Kristine Mei

jaanuar">13. jaanuar 1895 Liepāja – 22. detsember 1969 Tallinn) oli eesti skulptor ja raamatukujundaja.

Sündis mereväeohvitser Juhan Mey ja Marie Oengo perekonnas Lätis, kus isa oli Aleksander III Sõjasadama süvendustööde juhataja. Õppis Liepāja Tütarlaste Gümnaasiumis 1905–1912, 1913 Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumis ja 1913–1916 Helsingis Soome Kunstiühingu Ateneumi kunstikoolis, mille lõpetas skulptuuri erialal Viktor Malmbergi õpilasena. 1916–1917 õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis.

Töötas aastatel 1918–1921 Lenderi gümnaasiumis õpetajana, olles samal ajal Haridusministeeriumi kunstiosakonna ametnik (1919–1920). Aastail 1922–1924 töötas kunstikoolis Pallas ning Tartu Õpetajate- ja Tartu Lasteaednike Seminaris. Õpetas kunsti ka Tallinnas Kunsttööstuskoolis ning Tallinna Tehnikumis. Pärast II maailmasõda töötas Tartu Ülikooli Arheoloogia Muuseumis 1941–1947 ning Teaduste Akadeemia ajalooinstituudis (1947–1954).

Tema õed olid kunstnikud Lydia Starkopf-Mei ja Natalie Mei, õemees skulptor Anton Starkopf. Ta oli aastatel 1921–1941 abielus professor Julius Markiga ning neil oli neli tütart: Karin Julia Mark, Lüüdia Vallimäe-Mark, Aino Ilona Mark ja Elga Mark-Kurik.

Skulptorina alustas Kristine Mei tööd eesti kunstnike ja kirjanike karikeeritud portreestatuettidega. Peamiselt koosnes tema looming terrakota- ja vähem majoolikatehnikas pisiplastikast. Enamik tema teoseid hävis II maailmasõjas, vähesed säilinud fragmendid on humoristlikud väikefiguurid.

Kristine Mei oli tunnustatud ka auaadresside kujundaja. Tema looming oli näiteks Tartu Ülikooli poolt Padua ülikooli juubeliks läkitatud auaadress (1922). Kristine Mei kujundas raamatuid, tõlkis norra ja rootsi keelest lastekirjandust ning kirjutas ka ise lastejutte ja illustreeris neid.

• Kristine Mei looming Eesti muuseumide kogudes