Rudolf Steiner

veebruar">25. veebruar 1861 Donji Kraljevec, Austria-Ungari (praegune Horvaatia) – 30. märts 1925 Dornach, Šveits) oli Austria esoteerik, filosoof, antroposoof, alternatiivpedagoog ja alternatiivmeditsiini propageerija. Steineri vaimuteaduslikud teooriad on leidnud rakendust alternatiivpedagoogikas (Waldorfi koolid), alternatiivmeditsiinis, (biodünaamilises) põllumajanduses, arhitektuuris ja kunstis.

Rudolf Steiner sündis raudteejaama ülema pojana ja veetis oma lapsepõlve Viini lähedal Steiermargis ja Burgenlandis. Pärast reaalkooli lõpetamist õppis ta Viini Tehnikaülikoolis matemaatikat, füüsikat, keemiat ja loodusteadusi. Lisaks käis ta kuulamas filosoofia-, meditsiini- ja psühholoogialoenguid, mida pidasid Robert Zimmermann ja Franz Brentano Viini ülikoolis. Aastail 1884–1890 teenis ta lisaraha eraõpetajana ühes jõukas Viini ettevõtja peres. Samal perioodil kirjutas ta mitmeid teaduslikke artikleid Pierers Encyclopediale geoloogia ja mineraloogia valdkonnas.

1891. aastal kaitses ta Rostocki ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga "Die Grundfrage der Erkenntnistheorie" ("Tunnetusteooria põhiküsimusi"), milles ta käsitles epistemoloogia põhiprobleeme, eriti seoses Fichte filosoofiatunnetusega. Steineri peateos "Vabaduse filosoofia – nüüdisaegse maailmavaate põhijooned, hinge vaatluse tulemused loodusteaduslikul meetodil" on sisuliselt väitekirja järg.

1890. aastal kutsuti Steiner tööle Goethe ja Schilleri arhiivi Weimarisse, tolleaegsesse Saksamaa kultuurikeskusse. Tema ülesanne oli toimetada Johann Wolfgang Goethe loodusteaduslikud tööd väljaandele Sophie.

Weimari perioodil osales ta Schopenhaueri kogutud teoste 12 köite ja Jean Pauli kogutud teoste 8 köite avaldamisel ja toimetamisel. Sarjas "Klassikalised Berliini väljaanded" ("sissejuhatustega tuntud kirjandusajaloolaste töödesse") ilmutas ja tutvustas ta Wielandi ja Uhlandi töid. 1893. aastal avaldas põhiteose "Philosophie der Freiheit" ("Vabaduse filosoofia", ilmunud eesti keeles aastatel 1936, 1995 ja 2007), milles lõi filosoofilise aluse oma hilisemale tööle. 1897. aastal lõpetas ta töö Weimaris ja kolis Berliini.

Aastail 1897–1900 avaldas ja toimetas Steiner Berliinis koos Otto Erich Hartlebeniga kirjandusajakirja Magazin für Litteratur. Paralleelselt toimetajatööga hakkas ta üles astuma ka lektorina. 1900. aasta juunis Gutenbergi 500. aastapäeva pidustuste puhul paluti tal Berliinis pidada 7000 trükkalile juubelikõne. Aastail 1899–1904 töötas ta õpetajana Berliini tööliste koolis, mille oli asutanud sotsiaaldemokraat Wilhelm Liebknecht. Steiner õpetas koolis ajalugu, kirjandust, kõnekunsti ja loodusteadusi.

1899. aastast oli ta abielus Anna Eunickega kuni naise surmani 1911. aastal.

 

Sajandivahetusel võttis Steineri elu uue suuna. 1901. aastal paluti tal pidada krahv ja krahvinna Brocksdorffi teosoofilises raamatukogus kaks loengusarja. Need loengusarjad olid lähtekohaks hiljem avaldatud kirjutistele "Müstika uuemaaegse vaimuelu koidikul" ja "Kristlus kui müstiline tõsiasi ja vanaaja müsteeriumid". Neis teostes arendas järgnevaks kümnendiks välja esimese vormi, mida ise nimetas antroposoofiliseks vaimuteaduseks. See põhineb filosoofia idealistlikul traditsioonil, mille juured ulatuvad Aristotelese, Platoni ja Thomas Aquino töödeni.

See kõik viis selleni, et temast sai 1902. aastal Teosoofilise Seltsi (mille juhtivaid eestvedajaid oli Annie Besant (1847–1933)) saksa sektsiooni esimees ja üks peamisi loengupidajaid. Steineri vaimuteaduslike uuringute tulemused šokeerisid paljusid neist, kes olid teda seni tundnud ja austanud kui lugupeetud teadlast ja kultuuritegelast.

Tema lähim kaastöötaja ja hilisem elukaaslane oli 1902. aastast Marie von Sievers (1914. aastast Marie Steiner), kes aitas Steineril tema kunstilisi püüdlusi realiseerida.

1906. aastal asutas Steiner Mystica Aeterna looži. See loodi Theodor Reussi loal, kes oli üks O.T.O. asutajaid (ordu, mis on rajatud samal ajal, kuid on sõltumatu ja vabamüürlaste orduga kui eeskujuga vabas ühenduses). Selle tegevus lõppes sõja puhkemise tõttu 1914. aastal.

1907. ja 1909. aastal lavastas ta kaks Marie Steineri tõlgitud draamat, mille autor oli prantsuse kirjanik ja luuletaja Edouard Schuré. Need said lähtepunktiks tema neljale müsteeriumidraamale, mis esietendusid 1910., 1911., 1912. ja 1913. aastal Münchenis.

 

1912. aastal läks Steiner teosoofilise liikumise peavooluga vastuollu ja järgis saksa sektsiooni majoriteete. Nimelt kuulutas Besant noore Krishnamurti, Põhja-Indias "avastatud" poisi, reinkarneerunud Kristuseks. Steineri meelest oli Kristuse elu maal ühekordne sündmus ja ta pidas kellegi esitamist taaskehastunud Kristustena suureks väärarusaamaks.

Kohe pärast lahknevusi rajasid Steineri kaastöötajad Saksamaal Antroposoofilise Seltsi, mis kolis pärast Esimese maailmasõja vallandumist Šveitsi Baseli lähedale Dornachi.

1919. aastal asutati Stuttgardis sigaretivabriku Waldorf-Astoria omaniku ja direktori Emil Molti algatusel esimene vaba Waldorfi kool, mis sai ühtlasi eeskujuks Waldorfi koolide liikumisele. 2012. aastaks oli maailmas ligikaudu tuhat Waldorfi kooli.

Steineri idee kolmeliikmelisest ühiskonnast on peamine inspiratsiooniallikas Manilas tegutsevale alternatiivsete arengualgatuste keskuse (Center for Alternative Development Initiatives, CADI) direktorile Nicanor Perlasele, kes sai 2003. aastal alternatiivse Nobeli auhinna, ja ka teistele ühiskonna aktivistidele.

Peale selle, et Steiner tegutses Goethe teoste väljaandja, kirjaniku, toimetaja ja õpetajana, keskendus ta sajandivahetusel üha enam antroposoofilise vaimuteaduse edendamisele. Seoses Goetheanumi rajamisega koondus tema tegevus Dornachi.

 

• Rudolf Steiner. Sissjuhatus ülemeelelisse maailmatunnetusse ja inimese määratlusse. EAS kirjastus, 1996.
• Rudolf Steiner. Enesetunnetuse tee kaheksas meditatsioonis. EAS kirjastus, 2002.
• Rudolf Steiner. Lapse kasvatamine, Die Kunst des Erziehens aus dem Erfassen der Menschenwesenheit. Premark, 2018.
• Rudolf Steiner. Üldine inimeseõpetus kui pedagoogika alus: 14 loengut, peetud Stuttgardis 21. augustist kuni 5. septembrini 1919. Tõlkija Sander Varik, toimetajad Ilse Miller, Anneli Piibar. Premark, 2018.
• Kirjastuses PreMark ilmunud teosed