Rumeenia Sotsialistlik Vabariik

Rumeenia SV kuulus nii idabloki kui ka Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide hulka, riigi põhiseaduses oli kirjas, et Rumeeniat juhib kommunistlik partei. Riik piirnes idas Musta merega, põhjas ja idas Nõukogude Liiduga (Ukraina ja Moldaavia NSV-ga), läänes Ungari ja Jugoslaaviaga ning lõunas Bulgaariaga.

Rumeenia Rahvavabariik (1947–1965) Rumeenia Sotsialistlik Vabariik (1965–1989) Republica Populară Romînă Republica Socialistă România 1947–1989
Lipp (1965–1989) Vapp (1965–1989)
Valitsusvorm	Unitaarne marksist-leninistlik üheparteiline sotsialistlik totalitaarne vabariik
Kommunistliku Partei peasekretär	Gheorghe Gheorghiu-Dej (1947–1965) Nicolae Ceaușescu (1965–1989)
Riigipea	Constantin Ion Parhon (esimene, 1947–1952) Nicolae Ceaușescu (viimane, 1967–1989)
Pealinn	Bukarest
Riigikeeled	Rumeenia
Rahaühik	Rumeenia leu
Deviis	"Proletari din toate țările, uniți-vă!" ("Kõigi maade proletaarlased, ühinege!")
Hümn	"Zdrobite cătușe" (1948–1953) "Te slăvim, Românie" (1953–1975) "E scris pe tricolor Unire" (1975–1977) "Trei culori" (1977–1989)
Rahvusvaheline suunakood	+40
Eelnev Järgnev Rumeenia Kuningriik  Rumeenia

Pärast teist maailmasõda okupeeris teljeriikide pool sõdinud Rumeenia Kuningriigi liitlasvägede poolt Nõukogude Liit. 6. märtsil 1945, pärast kommunistide meeleavaldusi ning Liitlaste Komisjoni Nõukogude Liidu esindaja survet, astus ametisse Nõukogude-meelne valitsus, millesse kuulusid ka varem keelatud olnud Rumeenia Töölispartei liikmed. Järk-järgult vahetati sõjaeelsed riigijuhid Töölispartei liikmete ja kommunistide liitlaste vastu välja. Detsembris 1947 sunniti kuningas Mihai I troonist loobuma ning välja kuulutati Rumeenia Rahvavabariik.

Esimestel aastatel andsid riigi niigi sõjajärgselt nõrgale majandusele löögi n-ö SovRomid ehk maksusoodustustega Rumeenia-Nõukogude ettevõtted, mille kaudu NSV Liit võttis kontrolli Rumeenia peamiste sissetulekuallikate üle. Lisaks tuli Rumeenia RV-l NSV Liidule reparatsioone maksta. 1950. aastatel sai Rumeenia valitsus riigi valitsemiseks rohkem autonoomiat ning 1958. aastal lahkusid riigist Nõukogude väed. Kuni 1979. aastateni Rumeenia majandus kasvas, lisaks paranes olukord tervishoiu, hariduse, linnastumise ja naisõiguste valdkondades.

1960. ja 1970. aastatel võttis riigi enda kontrolli alla Nicolae Ceaușescu, kes tegi endast Kommunistliku Partei peasekretäri (1965), Riiginõukogu esimehe (1967) ja esimese presidendi (1974). Kuna Ceaușescu mõistis hukka 1968. aasta VLO sissetungi Tšehhoslovakkiasse ning lõdvendas lühidalt repressioone elanikkonnale, oli ta nii siseriiklikult kui Läänes võrdlemisi heas valguses. Kui välisabile toetuv majanduskasv pidurduma hakkas, tuli riigis kasutusele võtta kasinuspoliitika ning pärast seda karmistada poliitilisi repressioone. Ceaușescu totalitaristlik valitsus kukutati vägivaldsel moel detsembris 1989.

Rumeenia kommunistliku režiimi ajal hukati arvukalt dissidente ning paljud neist surid vangistuses. Eriti verine oli olukord 1950. aastate stalinismi ajal. Kuigi ametlikult määrati aastatel 1945–1964 surma vaid 137 inimest, hukkus sel ajal vangistuses olles kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi. Teisitimõtlejaid kiusati taga poliitilistel, majanduslikel jm põhjustel.

1965. aasta põhiseadus jäi kehtima ka pärast riigi lagunemist ning seda muudeti, et riik demokraatia poole suunata. Praegune põhiseadus võeti vastu referendumil 8. detsembril 1991 ning sellega kaotati täielikult sotsialistlik süsteem, riik tehti poolpresidentaalseks.

• Rumeenia Rahvavabariigi haldusjaotus
• Rumeenia ajalugu (1989–)
• Rumeenia kommunistide loend
• Rumeenia Kommunistliku Diktatuuri Uurimise Presidentaalne Komisjon
• "Reconstruction" (2001. aasta film)
• Rumeenia teises maailmasõjas
• Scînteia
• Süstematiseerimine (Rumeenia)
• Videogramme einer Revolution
• Vangistatud rahvad