Peeter Maria Laurits (sündinud 6.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab ajakohastamist. |
märts">6. märtsil 1962) on eesti kunstnik.
Peeter Laurits | |
---|---|
Peeter Laurits 2012. aastal | |
Sündinud | 6. märts 1962 Tallinn |
Rahvus | eestlane |
Tegevusala | fotokunst |
Ta lõpetas 1981. aastal Tallinna 7. Keskkooli. Juba 1979. aastast oli ta õppinud joonistamist ja maalimist Valdur Ohaka juhendamisel. 1982–1983 õppis Peeter Laurits Tallinna 2. Tehnikakoolis fotograafiat.
1984–1987 töötas ta reklaamikunstniku ja fotograafina Harju Elektris ning 1987–1991 fotograafina Eesti Draamateatris. 1981–1991 on ta Tartu Ülikoolis, Peterburi Ülikoolis ning Eesti Humanitaarinstituudis kuulanud loenguid kultuuriloost ja semiootikast. 1991–1992 elas Peeter Laurits New Yorgis Manhattani saarel, õppides fotograafiat New Yorgi Rahvusvahelises Fotograafiakeskuses (International Center of Photography).
Peeter Laurits on vabakutseline kunstnik. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja fotokunstnike ühenduse FOKU liige. Õppeaastal 2017/2018 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Laurits kureerib 2021. aastast rahvusvahelist teadus- ja kunstisümpoosionit Biotoopia. Valiti üheks kunstnikupalga saajaks aastatel 2023‒2025.
2005–2011 kuulus Erakonda Eestimaa Rohelised.
Peeter Laurits hakkas kunstilise fotograafiaga tegelema 1980. aastate keskel. Algul katsetas ta mustvalgeid eritehnikaid, mis muutsid kujutist või pildi faktuuri (fotomontaaž, pseudosolarisatsioon, emulsiooni destruktureerimine). Tolleaegsetes teostes võib märgata juugendi, sürrealismi ja jaapani kunsti mõjusid, osa nendest teostest jõudsid isikunäitustele "Kuusteist pilti" (1988) ja "Concerto Grosso" (1990). Samal perioodil oli Laurits ka teatrifotograaf, kes pildistas Eesti Draamateatri uusi lavastusi ja näitlejaid.
Aastatel 1991–1992 New Yorgis viibides hakkas Peeter Lauritsat huvitama kontseptuaalkunst ja meediakriitika. Tulnud tagasi Eestisse, asutas ta 1992. aastal koos Herkki-Erich Merilaga rühmituse DeStudio, mis sai tuntuks suuremõõtmeliste kollaažide ja meediamanipulatsioonidega. DeStudio kõige säravamad teosed koondati näitustele "Haigused ja metamorfoosid" I ja II (1993); samalaadsete motiivide juurde pöördus hiljem veel tagasi samuti koostööna valminud "veetlus@õõv" (2006). 1990. aastate keskel juurutas DeStudio hoogsalt uusi väljendusvahendeid (cross-processing, hologramm, digitaalne manipulatsioon) ja paistis silma reklaami- ja moefotos. DeStudio, mis tegutses sisuliselt 1996. aastani.
1996. aastal kolis Peeter Laurits Võrumaale Kütiorgu, kus asutas 1997 Võrumaal Kütioru Avatud Ateljee ja oli selle tegevjuht 2009. aastani. Kütiorus elades arendas ta Kütioru maakunsti rada, mis sisaldab mitme eesti ja välismaa autori teoseid. Tema toonases loomingus olid peamised mitmekihilised digitaalmontaažid, kus on valdavad mütoloogilised teemad ja muistsete sümbolitega ühendatud looduspildid. Loodusmotiivides on olulisel kohal Kütioru metsad, järved ja Iskna jõgi, kuid samuti seened, teod, putukad, sammal, pilved jne. Kõik see kajastus näitustel "Taeva atlas" (1998), "Psühhosoikum" (2000) ja "Igaviku sünnipäev" (2001). Seejärel tegi Peeter Laurits suured fotolavastused "Uputus" (2002) ja "Mullatoidu restoran" (2003, koos Ain Mäeotsaga).
2000. aastate keskel süvenes Peeter Laurits veel enam müütilistesse ainetesse. Teda hakkasid huvitama kiviaegsed mustrid ja sümbolid, koopajoonised, Austraalia aborigeenide kunst ja mitmesugused kirjasüsteemid. Üheks kesksemaks motiiviks sai spiraalne labürint, mis oli tugevasti välja arendatud isikunäitusel "Vana labürint" (2005) ja figureerib hiljem ka näitusel "Vembuvana kantselei" (2010). Kunstniku enda sõnul pole selline labürint lõks, sest sinna ei saagi ära eksida: "Labürint ja Ariadne lõng on identsed ja üheskoos moodustavad nad mandala." Samal ajal on Peeter Lauritsat järjest rohkem huvitanud keskkonnaprobleemid, selle suuna kõige eredam väljendus on seni "Viies aastaaeg" (2005). 2011 tegi Laurits taas ka ühe fotolavastuse, mille teemaks on Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli kohtuprotsess 16. sajandil.
Lauritsalt on ilmunud artikleid looduskasutuse, usuvabaduse ja muudel ühiskondlikel teemadel. Mitmed tema monumentaalteosed on paigutatud avalikku ruumi, näiteks pannood "Tallinna taastamine" (2002, Tartu ööklubi "Tallinn") ja "Lennart Meri"(2009, Tallinna lennujaam).
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Peeter Laurits |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Peeter Laurits |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Peeter Laurits, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.