Received Pronunciation

Sõnaraamatus "Concise Oxford Dictionary" on mõiste Received Pronunciation defineeritud Lõuna-Inglismaa hääldusstandardina, kuid on väidetud, et seda võib emakeelekõnelejate seast kuulda ka mujal Inglismaal ning Walesis.

Mõnikord nimetatakse seda hääldusstandardit Oxfordi inglise keeleks (Oxford English) või BBC inglise keeleks (BBC English), sest Oxfordi ülikooli ja BBC-d peetakse sageli selle eestvõitlejateks.

Kuigi Received Pronunciation ei ole iseenesest teistest hääldusvariantidest millegi poolest parem, on tal mõnel pool Suurbritannias eriline prestiiž. 20. sajandi algusest kuni selle keskpaigani oli see nende inimeste hääldus, kellel oli võimu, raha ja mõjuvõimu, kuigi hiljem on seda kritiseeritud kui teenimatute privileegide sümbolit. Ent alates 1960ndatest on Briti haridus ja meedia muutunud piirkondlike hääldusvariantide suhtes liberaalsemaks. Mõnes kontekstis suhtutakse konservatiivsesse Received Pronunciation'isse nüüd vaenulikult.

Termini received rronunciation kasutusevõtmine omistatakse tavaliselt Daniel Jonesile. Raamatu "English Pronouncing Dictionary" esimeses trükis (1917) nimetas ta seda "Public School Pronunciation", kuid teises trükis (1926) kirjutas ta: "Järgnevas ma nimetan seda parema termini puudumisel Received Pronunciation'iks (lühend RP)." (lk ix) Tegelikult kasutas seda väljendit juba 1869 Alexander John Ellis ning juba 1818 Peter DuPonceau (Henry C. K. Wyld kasutas 1927. aastal terminit received standard). Raamatu "Fowler's Modern English Usage (1965) järgi on õige termin the Received Pronunciation. Sõna received on siin kasutatud selle algses tähenduses ('aktsepteeritud, heakskiidetud') – nagu väljendis received wisdom. Seda hääldust nimetatakse Oxfordi inglise keeleks sellepärast, et see oli tavaks Oxfordi Ülikoolis; sõnaraamatute väljaandmine tegi Oxfordi Ülikoolile inglise keele alal prestiižikaks. Sõnaraamatu "Oxford English Dictionary" laiendatud väljaannetes on antud iga sõna hääldus Received Pronunciation'is.

RP on hääldusvorm ja register, mitte murre (sõnavara, grammatika ja häälduse vorm). Selline hääldus võib inglise keele kõneleja sotsiaalse ja haridusliku tausta kohta paljugi öelda. RP kasutaja räägib tavaliselt inglise kirjakeelt (Standard English), kuid mitte tingimata ümberpöördult: kirjakeelt võidakse hääldada küll piirkondliku hääldusega, näiteks Šoti hääldus või Yorkshire'i hääldus, aga on väga ebatõenäoline, et keegi kasutaks RP-d šoti keelt või Yorkshire'i murret kõneldes.

Sageli arvatakse, et RP põhineb Lõuna-Inglismaa murrete hääldusel, tegelikult aga on see kõige lähedasem East Midlandsi varauusinglise keele murrete hääldusele. See oli 14. ja 15. sajandi Inglismaa kõige tihedamalt asustatud ja kõige õitsvam piirkond. 15. sajandi lõpuks oli Londonis alguse saanud Standard English. Received Pronunciation kujunes Londoni häälduse segunemisel East Midlandsi, Middlesexi ja Essexi häälduse sugemetega.

Teised nimetused

Mõned keeleteadlased küll kasutavad küll terminit "RP", kuid ei pea seda kuigi sobivaks. Cambridge'is välja antud sõnaraamat "English Pronunciation Dictionary" inglise keele kui võõrkeele õppijatele kasutab terminit "BBC hääldus", tuues põhjenduseks, et nimetus "Received Pronunciation" on arhailine ning BBC diktorid ei seostu kuulajatel enam kõrge sotsiaalse klassi ja privileegidega. Foneetik Jack Windsor Lewis kritiseerib oma blogis tihti nimetust Received Pronunciation: ta on nimetanud seda solvavaks (invidious), absurdselt arhailiseks, kolklikuks ja määratlemata jätvaks (question-begging) terminiks ja väitis, et ameerika teadlastele tundub see termin üsna imelik. Ta kasutas oma 1970. aastatel mitmes trükis välja antud Ameerika ja Briti inglise keele hääldussõnaraamatus "A Concise Pronouncing Dictionary" terminit "General British" (termini "General American" eeskujul).

Beverley Collins ja Inger Mees kasutavad RP kohta väljendit Non-Regional Pronunciation ning kasutavad terminit "Received Pronunciation" "20. sajandi kõrgklassi kõne" kohta.

Paljud uurijad eristavad RP vorme. A. C. Gimson eristab oma raamatu esimestes trükkides kolme vormi: Conservative RP, General RP ja Advanced RP. Conservative RP on traditsiooniline hääldus, mis seostub teatud sotsiaalse taustaga vanemate kõnelejatega. General RP on kõneleja vanuse, tegevusala ja elustiili suhtes neutraalne. Advanced RP on noorema põlvkonna hääldus.

Tänapäevast RP õpetatakse sageli tihti Briti inglise keele kui võõrkeele õppijatele. Teistsuguse hääldusega britid võivad välismaal oma hääldust RP-le lähendada, et nendest paremini aru saadaks. Samal põhjusel nad ka oma sõnavara ja grammatikat kirjakeelele (Standard English) lähendada. RP on inglise keele häälduse standardiks ka enamikus üldfonoloogia ja foneetika raamatutes ning enamikus Briti sõnaraamatutes.

Sõnaraamatutes

Daniel Jones transkribeeris oma sõnaraamatus "English Pronouncing Dictionary" kõikide tavaliste sõnade häälduse RP järgi. Cambridge University Press annab seda sõnaraamatut Peter Roachi toimetamisel ikka veel välja. Levinud hääldussõnaraamatud on ka John C. Wellsi "Longman Pronunciation Dictionary" ja Clive Uptoni Oxford Dictionary of Pronunciation.

RP-d kasutavad ka veebisõnastikud, näiteks Wiktionary ja howjsay.com.

Traditsiooniliselt oli Received Pronunciation "igapäevane kõne Lõuna-Inglismaa perekondades, mille meesterahvad on hariduse saanud eliitinternaatkoolides". See ei öelnud midagi selle kohta, millises piirkonnas kõneleja elas enne kooli.

"Haritud inimeste asi on kõnelda nii, et keegi ei oskaks öelda, millises krahvkonnas möödus nende lapsepõlv."

19. sajandil oli veel Suurbrannia peaministreid, kelle kõnes oli piirkondlikke eripärasid, näiteks William Ewart Gladstone. 1970. aastatest peale on suhtumine RP-sse aegamööda muutunud. Varasem näide RP-st erineva häälduse kasutamisest on tuntava piirkondliku eripäraga hääldusega diktorite (näiteks Yorkshire'is sündinud Wilfred Pickles) kasutamine BBC-s Teise maailmasõja ajal, et eristada BBC saatejuhte Saksamaa propagandast.

Mõnes ringkonnas RP-d imetletakse, teistes jälle põlatakse. Osas Suurbritanniast on tavaks näha selles mitte mittepiirkondlikku hääldust, vaid Kagu-Inglismaa hääldust ning Kagu-Inglismaa võimu sümbolit. 2007. aastal korraldatud küsitlus näitas, et Šotimaa ja Põhja-Iirimaa elanikele kipub RP-d mitte meeldima. Seda väldivad mõned vasakpoolsed, kes uhkusega kasutavad töölisklassile omast hääldust. Vasakpoolsel Briti ansamblil Chumbawamba on albumil "The Boy Bands Have Won" RP vastu protestiv laul "R.I.P. RP".

Kaashäälikud

Kaashäälikute paari puhul on vasakul tugev konsonant (aspireeritud või helitu konsonant) ja paremal nõrk konsonant (poolheliline või heliline konsonant).

1. Nasaalid ja liikvidad võivad rõhututes silpides olla silpi moodustavad.
2. /ð/ on sagedamini nõrk dentaalne klusiil; ühend /nð/ realiseerub sageli kui [n̪n̪].
3. /h/ hääldub heliliste häälikute vahel kui [ɦ].^[viide?]
4. /r/ on postalveolaarne, välja arvatud juhul, kui ta hääldub helitu frikatiivina (vaata allpool).
5. /l/ on silbi lõpus velariseeritud.

Tugevad klusiilid (/p/, /t/ ja /k/) on rõhuliste täishäälikute ees aspireeritud, kui neile ei eelne /s/. Nad on aspireeritud ka sonorandi /l/, /ɹ/, /w/ või /j/ ees, kusjuures sonorant on poolheliline.

Kui silbi lõpus on /p/, /ʧ/ või /k/, siis sellele eelneb kõrisulghäälik (preglotalisatsioon); kui silbi lõpus on /t/ siis ta realiseerub kõrisulghäälikuna, eriti enne silpi moodustavat nasaali (bitten [bɪʔn̩]). Kõrisulghäälik võib realiseeruda larüngalisatsioonina; seega sõna attempt [əˈtʰemʔt] õige foneetiline transkriptsioon oleks [əˈtʰemm̰t].

Täishäälikud

 

 

^* Seda foneemi märgitakse enamikus sõnaraamatutes /e/-na, tegelik hääldus on [ɛ~e̞].

Lühikeste täishäälikute näited: /ɪ/ sõnades kit, mirror, rabbit; /ʊ/ sõnas put, /e/ sõnades dress ja erry ; /ʌ/ sõnades strut ja curry, /æ/ sõnades trap ja marry, /ɒ/ sõnades lot ja orange, /ə/ sõnades ago ja sofa.

Pikkade täishäälikute näited: /i:/ sõnas fleece, /u:/ sõnas goose, /ɜː/ sõnades nurse ja furry, /ɔː/ sõnades north, force ja thought, /ɑː/ sõnades father, bath ja start.

RP pikad täishäälikud on veidi diftongiseeritud, eriti kõrged täishäälikud /iː/ ja /uː/, mis on foneetika kirjanduses sageli kitsalt transkribeeritud diftongidena [ɪi] and [ʊu].

"Pikad" ja "lühikesed" täishäälikud on teine teisega relatiivsed. Fonoloogilise protsessi tõttu, mis mõjub täishääliku pikkust, võivad lühikesed vokaalid ühes kontekstis olla pikemad kui pikad täishäälikud teises kontekstis. Näiteks fortis konsonandi häälikuga (/p/, /k/, /s/ jne) järgitud pikk vokaal muutub lühikesemaks; näiteks sõna reed hääldatakse [ɹiːd̥], samal ajal sõna heat [hiʔt].

Vastupidi muutub lühike vokaal /æ/ pikemaks kui sellele järgneb lenis kaashäälik. Seega hääldatakse sõna bat [b̥æʔt] ning sõna bad [b̥æːd̥]. Loomulikus kõnes klusiilid /t/ ja /d/ võivad olla mitte lahti lastud häälduse lõpus, seega nende sõnade eristamine toetub vokaali pikkusele.

Lisaks niisugusele pikkuse erinevusele on rõhutud täishäälikud nii lühikesemad kui ka tsentraliseeritumad kui rõhutatud omad. Rõhutud silpides, mis ilmuvad enne täishäälikuid ning lõpupositsioonis, on kontrastid pikkade ja lühikeste kõrgete vokaalide vahel neutraliseerutud, seega ilmuvad lühikesed /i/ ja /u/ (näiteks sõnades happy [ˈhæpi], throughout [θɹuˈaʊʔt]). Neutralisatsioon on tavaline paljude inglise keele dialektide seas, kuid näiteks /i/, mitte aga /ɪ/ foneetiline realisatsioon pole sama universaalne. (Seda fenomeni kutsutakse happy- tensing’ks (õnnelikuks pingutamiseks).

Enne Teist maailmasõda ilmus /ɔə/ näiteks sõnades door, kuid see ühines suurel määral koos /ɔː/ häälikuga. Sõnal poor oli traditsiooniliselt /ʊə/ häälik (ning see on veelgi loetletud ainult selle hääldusvariandiga OED poolt), kuid /ɔː/-ga realiseerumine on muutunud tavalisemaks, vaata poor-pour merger. Sulgemistes diftongides on poolvokaal nii väike selle avastamiseks, et day ja dare on transkribeeritud [d̥e̞ː] ning [d̥ɛː] vastavalt.

RP samuti omab triftonge /aɪə/ nagu sõnas ire ja /aʊə/ nagu sõnas hour. Nende triftongide võimalikud erinevad realisatsioonid on tähendatud järgnevas tabelis : pealegi, erinevus /aʊə/, /aɪə/ ja /ɑː/ vahel võib olla neutraliseeritud mõlema realisatsiooniga /ɑː/ või /äː/.

John Wells identifitseeris RP kõnelejatena järgmisi inimesi:

• David Cameron, peaminister
• Boris Johnson, Londoni linnapea
• Rowan Williams, Cantenbury peapiiskop
• David Attenborough, diktor ja loodusteadlane
• Rupert Everett, näitleja
• Chris Huhne, Suurbritannia energeetikaminister

• Blagdon Hall, Northumberland
• Burnham Thorpe, Norfolk
• Harrow
• Hexham, Northumberland
• London
• Newport, Pembrokeshire
• Teddington