Siniraag

Siniraag on haki suurune, kehapikkus on 30–32 cm, tiiva siruulatus 52–58 cm. Täiskasvanud lind kaalub 120–126 g.

Pea ja kõht on türkiissinise sulestikuga, selg on roostepruun, tiivaotsad mustad. Sugupooled on välimuselt sarnased. Lend on sirgjooneline, laperdav.

Siniraag on levinud Euroopas, Lääne-Aasias ja Marokos. Ta on rändlind, talvitub Aafrikas Saharast lõunas. Siniraa leviala on kitsenenud ja Eestist on ta haudelinnuna ilmselt taandunud, 2012. aastal ei leitud ühtegi pesitsusterritooriumi.

Kui siniraag oli Eestis tavaline põllumajandusmaastiku lind veel 1960. aastatel, siis viimased pesitsused on teada 2010. aastal Kagu-Eestist. Samuti on liigi arvukus kiirelt vähenemas Lätis, mis on pärast siniraa asurkonna taandumist tänaseks liigi põhjapoolseim asuala.

 

Siniraag teeb pesa enamasti puuõõnde või kaevab pesaõõne kruusasele mäenõlvale. Kurnas on 5–7 muna, mida emaslind haub keskmiselt 18 päeva^[viide?].

Elupaigana eelistab puisniite ja pargilaadseid metsi. Pesapaik asub jahialast lahus, vahel mitme kilomeetri kaugusel.

Iseloomuliku kaitsereaktsioonina roojavad siniraa pojad end vaenlase liginedes täis. See vähendab nende atraktiivsust suutäiena ning informeerib nende vanemaid pesa juures käinud külalistest.

Siniraag toitub suurtest putukatest, sisalikest ja konnadest. Saaki varitseb mõnel väljaulatuval kohal istudes.

Siniraa arvukus on Euroopas alates 1970. aastatest pidevalt vähenenud. Teda ohustavad keskkonnamürkide kasutamine, põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine. Efektse välimuse tõttu ohustab liiki ka jälitamine inimeste poolt.

Liigi Euroopa asurkonnaks hinnatakse 7000 – 10 000 pesitsevat paari.

Siniraag on kantud Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide hulka ja kuulub I kaitsekategooriasse. Tegemist on ka Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa ning Berni ja Bonni konventsiooni II lisa liigiga.