Pumpelektrijaam

Sisuliselt on see energiasalv. Energia salvestamiseks kasutatakse gravitatsiooni potentsiaalset energiat, pumbates vett madalamast veehoidlast kõrgemasse. Pumpamiseks kasutatakse tavaliselt odavamat elektrienergiat vähese tarbimise ajal. Suure energianõudlusega aegadel lastakse ülemise veehoidla vesi elektri tootmiseks läbi hüdroturbiinide. Kuigi kaod süsteemis muudavad jaama energianegatiivseks, on tegu siiski efektiivse viisiga elektrisüsteemi stabiliseerimiseks.

Pumpejõujaamad võimaldavad salvestada katkendlike energiaallikate (päikese, tuule ja teised taastuvad energiaallikad) või liigset stabiilsete allikate (põlevkivi, tuuma) energiat suurema energiakoormusega aegadeks. Võrreldes sarnase nimivõimsusega hüdroelektrijaamadega on pumpjaamade veehoidlad palju väiksemad ja tööperioodid on tihti lühemad kui pool päeva.

Pumpelektrijaam on kõige suurema salvestusvõimega elektrivõrgu salvestusmeetod. 2017. aastal olid sellised jaamad 95% kogu maailma võrguga ühendatud salvestusmahust. Süsteemi kogu kasutegur on 70–80% või lausa 87%. Hüdroakumulatsioonijaamade põhiline negatiivne aspekt on spetsiifilise asukoha vajadus. Olulised on nii geograafiline kõrgus kui ka vee kättesaadavus. Sobilikud asukohad on mägedes, kus on potentsiaalselt looduslikku ilu. See tekitab rajamisele ökoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme. Mitmed väljapakutud uued kohad on olnud tööstuslikes piirkondades, näiteks vanades kaevandustes.

Euroopa Liidu määrustes on seda tüüpi rajatist nimetatud pumpelektrijaamaks, kuid mitmes senises teadustöös pump-hüdroakumulatsioonijaamaks.

Vähese elektritarbimise ajal kasutatakse üleliigset tootmisvõimsust, et pumbata vett ülemisse veehoidlasse. Kui elektri nõudlus suureneb, vabastatakse vesi läbi turbiini alumisse veehoidlasse, tootes niimoodi elektrit.

Ainult hüdroakumulatsioonijaamana toimiv jaam pumpab vett ülemisse veehoidlasse, kuhu vesi muul moodi ei tule. On võimalik kasutada akumulatsioonijaamana veehoidlaid, kuhu voolab vesi ka looduslikult ojade või jõgede kaudu sisse. Sellised jaamad, mis pumpasid üldse ei kasuta, on lihtsalt hüdroelektrijaamad. Ka ilma pumpadeta hüdroelektrijaamu, millel on suur veehoidla, on võimalik kasutada elektrivõrgu balansseerimiseks, peatades elektri tootmise ja vee liikumise vähese tarbimise ajaks.

Eestisse pumphüdroelektrijaamasid rajada on kulukas ning selline hüdroelektrisalvestusega jaamad Eestis ei pruugi olla efektiivsed, kuna Eestis puuduvad kõrgel asuvad looduslikud järved . 2023. aasta alguses on Eesti arenduskavas rajada Paldiskisse pumphüdroelektrijaam ehk Projekt Energiasalv.

Paldiski Energiasalv

Projekti Energisasalv arendustöid alustati 2009. aastal ning ehitama hakatakse 2024. aastal. Elektrijaama koguvõimsuseks on plaanitud 500 MW ja lisaks kavandatakse sinna toodetava ja tarbitava elektrienergia ülekandmiseks 300 kV alajaam ja trassikoridor asukoht ühendusega olemasoleva Paldiski keskalajaamaga. Paldiski energiasalve tööpõhimõtte aluseks on Zero Terraini tehnoloogia, mis võimaldab teha pumphüdroelektrijaamu, kus puuduvad kõrgel asetsevad veekogud. Zero Terraini põhimõte seisneb selles, et rajatakse pumpturbiinid ja veehoidla sügavale maa alla ning maa peal asub vee sissevõtu veekogu.

• Kruonise hüdroakumulatsioonijaam
• Hüdroelektrijaam