Soolsus

Soolsust väljendatakse klassikaliselt promillides ehk tuhandikosades. Alates 1978. aastast soovitavad okeanograafid kasutada praktilise soolsuse skaalat (PSS) (inglise practical salinity scale), mille ühikuks on PSU. See on saadud standardse KCl-vesilahuse ja vaadeldava mereveeproovi elektrijuhtivuse erinevuse suhteseosest^[viide?]. PSU-ühikute järgi on mereveeproovi, kus sooli on näiteks 20 kg kuupmeetri vee kohta, soolsus 20 PSU-d.

Maailmamere keskmine soolsus 35‰ tähendab seda, et ühest liitrist soolasest veest moodustavad soolad 3,5%. Merevees olevatest sooladest on suurima osakaaluga naatriumkloriid, vähem on magneesiumkloriidi, -bromiidi, kaltsiumkloriidi jt.

Enamasti hinnatakse vee soolsust tema elektrijuhtivuse järgi: mida soolasem vesi, seda parem elektrijuht. Absoluutselt puhas vesi elektrit ei juhi.

Mageveekogude kontekstis soovitavad hüdrokeemikud kasutada "soolsuse" asemel terminit "mineraalsus"^[viide?].

Eestis on vihmavee mineraalsus tavaliselt alla 20 mg/l, pinnavee mineraalsus sulamis- ja vihmaperioodil 20–200 mg/l, maapinnalähedasel põhjaveel 200–400 mg/l ja sügaval põhjaveel 1-22 g/l.

• Merevesi
• Riimvesi
• Magevesi