmatute mittesaksa talumeeste juures mingi häbi, kes säärast soodoma ja liiderlikku hooraelu elasid, nagu seda ühegi teise rahva juures kogu ristirahva seas hullemini ei tehtud. Sest suurema hulga seas ei olnud tavaks abieluseis. Kui nimelt mõne talumehe naine vanaks või haigeks jäi või talle muidu kauemini ei sobinud, siis tõukasta selle naise endast ära ja võttis jälle uue. Ja kui neilt päriti või neid mõne poolt noomiti, et nad sel viisil väljaspool abieluseisu elavat, siis andsid mõningad neist säärast vastuseks: see olevat vana Liivimaa komme, nõndaviisi olevat ka nende isad talitanud.
Veritasu ... ka pidasid talupojad Liivimaal enda vahel paganlikku ja ebakristlikku korda, mille pärast aga talupoegi nii rängasti süüdistada ei saa nagu härrasid, kes seda lubasid. Sest kui keegi maamees maha löödi ja surmati, siis tarvitasid tapetu lähimad sugulased omaenda õigust ja hukkasid jalamaid tapja ise ära ilma kohtuotsuse ja mõõgatimukata sealsamas, kus nad ta kätte said, vaatamata sellele, et ta ehk ennast ainult kaitsnud oli. Ning kui õiget tapjat ei tabatud, siis tuli sagedasti lähemal sugulasel, jah, lapselgi hällis isa süüd tasuda.
Jaanipäev ...püha Ristija Johannese päeval Pirita kloostri juures tohutu jäledus patukustutuse kirjade pärast, kuhu sel ajal suur rahvasumm sakslasi ja mittesakslasi kauge maa tagant hulkade kaupa kokku tuli. Mittesaksa talupojad läksid sinna patukustutuse, väärjumala-austuse ja ebausu pärast, saksa aadlikud aga oma ärakaranud talupoegade pärast, neid seal otsima ja tabama, ning kodanikud koos igasgu linnarahvaga sealse suure iga-aastase kõmu pärast. Siis veeti sinna ka palju vaate õlut Tallinnast ja kõikidest ümbruskonna kõrtsidest ja küladest. Ja kui talupojad, nende naised ja tüdrukud altarile panid oma ohvreid vahaküünalde, vahast tehtud hobuste, härgade, vasikate ja lammaste näol, et nende karjaloomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised üht killingut või penni kolm korda ümber pea ja viskasid selle siis altarile ning läksid minema. Ja kui nad sääraselt olid oma arvatava jumalateenistuse ära pidanud – mihukeseks ohjeldamatuseks siis lahti läks lakkumise, priiskamise, laulmise, karglemise ja tantsimisega ja missugust ülemäärast sinna tervelt maalt kogunenud suurt torupillide narinat kuuldi, samuti, mis kõlvatust, hooramist, kiskumist ja tapmist ning kohutavat-jubedat ebajumala-teenistust sealsamas toimus, seda ei suuda ükski inimene küllaldaselt uskuda.
Karl Feyerabend on eestlaste kohta kirjutanud järgmist:
– Mis eestlaste kehaehitusse puutub, siis kuuluvad nad keskmisse inimtõugu, mida ei saa nimetada ei väga ilusaks ega ka mitte päris inetuks. Nad on keskeltläbi harilikust mehest natuke väiksemad. Kogu nende keha on kokkusurutud ja kõhetu.
– Nende nägu on kahvatupruun, sisselangenud põskede ning kaugele etteulatuvate sarnadega. Nende silmadel on elav sinine värv ning nende pilk on läbitungiv ja terav.
– Nende juuksed on läikivmustad või ka hästi helekollased; ma pole iial kohanud ühtegi pruunijuukselist eestlast. Just sama värvi on nende habe, mida nad kunagi ei pöa, vaid lasevad pikalt rinnale langeda.
– Mees ja naine kannavad suuri mütse, mille alt läikivmustad juuksed pikkade lokkidena alla voogavad.
– Eesti tüdrukul on kuni tema 12.–14. eluaastani erakordselt ilus keha ja väga võluv näokuju. Aga varsti pärast seda iga omandab see rohkem mehelikke jooni, ehkki see kohe oma loomulikku võlu ei kaota.
– Mis eestlaste iseloomu puutub, siis erinevad nad täiesti oma naabritest liivlastest ja lätlastest väga silmatorkaval moel. Kui nood orjalikult lömitavad, seal säilitab eestlane teatud rahvusliku uhkuse, mida seni ükski ahel pole suutnud kammitseda; kus nood on allaheitlikkuses tummad, seal haub eestlane külmalt ja salamisi kättemaksu ning tasumist; kus nood ei julge end liigutada, seal tõstab eestlane kaika kõrgele üles ning kaitseb ennast kindlameelselt. Ükski aadlimees ei tohi siin julgeda talupoegi, kes talle ei kuulu, solvata, mida ta Liivimaal sageli teeb; teda jälitatakse ja koheldakse nii, nagu ta on ära teeninud. Eestlane on kuulekas ainult oma isandale, kellele ta on truualamlik; võõrast kohtleb ta uhke üleolekuga.
– Juba eestlase välimus osutab kindlameelsele mehele, keda ükski orjapõli ei ole suutnud päriselt maha murda ning kes tagasihoitud raevus ootab silmapilku, kunas ta saab vääritud kütked puruksrebida. Kui ükskord peaks üldine revolutsioon need maad oma türannide väljakannatamatust rõhumisest vabastama, oleks eestlane kindlasti esimene ja ägedaim rahvajuht, kes rahvapartei eesotsas vabaduse ja isamaa kätte võidelda aitaks. Seda hirmuäratavat inimest, kes külmalt ja kaalutletult kättemaksule mõtleb, peaksid sakslased kõige rohkem kartma. Ta on tiiger, kes praegu vaikides oma ahelaid pureb, aga kui ta hetke näeb, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.
– Eestlane on endast ja oma rahvast väga kõrgel arvamusel; sellest siis ka uhke üleolek, millega ta kõigile teistele rahvastele enda kõrval ülalt alla vaatab. Liiga uhke, et midagi jäljendada, jääb ta karmi tõsidusega oma esiisade kommete ja tavade juurde.
– lisaks on eestlasel suurel määral loomulikku autunnet. Ta võib oma valitsejate türanniat taluda, ta võib nurisemata vaeselt ja viletsalt elada, aga teotamist ei kannata ta hoopiski mitte. Oma naise või tütre võrgutajat varitseb ta kindlasti nii kaua, kuni ta leiab võimaluse kätte maksta. Isegi aadlimees ei pääse ta metsikust vihast, kui ta teda sellisel viisil on teotanud. Külmavereliselt võib ta oma au mõrvarile noa südamesse torgata: ning teda ei vaeva kahetsus ega hirm, kui ta näeb kohutavaid ettevalmistusi enda karistamiseks. Ta andestab oma sõpradele solvangud, kuid maksab halastamatu karmusega kätte oma õiguste iga riivamise.
Oma doktoriväitekirjas "Eestlaste endeemilistest haigustest" esitas von Baer järgmisi väiteid:
– Eestlaste keha on pigem mahlakas kui kuiv ja lihased, arvestades kliima laadi, oleksid neil kindlasti lõdvemad, kui raske töö ja kõikide ärahellitamist võimaldavate asjaolude puudumine neid karastanud ei oleks.
– Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Juuksed on kõige sagedamini blondid, lapseeas tihti valged; tuleb ette ka musti juukseid koos tõmmuka näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.
– Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased – need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.
– Kumbki sugupool erineb aga teineteisest palju enam. Eestimaa tütarlapsele võib vaevalt omistada eespool kirjeldatud rahvuslikku eripära. Ta on elavam, hoogsam, tööd tehes rõõmsam ja armastab seejuures laulda, mida meessugu just eriti ei tee. Juuksed on neil kollakamad kui meestel ja nende hulgas ei leidu ühtki mustajuukselist. Kui me tahaksime selle üle kanda Tartu ümbruse naistele, siis tuleks üht-teist maha tõmmata. Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.
"See, mis meid kõige enam rahvana on kujundanud, on maastikud. Paiga vaim."
"Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. [---] Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased."
"Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada."
19. sajandi algul oskas lugeda ja kirjutada 45–50% eestlasi.
1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 77,7%.
1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 96,1%, neist osalise kõrgharidusega 1,1% ja täieliku kõrgharidusega 0,8%.
1959. aastal tuli 1000 elaniku kohta 21 kõrgharitut ehk 2,1%.
1990. aastal oli Eestis (eestlased ja teised elanikud kokku) 333 teadusdoktorit ja 2467 teaduskandidaati ning 1999. aastal oli Eestis 3912 teadlast ja inseneri.
Tsitaadid Vikitsitaatides: Eestlased |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Eestlased, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.