Operett

Operetis vahelduvad laulmine, kõne ja tants.

Operett tekkis 17. sajandil.

18. sajandil oli operett "väike ooper", kuna oli ooperist lühem, enamasti koomilise sisuga, ainult mõne tegelasega ja ilma koorita.

Opereti õitseaeg oli 19. sajandi teisest kuni 20. sajandi esimese pooleni, kui operett põhines 19. sajandi ooperi rikkalikul meloodikal.

20. sajandil sulandus operett muusikalise komöödiaga.

17. sajandil nimetati operetiks mingile pidulikule sündmusele pühendatud proloogilaadset lühiooperit, mida etendati harilikult enne suure ooperi algust. Operetiks nimetati ka lõbusat rahvalikku laulumängu, millel on praeguse operetiga rohkem ühist: mõlemas vaheldub muusika kõnega, leidub koomilisi tegelasi ning tekib lõbusaid ja naljakaid olukordi. Operett algas avamänguga, sisaldas ansambleid, kõnedialoogi, laulu- ja tantsunumbreid ning käsitles peamiselt kõrgema seltskonna ja sinivereliste elu. Operett nõuab näitlejatelt mitmekülgseid oskusi ja mängulusti, sest selles tuleb näiteks tantsida ka teistel tegelastel, mitte ainult tantsurühmal. Ka osa laule on tantsurütmis. Paljud operetiviisid on saanud üldtuntuks.

19. sajandi teisel poolel õitsele puhkenud ooperist tunduvalt kerglasema ja koomilisema alatooniga lavateost ei peetud tollal valitsenud ooperile eriliseks konkurendiks. Tegemist oli meelelahutusliku tükiga, mis algas avamänguga, sisaldas ansambleid, kõnedialoogi, laulu- ja tantsunumbreid ning käsitles peamiselt kõrgema seltskonna ja sinivereliste elu. See lavamuusikavorm haaras peamiselt Euroopa publikut. Vähemalt 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani veetis suur osa Euroopa lavamuusika sõpradest õhtu meelsamini operetti nautides kui ooperis ajaloolisi traagilisi sündmusi, ehkki suurepärase muusika saatel, kuulates.

Prantsuse operett

Opereti häll on Prantsusmaal. Sellele lavalise meelelahutuse alaliigile pandi sisuline alus 1850. aastatel Pariisis. Kirikuorganist ja vodeville komponeeriv Florimond Hervé avas 1854. aastal väiketeatri Théâtre des Folies-Concértantes ning kirjutas ise sellele ja ka teatri Théâtres des Folies-Nouvelles jaoks ühevaatuselisi meelelahutuslikke kupleesid, prolooge, pastoraale, fantaasiaid ja bufonaade, mis käsitlesid aktuaalseid sündmusi ja eluolulisi nähtusi. Aastatel 1854–1857 valmis tal taolisi lugusid üle 30, mis olid mõeldud vastukaaluks koomilisele ooperile (opéra comique) ja vodevillile. Hervé hakkaski neid teoseid hiljem operettideks nimetama. Samamoodi tehti ka enne teda kahe prantsuse helilooja loominguga. Need olid Adolphe Adami komponeeritud "Le chalet" ("Maamaja", 1834) ja "La poupée Nuremberg" ("Nürnbergi nukk", 1852) ning Victor Massé teos "Les noces de Jeanette" ("Jeanette'i pulm", 1853). Väljatulekul liigitati need teosed koomilisteks ooperiteks.

Hervé initsiatiivist haaras kinni Jacques Offenbach, kes avas 1855. aastal Pariisi maailmanäituse ajal teatri Théâtre des Bouffes Parisiens ja esitas seal näitusekülastajatele ühe õhtu jooksul 2–3 tema enda komponeeritud ühevaatuselist kergesisulist meelelahutuslikku lugu. Offenbach nimetas oma teoseid kohe väljatulekul operettideks. 1858. aastal valminud ja opéra bouffon'iks nimetatud "Orphée aux enfers" ("Orpheus põrgus") pani aluse Offenbachi loodud suuroperettidele "Barkouf", "La belle Hélène" ("Ilus Helena"), "Barbe-bleue" ("Sinihabe"), "La vie parisienne" ("Pariisi elu"), "La Grande-Duchesse de Gérolstein" ("Gérolsteini suurhertsoginna"), "La Périchole" ("Pericola"), "Les brigands" ("Röövlid"), "Madame Favart" jt. Need lavateosed tõid talle ülemaailmse kuulsuse ning andsid põhjuse nimetada teda operetiajastu alusepanijaks, mis ei ole aga Hervé tegutsemist silmas pidades sisuliselt korrektne. Küll monopoliseeris Offenbach Pariisi operetitööstuse, kutsudes oma teatri jaoks teoseid looma ka Hervé, Adami, Emile Jonase ja Léo Delibesi. Edmond Audran kujunes aga arvestatavaks Offenbachi operetitraditsioonide jätkajaks.

Pärast 1869.–1870. aasta kodusõda hakkas Offenbachi täht kustuma. Prantsuse publik eelistas romantilisemat meelelahutust. Esile kerkisid Charles Lecocq ("La fille de Madame Angot", "Madame Angot' tütar", 1872), Robert Planquette ("Les cloches de Corneville", "Corneville'i kellad", 1877), Louis Varney ("Les mousquetaries au couvent", "Kloostri musketärid", 1880) ja Edmond Audran ("La mascotte", "Maskott", 1880) ning taas Hervé ("Mam’zelle Nitouche", 1883). Sel perioodil olid edukad ka tänapäeval vähetuntud Léon Vasseur, Paul Lacome ja Gaston Serpette. 19. sajandi viimastel aastatel tegid Prantsusmaal ilma André Messager ("Véronique", 1898) ja Louis-Gaston Ganne ("Les saltimbanques", "Akrobaadid", 1899). 20. sajandi alguseks oli prantsuse operetikoolkond oma võimalused ja oskused praktiliselt ammendanud, ehkki hiljem oli veel üksikuid sähvatusi, nagu Reunaldo Hahni "Ciboulette" (1923), Henri Christiné "Phi-Phi" (1918), Maurice Yvaini "Ta boucher" ("Sinu lihamüüja", 1922) ja Messageri "Coups de roulis" ("Muutuvad riigipöörded", 1928).

Austria-Ungari operetikoolkond

20. sajandi alguseks oli opereti arendamise teravik juba kindlalt üle läinud Austria-Ungari impeeriumile, eriti Viini, ja Saksamaale. Viini operetikoolkonna rajas Franz von Suppé. Tema "Das Pansionat" ("Pansionaat", 1860), "Die schöne Galathee" ("Ilus Galathea", 1865), "Fatinitza" (1876) ja "Boccaccio" (1879) äratasid publikus vaimustust. Viini heliloojate tegevus saigi õige pea rahvusvahelises operetiloomingus domineerivaks. Kui Viini koolkonna rajaja oli von Suppé, siis selle mainet kujundas Johann Strauss II. 1871. aastal esitas peagi operetimaailma juhtteatriks kujunev Theater an der Wien tema opereti "Indigo und die vierzig Räuber", mis juhatas sisse romantilisema, isegi eksootilisema, kuid ilmtingimata tantsulise (valss) Viini opereti. Selle stiili väljapaistvaim esindaja on Straussi "Die Fledermaus" ("Nahkhiir", 1874), aga ka tema "Eine Nacht in Venedig" ("Öö Veneetsias", 1883) ja "Zigeunerbaron" ("Mustlasparun", 1885) ning pastišš-operett "Wiener Blut" ("Viini veri", 1899).

Viini operetikoolkonna heliloojate looming valitses maailma operetiteatrites alates 19. sajandi viimasest veerandist kuni 1930. aastateni. Neid ligi 60. aastat saab jagada kolmeks perioodiks: kuldseks, hõbedaseks (ka keiserlikuks) ja loojanguperioodiks. Esimest arendasid lisaks von Suppéle ja Straussile edasi Karl Millöcker ("Der Bettelstudent", "Kerjusüliõpilane", 1882; Gasparone, 1884), Richard Genée ("Der Musikfeind", "Muusikavaenlane", 1862; "Die Zwillinge", "Kaksikud", 1885), Richard Heuberger ("Der Opernball", "Ooperiball", 1898), Karl Michael Ziehrer ("Die Landstreicher", "Hulkur", 1899) ja Carl Zeller ("Der Vogelhändler", "Linnukaupleja", 1891; "Der Obersteiger", "Mäekaevur", 1894).

Viini hõbedasele perioodile pani aluse Franz Lehár operetiga "Die lustige Witwe" ("Lõbus lesk", 1905). Seda teost on Straussi "Die Fledermausi" kõrval peetud üheks ajaloo parimaks operetiks. Lehári sulest on pärit ka suurt rahvusvahelist tähelepanu äratanud "Der Graf von Luxemburg" ("Krahv Luxemburg", 1909), "Frasquita" (1922), "Der Zarewitsch" ("Tsareevitš", 1927) ja "Das Land des Lächelns" ("Naeratuste maa", 1929). Selle perioodi üks väljapaistvamaid heliloojaid oli Imre (saksakeelsetes maades Emmerich) Kálmán, kes komponeeris palju üliedukaid teoseid nagu "Die Csárdásfürstin" ("Silva", 1915), "Die Bajadere" ("Bajadeer", 1921), "Gräfin Mariza" ("Krahvinna Mariza", 1924), "Die Zirkusprinzessin" ("Tsirkusprintsess", 1926) jt.

Tolle ajastu arvestatavad esindajad olid veel Alphons von Czibulka "Pfingsten in Florenz" ("Nelipühad Firenzes") ja "Der Glücksritter" ("Õnnerüütel"), Leo Fall ("Die Dollarprinzessin", "Dollariprintsess", 1907; "Madame Pompadour", 1922), Leo Ascher ("Hochzeit tanzt Walzer", "Pulm tantsib valssi", 1911), Edmund Eysler ("Bruder Straubinger", "Vennad Straubingerid", "Der lachende Ehemann", "Naerev abikaasa"), Jean Gilbert ("Die keusche Susanne", "Vooruslik Susanna", 1910), Viktor Jacobi ("Sybill", 1914), Léon Jessel ("Schwarzwaldmädel", "Schwarzwaldi tüdruk", 1917), Oscar Straus ("Ein Walzertraum", "Valsiunistus", 1907; "Der tapfer Soldat", "Vapper sõdur", 1908; "Der letzte Walzer", "Viimane valss", 1920) ja Oskar Nedbal ("Polenblut", "Poola veri", 1913).

Berliini koolkond

Viini operetiajastu loojanguperiood seostub eelkõige Robert Stolzi ("Der Tanz ins Glück", "Õnnetants", 1921; "Wenn die kleinen Veilchen blüchen", "Kui väike liilia õitseb", 1932; "Zwei Herzen im Dreivierteltakt", "Kaks südant kolmneljandik taktis", 1933; "Venus in Seide", "Veenus siidis",1932) nimega. 1930. aastatest kuni Teise maailmasõja alguseni kujunes Euroopa operetikeskuseks Berliin ja nn Berliini koolkond, mille väljapaistvaimad esindajad olid Paul (Pál) Ábrahám ("Viktoria und ihr Husar", "Viktooria ja tema husaar", 1930; "Die Blume von Hawaii", "Havai lill", 1931; "Ball im Savoy", "Savoy ball" 1932), Ralf Benatzky ("Im weissen Rössl", "Valge Hobu kõrtsis" 1930), Nico Dostal ("Monika", 1937; "Die ungarische Hochzeit", "Ungari pulm", 1939; "Manina", 1942), Eduard Künneke ("Der Vetter aus Dingsta", "Onupoeg Bataaviast", 1921; "Die lockende Flamme", "Köitev leek", 1933), Walter Kollo ("Die Frau ohne Kuss", "Suudluseta naine", 1924), Paul Lincke ("Frau Luna", 1899; "Casanova", 1913), Fred Raymond ("Maske in Blau", "Mask sinises", 1937) jt.

Inglise operett

Omaette žanri moodustasid 19. sajandi viimasel veerandil Inglismaal domineerinud tandem libretist William S. Gilbert ja helilooja Arthur Sullivan, kelle inglispärased operetid "HMS Pinafore", 1878; "The Mikado", 1885; "The Yeoman of the Guard", "Lossivalvur", 1888; "The Gondoliers" ("Gondoljeerid"),1889, ja muudki haarasid jäägitult inglaste tähelepanu ning mida kutsuti teatri järgi, kus neid peamiselt esitati, Savoy ooperiteks. Inglise operetitraditsioonide parim esindaja on aga Sidney Jonesi operett "The Geisha" ("Geiša", 1896). Omal ajal äratas veel tähelepanu ka Lionel Moncktoni "The Quaker Girl", "Kveekeri tüdruk", 1910.

Hispaania operett

Üks operetiloomingu erisuundi on hispaanlaste zarzuela'd, mille tähtsaimad heliloojad olid Emilio Arrieta, Francisco Asenjo Barbieri, Tomás Bretón, Ruperto Chapí, Gerónimo Giménez, José Serrano ja Amadeo Vives.

Operett Ameerika Ühendriikides

USA opereti mainekamad esindajad on Victor Herbert ("The Fortune Teller" ("Tulevikukuulutaja"), 1898; "Naughty Marietta" ("Sõnakuulmatu Mariett"), 1910), Reginal de Koven ("Robin Hood", 1890), Vincent Youmans ("No, No, Nanette", 1925) ning Euroopa päritolu Sigmund Romberg ("Desert Song" ("Kõrbelaul"), 1926) ja Rudolf Friml (koos Herbert Stothardiga kirjutatud "Rose-Marie", 1924). USAs tekkis 20. sajandi alguses ameerikaliku opereti variandina spetsiifiline žanr – muusikaline komöödia, millest 1940. aastate alguses arenes muusikal. Sestpeale täheldatakse ka tunduvat operetihuvi vähenemist nii Euroopas kui ka Ameerikas. Rahvusvahelise mainega teatrite lavadel domineerib jätkuvalt muusikal, pakkudes publikule kergemat meelelahutust.

Operett Ida-, Kesk- ja Põhja-Euroopas

Operette on komponeeritud ka paljudes Kesk- ja Põhja-Euroopa riikides, samuti Venemaal ja pikka aega saksa kultuuriruumiga seotud olnud Lätis ja Eestis. Kuid nende maade operetiloomingul on üksnes kohalik tähtsus.

Esimesed tutvused Eestis

 

Esimest korda võidi operetti Eestis näha 1885. aastal August Wiera asjaarmastajate teatris, kus mängiti 65 korda prantsuse helilooja Robert Planquette'i operetti "Corneville'i kellad". Sama trupp esitas ka Genée "Fatinitzat" ja Johann Straussi "Mustlasparunit". Hiljem lisandusid Offenbachi "Rüütel Sinihabe" ja Alfons von Czibulka "Ilumäe piimatüdruk". Tartu asjaarmastajad esitasid 1903. aastal Miina Härma "kurbloolist ilunäitlust" "Murueide tütred". Naiivsed laulumängud, eriti saksa omad (Singspiel), samuti rahvatükid "Veiderdaja", "Lilleoru Elsa", "Seisuste vaheseinad", "Kaltsu-kaupmees" jt olid publikule väga meelepärased. Eesti linnaelanikkonna intelligentsem pool oli tollal tugevalt saksa kultuurist mõjutatud, mistõttu operett võeti nii Tallinnas kui ka Tartus, aga ka Pärnus, Viljandis, Narvas ja mujal lahkelt vastu.

1906. aastal asutatud kutseline Estonia teater võttis esimese operetina mängukavva Hervé "Mam'zelle Nitouche'i" ning ootamatult edukaks osutunud austria helilooja Leo Falli "Lõbusa talupoja" (mängiti 140 korda). 1911. aastal etendus Estonias esimese eesti algupärase operetina Adalbert Wirkhausi "Jaaniöö". Kuid 1918. aastani oli operett teatrite repertuaaris ikkagi juhuslik külaline. Sealt edasi alustas operett lõpuks ka Eestis oma võidukäiku. Estonia oli omal ajal operettide lavastamisel konkurentsitu liider.

Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal hoolitsesid Estonias operettide lavastamise eest Paul Pinna, Alfred Sällik ja Agu Lüüdik. Pinna ajal lavastati esimest korda Eestis klassikalise opereti tippteosed "Lõbus lesk", "Nahkhiir" ja "Ilus Helena". Alfred Sälliku ajal arenes operett edasi, lavastati suur osa aktuaalseid Viini klassikalise ja hõbedase ajastu lavateoseid ning ka menukamaid Offenbachi operette. Agu Lüüdiku aega võib aga iseloomustada kui Estonia opereti kuldajastut. Tema juhtimisel arenes operett suurejooneliseks, sädelevaks, kulukaks ja seltskonnaelu innustavaks ettevõtmiseks ning saavutas tohutu publikumenu. Lavastati suur osa maailma populaarsemast operetiloomingust. Vanemuise teatriski oli operett 1930. aastatel väga populaarne. Korraga oli repertuaaris kolm kuni viis teost, kusjuures mõnel aastal esietendus lausa kolm uut operetti.

Eesti heliloojad aktiveerusid

Alates 1911. aastast on Eesti heliloojad ise komponeerinud 30 algupärast operetti ja laulumängu, millest kuus on jäänud esitamata. Nende ilmumine repertuaari oli esialgu väga vaevaline. 1930. aastatel toimus pööre. Peamiseks rahvuslike operettide loojaks sai Priit Ardna, kelle "Tütarlaps kodumaata" oli väga edukas. Ardna kirjutas Estonia jaoks veel "Igavese legendi", suure publikumenu saavutanud "Tatra tüdruku" ja "Kalurineiu". Viljandi Ugala teater lavastas Ardna debüütteose "Ly". Adalbert Wirkhaus komponeeris "Veskineiu" ja "Kevadtormid", Heldur (algselt Boris) Vatsel "Õnnelennu", "Naapoli pärli" ja "Taevaliku meloodia" ning Eduard Kulp "Sinise vere". Iseloomulikuks nende tükkide faabulas oli asjaolu, et vaid kahes enne Teist maailmasõda välja tulnud teoses ("Kalurineiu", "Kevadtormid") hargneb sündmustik Eesti oludes. Ülejäänud kümne faabulat viisid eestlasi laia maailma ning kajastasid ääri-veeri tollast rahvusvahelist elu. Peale lavastatud teoste valmis heliloojatel veel mitu teost, mis aga ettekandmist ei leidnud. Need olid R. Jakobsoni "Hulgus ja haldjas", Vatseli "Kui muusikus rändab", "Kalurineiu", "Unelmate saar" ja "Igatsetud maa". Viimane oli kirjutatud Estonia teatris korraldatud operetivõistlusele, kus pälvis žürii tähelepanu ja oli kavandatud lavastada 1940/1941. aasta hooajal, kuid siis algas Nõukogude okupatsioon ning plaanid nurjusid.

Lavastused pärast Teist maailmasõda

Sõjajärgne periood algas Estonias Sigmund Rombergi "Kõrbelauluga" (1946). Korrati klassikalisi operette "Silva" (1948), "Mustlasparun" (1948), "Nahkhiir" (1953), "Lõbus lesk" (1955), "Linnukaupleja" (1956), "Krahvinna Mariza" (1959) jt. Klassikaline operett polnud okupeeritud Eesti teatrijuhtide ega ideoloogiatöötajate ja repertuaaripoliitika määrajate silmis eriti populaarne lavažanr. Uuslavastuste arv vähenes järsult, ulatudes keskmiselt ühe uuslavastuseni kahe aasta jooksul. Lavastati üksikuid maailma operetiloomingu tippteoseid, nagu "Ilus Helena", "Nahkhiir", "Öö Veneetsias", "Onupoeg Bataaviast", "Lõbus lesk", "Silva", "Savoy ball", "Mustlasparun", "Krahvinna Maritza", "Viini veri" jm. Repertuaaris oli arvukalt Nõukogude Liidu ja sotsialistlike maade heliloojate operette, aga ka Eesti algupäraseid teoseid.

Aastatel 1885–2018 esitati Eesti teatrites kokku 223 operetti ja laulumängu, millest 177 on Viini ja Prantsuse klassikalise operetikoolkonna ning Saksa, Ameerika ja Inglise heliloojate teosed. Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa riikide autorite teoseid on esitatud 22 korral. Ülejäänud 24 lavastust on Eesti heliloojate oopused. Estonias lavastasid pärast Teist maailmasõda operette peamiselt ooperilavastajana tuntud Paul Mägi ja Sulev Nõmmik. Nõmmik tõi 30 aasta jooksul lavale 13 operetti ja muusikali ning lõi nendes ise sageli kaasa. Neeme Kuningas on lavastanud nii oopereid kui ka operette ja muusikale. 2000. aastatel on aga nii Estonias kui ka Vanemuises lavastatud üksikud operetid toonud lavale peamiselt välismaised lavastajad.

Eesti heliloojate operettide loend

• "Jaaniöö", Adalbert Wirkhaus (Estonia, 1911)
• "Kosjasõit", Juhan Simm (Estonia, 1915)
• "Kooparüütel", Juhan Simm (Vanemuine, 1915).
• "Hulgus ja haldjas", R. Jakobson (esitamata, 1931)
• "Ly", Priit Ardna (Ugala, 1931)
• "Veskineiu", Adalbert Wirkhaus (Estonia, 1932)
• "Tütarlaps kodumaata", Priit Ardna (Estonia, 1934)
• "Kevadtormid", Adalbert Wirkhaus (Estonia, 1934)
• "Kui muusikus rändab", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1934)
• "Igavene legend", Priit Ardna (Estonia, 1935)
• "Õnnelend", Heldur (Boris) Vatsel (Vanemuine, 1935)
• "Naapoli pärl", Heldur (Boris) Vatsel (Vanemuine, 1936)
• "Tatra tüdruk", Priit Ardna (Estonia, 1937)
• "Taevalik meloodia", Heldur (Boris) Vatsel (Vanemuine,1938)
• "Sinine veri", Eduard Kulp (Narva, 1940)
• "Kalurineiu", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1940),
• "Unelmate saar", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1940)
• "Igatsetud maa", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1940)
• "Kalurineiu", Priit Ardna (Estonia, 1941)
• "Rätsep Õhk", Eduard Oja (Tallinna Töölisteater, 1943)
• "Hermese kannul", Leo Normet ja Boris Kõrver (esitamata, 1946)
• "Rummu Jüri", Edgar Arro ja Leo Normet (Vanemuine, 1954)
• "Ainult unistus", Boris Kõrver (Vanemuine, 1955)
• "Ristuvad teed", Ants Sõber (Vanemuine, 1957)
• "Tuled kodusadamas", Edgar Arro ja Leo Normet (Estonia, 1958)
• "Laanelill", Boris Kõrver (Vanemuine, 1959)
• "Stella Polaris", Leo Normet (Estonia, 1961)
• "Teie soov, palun?", Boris Kõrver (Vanemuine, 1962)
• "1000 meetrit armastust", Boris Kõrver (Vanemuine, 1965)
• "Maskeraad Ungrus", Valter Ojakäär (Estonia, 1988)