Merihobuke: Kalade perekond

Merihobuke
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond	Selgroogsed Vertebrata
Infrahõimkond	Lõugsuused Gnathostomata
Ülemklass	Luukalad Osteichthyes
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii
Selts	Merinõelalised Syngnathiformes
Sugukond	Merinõellased Syngnathidae
Alamsugukond	Hippocampinae
Perekond	Merihobuke Hippocampus Rafinesque, 1810

Merihobukesel on ebatavalise kujuga keha, tema niverdunud pea meenutab malemängu ratsut. Keha on kaetud ogade ja nahajätketega. Keha pikkus sõltuvalt liigist jääb vahemikku 1,5–35 sentimeetrit.

Merihobukesed elavad troopilistes ja subtroopilistes meredes.

Neil on väheliikuv eluviis, enamasti on nad kinnitunud oma haardesabaga taimede varte külge. Keha värv muutub neil nii, et toimub kokkusulamine ümbritseva taustaga. Sellisel viisil kaitsevad nad end röövloomade eest ning maskeeruvad toidujahil. Nad toituvad väikestest koorikloomadest (vähilaadsetest ja krevettidest) imedes neid oma toruja koonuga sisse koos veega. Noored merihobukesed võivad süüa 10 tundi päevas, neelates selle aja jooksul alla kuni 3600 väikest lehtjalalist vähikest.

Merihobukese loomulik keha asend vees on püstine, sest ujupõis paikneb piki kogu keha. Ujupõies on vahesein, millega kala peaosa eraldatakse ülejäänud kehaosast. Peaosa ujupõis on kõhuosa ujupõiest suurem – see tagabki merihobukeste püstise asendi ujumisel. Edasiliikumine vees toimub pisikese seljauime abil. Nad ei suuda kiiresti liikuda ja loodavad seetõttu röövkalu petta oma maskeeringu abil. Merihobukesed orienteeruvad loodete järgi.

Anatoomilised, molekulaarsed ja geneetilised uuringud näitasid, et merihobukesel on palju ühist merinõeltega. Fossiilsed leide on väga vähe leitud. Kõige varaseimad merihobukeste fossiilid on avastatud Sloveenias. Nende vanus on hinnanguliselt 13 miljonit aastat. Molekulaarse kella alusel lahknesid merinõelad ja merihobukesed Hilis-Oligotseenis.

Merihobukesed on monogaamsed, kuid sarnaselt teiste merinõellastega on nende eripäraks see, et lõimetise eest kannavad hoolt isaskalad. Pärast paaritustantsu, mille vältel nii isane kui emane muudavad oma värvi, ujub isaskala emaskala juurde. Seejärel suruvad mõlemad end kõhtupidi teineteise vastu; sel ajal avab isaskala oma haudetasku ja marjast tulvil emaskala heidab sinna oma marjad. Kurnatuna oma tööst, ujub emaskala seejärel minema – kogu järgnevas protsessis tal enam asja ei ole. Lõimetishooldus jääb täielikult isaskala kanda.

Taskus varjul olevad marjad viljastab isaskala otsekohe ning seejärel haub neid 2–3 nädalat. Selle aja vältel paisub isase kõht sedavõrd, et ta näeb välja tiine. Haudetasku limaskestal moodustavad paljude veresoontega karvakesed, mille külge marjaterad kinnituvad. Limaskest varustab neid hapniku ja toitainetega umbes samamoodi nagu imetajate platsenta loodet.

Pärast koorumist jäävad maimud veel mõneks ajaks haudetaskusse. Kui maimud on piisavalt arenenud, siis põimib isaskala oma saba vetika varre külge ja väljutab ühe-kahe päeva jooksul kõik maimud suureks puhetunud tasku kokkutõmmete abil merre.

Merihobukesed on üsna viljakad loomad. Isase haudetaskus võib vastseid olla kuni 2500, keskmiselt sõltuvalt liigist siiski 100–1000. Kohe pärast sündi algab kalamaimude iseseisev elu. Osa liikide maimud liiguvad vooluga kaasa ja leiavad endale uued elupaigad, osa aga jääb paikseks sünnikoha juurde.

Merihobukese eluiga võib küündida 4–5 aastani.

Tänapäeval on merihobukesed väljasuremise ohus. Nende isendite arv väheneb kiiresti. Arvatakse, et populatsioon on kahanenud ligi 50%, mõnes Filipiinide piirkonnas koguni 85%. Punasesse raamatusse on kantud 38 merihobukese liiki.

Isendite arvu kiire vähenemise põhjuseks on merihobukeste massiline merest väljapüük Tai, Malaisia, Austraalia ja Filipiinide rannikul. Sageli püütakse võrkudega, kuid kasutatakse ka palju ohtlikumaid vahendeid, näiteks dünamiiti või tsüaniidiga mürgitamist. Palju merihobukesi saab surma krevetivõrkudesse sattudes. Merihobukeste elupaigad on ohustatud vee saastumise, süvendustööde ja rannikurajatiste tõttu. Neid püütakse mitmel põhjusel. Nende eksootilise välisilme tõttu püütakse neid ohtralt akvaristide tarbeks ja müüakse kuivatatud kujul suveniiridena. Sarnaselt käitusid ka Musta mere külastajad, kes üritasid lahkudes tingimata kaasa võtta suveniirina kuivatatud merihobukese. 1980. aastate lõpu- ja 1990. aastate algusaastatel püüti Mustast merest välja sadu tuhandeid merihobukese isendeid. See tõi kaasa nende peaaegu täieliku kadumise rekreatsioonipiirkondades. Seepärast kanti 1994. aastal pikkkoon-merihobuke (varem tuntud kui musta mere merihobuke) Ukraina punasesse raamatusse ja tema väljapüük merest keelustati.

Kuivatatud merihobukesed leiavad jahvatatult laialdast kasutust rahvameditsiinis, eelkõige hiina meditsiinis.

Mainimisväärt on ka põhjus, miks neid püütakse, on asjaolu, et selle kala maitse on gurmaanide poolt hinnatud. Nende sõnul on merihobukese maks ja silmad väga maitsvad. Roog serveeritakse viigilehega ja seda pakutakse kõige kallimates mereäärsetes restoranides.

CITES reguleerib loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide rahvusvahelist kaubandust ning riikidevahelist liikumist lubade ja tõendite alusel. Merihobukesed on lülitatud ohustatud liikide teise (II) lisasse. Eesti tollipiirangutest võib mainida näiteks seda, et ilma CITESi lubadeta võib Eestisse saabuv reisija oma pagasi hulgas kaasa tuua mitte rohkem kui 3 surnud merihobukese isendit.

 

Merihobukese kääbusvormide (inglise keeles "pygmy seahorses" ('pügmee-merihobukesed'), vt) hulka arvatakse mitmed merihobukese pisimõõdulised liigid, kes elavad Kagu-Aasia Korallikolmnurgas. Nende suurus jääb vahemikku 1,4–2,7 sentimeetrit. Esimene miniatuurse merihobukese liik kirjeldati alles 1970. aastal. See oli Hippocampus bargibanti. Pärast 2000. aastat on leitud ja kirjeldatud veel 6 liiki. Nad elutsevad korallidel ja vetikate tihnikutes. Nende väiksuse ja täiusliku mimikri tõttu on neid väga raske avastada.

Morfoloogiliselt on kääbusvormidel 2 erisust, millega nad Hippocampuse ülejäänud liikidest erinevad. Esiteks on neil erinevalt ülejäänud merihobukestest kahe pea külgedel paikneva lõpuseava asemel üks ja see asub kukla taga. Teiseks, kääbusvormide isaskaladel haudetasku ei asu mitte sabajuure piirkonnas vaid kere piirkonnas.

Kääbusvormide hulka loetakse:

• Hippocampus bargibanti Whitley, 1970
• Hippocampus denise Lourie & J. E. Randall, 2003
• Hippocampus pontohi Lourie & Kuiter, 2008
• Hippocampus satomiae Lourie & Kuiter, 2008
• Hippocampus severnsi Lourie & Kuiter, 2008
• Hippocampus waleananus M. F. Gomon & Kuiter, 2009
• Hippocampus colemani Kuiter, 2003

Merihobukese teised miniatuursed vormid

Merihobukese kääbuslike vorme, kus eespool toodud morfoloogilised erisused puuduvad, ei loeta kalarühma "pygmy seahorses" hulka, vaid vaadeldakse vajadusel kui "dwarf seahorses" ('pöialpoiss-merihobukesed') esindajaid. Siia alla kuuluvad näiteks Hippocampus debelius, Hippocampus minotaur, Hippocampus paradoxus ja Hippocampus zosterae (kääbusmerihobuke).

 

Merihobukese (Hippocampus) perekonda kuuluvad järgmised liigid:

• Hippocampus abdominalis (rippkõht-merihobuke) Lesson, 1827
• Hippocampus alatus Kuiter, 2001
• Hippocampus algiricus Kaup, 1856
• Hippocampus angustus Günther, 1870
• Hippocampus barbouri D. S. Jordan & R. E. Richardson, 1908
• Hippocampus bargibanti Whitley, 1970 Levila hõlmab Vaikse ookeani lääneosa troopilisi piirkondi
• Hippocampus biocellatus Kuiter, 2001
• Hippocampus borboniensis A. H. A. Duméril, 1870
• Hippocampus breviceps W. K. H. Peters, 1869
• Hippocampus camelopardalis Bianconi, 1854
• Hippocampus capensis Boulenger, 1900
• Hippocampus colemani Kuiter, 2003
• Hippocampus comes (vööt-merihobuke) Cantor, 1850
• Hippocampus coronatus Temminck & Schlegel, 1850
• Hippocampus curvicuspis R. Fricke, 2004
• Hippocampus debelius M. F. Gomon & Kuiter, 2009
• Hippocampus denise Lourie & J. E. Randall, 2003
• Hippocampus erectus (täpp-merihobuke) Perry, 1810
• Hippocampus fisheri D. S. Jordan & Evermann, 1903
• Hippocampus fuscus Rüppell, 1838
• Hippocampus grandiceps Kuiter, 2001
• Hippocampus guttulatus (pikk-koon merihobuke) G. Cuvier, 1829 . Levila hõlmab Atlandi ookeani kirdeosa, Vahemerd, Musta ja Aasovi merd.
• Hippocampus hendriki Kuiter, 2001
• Hippocampus hippocampus (harilik merihobuke, ka euroopa merihobuke) (Linnaeus, 1758). Levila hõlmab Vahemerd ja Atlandi ookeani kirdeosa.
• Hippocampus histrix Kaup, 1856
• Hippocampus ingens Girard, 1858
• Hippocampus jayakari Boulenger, 1900
• Hippocampus jugumus Kuiter, 2001
• Hippocampus kelloggi D. S. Jordan & Snyder, 1901
• Hippocampus kuda (kuda merihobuke) Bleeker, 1852 Levila hõlmab India ja Vaikse ookeani troopilisi piirkondi
• Hippocampus lichtensteinii Kaup, 1856
• Hippocampus minotaur M. F. Gomon, 1997

 

• Hippocampus mohnikei (jaapani merihobuke) Bleeker, 1854
• Hippocampus montebelloensis Kuiter, 2001
• Hippocampus multispinus Kuiter, 2001
• Hippocampus paradoxus Foster & M. F. Gomon, 2010
• Hippocampus patagonicus Piacentino & Luzzatto, 2004
• Hippocampus pontohi Lourie & Kuiter, 2008
• Hippocampus procerus Kuiter, 2001
• Hippocampus pusillus R. Fricke, 2004
• Hippocampus queenslandicus Horne, 2001
• Hippocampus reidi (täpiline merihobu)Ginsburg, 1933
• Hippocampus satomiae Lourie & Kuiter, 2008
• Hippocampus semispinosus Kuiter, 2001
• Hippocampus severnsi Lourie & Kuiter, 2008
• Hippocampus sindonis D. S. Jordan & Snyder, 1901
• Hippocampus spinosissimus M. C. W. Weber, 1913
• Hippocampus subelongatus (lääne-austraalia merihobuke) Castelnau, 1873
• Hippocampus trimaculatus Leach, 1814
• Hippocampus tyro J. E. Randall & Lourie, 2009
• Hippocampus waleananus M. F. Gomon & Kuiter, 2009
• Hippocampus whitei Bleeker, 1855
• Hippocampus zebra Whitley, 1964
• Hippocampus zosterae (kääbusmerihobuke) D. S. Jordan & C. H. Gilbert, 1882