Huntämbliklased

Huntämbliklased
Huntämblik oma eluruumis
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Ämblikulaadsed Arachnida
Selts	Ämblikulised Araneae
Sugukond	Huntämbliklased Lycosidae Sundevall, 1833

Siia kuulub 124 perekonda kokku 2450 liigiga.

Oma nimetuse on nad saanud tänu sellele, et ajavad pidevalt saaki taga ja ei püüa saaki võrgu abil. Toituvad peamiselt putukatest ja teistest ämblikest. Ämblik valvab saaki liikumatult, sobival momendil ründab kiiresti ja haarab sellest tugevate esijalgadega kinni. Lõugtundlate abil hammustab ta saagi kitiinkesta katki ning nõrutab ohvri kehasse mürki, mis tapab saagi ning muudab selle ämbliku jaoks vastuvõetavaks.

Suurimate liikide pikkus võib olla üks kuni kaheksa sentimeetrit. Huntämblikel on kokku neli paari silmi: paar väikseid silmi, mis vaatavad üles, kaks suurt on suunatud ettepoole, ülejäänud neli silma vaatavad ette ja külgedele. Neil on lõugtundlad, mida nad kasutavad saagi surmamiseks. Peapiirkonnas asetsevad lõugkobijad, mis täidavad kompimiselundite aset ning testivad lõhnu ja maitseid. Isastel on lõpulülid muutunud paaritumiselundeiks, millega sperma kantakse emase suguavasse. Esijalad: Mõeldud saagi haaramiseks. Nende värvus ei ole silmapaistev ja neid esineb kogu maailmas: kõrbetes, parasvöötmes, tundras, troopilistes vihmametsades, märgaladel ja mägedes kuni taimkatte ülapiirini. Harilikult esineb neid kuivades ja hõredavõitu paikades. Mitmed arvukaimad liigid on suutelised elama peaaegu igal pool, teistel on erikohastumused ning nad asustavad mäetippe, jõekaldaid, järvi või märgalasid. Osa tillukeste huntämbliklaste liike varjab end taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suured huntämbliklased vajavad suuremaid varjupaiku ning ehitavad tavaliselt sügavaid urge, kus nad püsivalt elavad. Osa huntämbliklastest armastab soojust ja on aktiivne päeval teised liigid harrastavad aga öist eluviisi. Mõned liigid armastavad päikesepaistel peesitada ja neid võib näha kuumenenud kividel või puutüvedel. Eluea pikkus on enamikul väikestel liikidel aasta, suurtel liikidel kuni kolm aastat.

Innaaeg on parasvöötmekliimas suvel ja troopilistel liikidel aastaringselt. Huntämbliklaste paaritusrituaal algab eriliste signaalidega, millega isane emast oma olemasolust teavitab. Isasloom läheneb emasele ettevaatlikult ning liigutab kergelt oma lõugkobijaid (kopulatsioonielundeid) ning esimest paari jalgu üles-alla. Kui emane on paaritumisvalmis, püsib ta liikumatult paigal, lastes väiksemal isasloomal endale selga ronida. Isane on emase seljas pea tahapoole ja veidi küljetsi, et lõugkobijate lõpus paiknevaid kopulatsioonielundeid emase tagakeha kõhupoolel asuvasse suguavasse viia. Emane ei lase end paaritumisprotsessest häirida ning võib isase toimetamise ajal ka näiteks saaki püüda.

Paaritumise järel otsivad nad sobiva paiga ning koovad sinna võrgust aluse, millele munevad munad ja moodustavad kõigest kookoni. Kookoni koos munadega kinnitavad nad oma tagakeha lõpul paiknevate võrgunäsade külge, kuhu see jääb 2-3 nädalaks, kuni munad arenevad. Sel ajal kaitseb emane kookonit, mis Eestis võib olla valkjat või rohekat värvi.

Kui koorumisaeg kätte jõuab, avab emane kookoni lõugtundlate abil, et pojad saaksid sealt lahkuda. Koorunud ämblikupojad ei söö esimestel elupäevadel midagi. Tillukesed ämblikud ronivad emale selga, kes neid paigast paika kannab nende esmakordse kestumiseni, misjärel pojad iseseisvuvad.

Perekondade loend The World Spider Catalog'i järgi

The World Spider Catalog (versioon 18.0, 2017):

• †Dryadia Zhang, Sun & Zhang, 1994.

• Aulonia
• Hygrolycosa
• Pardosa – huntämblik

• Aulonia albimana
• Hygrolycosa rubrofasciata

• Hans Remm. "Putukate välimääraja". 1970.
• "Loomade elu", 3. köide. 1981.

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Lycosidae seisuga 04.10.2017.