Grisli Ja Jääkaru Hübriid

Hübriidi esinemine looduses kinnitati 2006. aastal DNA-analüüsiga pärast haruldase väljanägemisega karu mahalaskmist Kanada arktilises piirkonnas Loodealadel, Sachs sadama lähedal Banksi saarel. Võimalikest grisli ja jääkaru hübriididest on ka varem teatatud, kuid puudus võimalus kinnitada isendite põlvnemist DNA-testiga. Karude DNA-järjestuste analüüside tulemused on korduvalt andnud tõestusi introgressiivse hübridisatsiooni kohta erinevate karuliikide vahel, sealhulgas jääkarude DNA introgressioon (ehk hübriidsete populatsioonide tagasiristamine) pruunkarude genoomi Pleistotseeni ajastul.

Vangistuses kasvatatud grislisid ja jääkarusid on ristatud ning nende pojad on olnud paljunemisvõimelised. Hübriide on looduses vabalt nähtud, kuid esimene tõendatud avastus leidis aset 2006. aastal. DNA-test kinnitas, et karu üks vanematest oli grisli ja teine jääkaru. 2010. aastal leiti teine karu, kelle üks vanematest oli hübriid.

Jääkarud elavad põhjapoolkera polaaraladel ja grislid Põhja-Ameerikas. Kliima soojenemine ning sellest tulenev polaarjää sulamine sunnib jääkarusid tulema maismaale, inimtegevuse tõttu rändavad grislid kaugemale põhja. Nii satuvad kaks liiki üksteisega kontakti.

2006. aasta avastus

16. aprillil 2006 leidis Jim Martell, kütt Idahost, grisli ja jääkaru hübriidi ning lasi ta maha Sachsi sadama lähistel Banksi saarel Põhja-Lääne aladel. J. Martell oli küttinud jääkarusid koos teejuhiga ning ametliku jahiloaga, mille eest ta maksis 45 450 dollarit . J. Martell tappis looma uskudes, et tegemist on hariliku jääkaruga. Ametnikud hakkasid huvi tundma pärast seda, kui nad märkasid, et olendil oli lisaks jääkarule tüüpilise paksu kreemjasvalge karva ka pikad küünised, küürus selg, madal nägu ning pruunid laigud silmade, nina, selja ja käppade ümber, mis on iseloomulikud tunnused grisili karudele. Kui karu oleks osutunud grisliks, siis kütt oleks pidanud silmitsi seisma 1000 Kanada dollari suuruse trahviga ning aastase vangistusega.

Briti Columbia Rahvusvaheline Eluslooduse Geneetika labor kinnitas DNA-testi abil, et tegemist oli hübriidiga, kelle emaks oli jääkaru ja isaks grisli. Tegemist oli esimese juhtumiga metsikus looduses ning oldi teadlikud hübriidi bioloogilisest võimalikkusest. Minevikus on aretatud loomaaedades teisigi karu alamsugukondade hübriide.

2010. aasta avastus

8. aprillil 2010 tulistas inuitist jahimees David Kuptana, kes oli pärit lähedalasuvast Ulukhaktoki piirkonnast Viktoria saarelt, enda arvates jääkaru. Pärast karu läbivaatust ja tema DNA testimist tuli välja, et karu ema oli grisli ja jääkaru hübriid ning isa oli grisli. Ökoloogia ja Loodusressursside Institutsioon ütles: „… see võib olla esimene salvestatud teise generatsiooni jääkaru ja grisli hübriid, mis on leitud metsikust loodusest“. Karul on olemas füüsilised iseärasused, mis on iseloomulikud grislidele ja jääkarudele, näiteks pruun karv käppadel, pikad küünised ja grisli peaga sarnane pea.

Ameerika Loodusmuuseumi ja New Yorgi Linnaülikooli Linnakolledžiga seotud bioloogid on valmistanud Canadian Field Naturalistis ilmunud aruande, mis on esimene dokumenteeritud asitõend, et grislid hakkavad tungima jääkaru territooriumile. Uurijad avastasid, et seitset grislit on nähtud Wapuski Rahvuspargis Churchillis, Manitobast lõunas aastatel 2003–2008.

Alates 2006. aasta avastusest, mis heitis hübriididele tähelepanu, on meedia viidanud loomale mitme nimetusega, näiteks pisli, grolaarkaru ja polisli, kuid kokkuleppele pole ühtse nimetuse suhtes jõutud. Kanada looduskaitsetöötajad on soovitanud kutsuda hübriidi sõnaga nanulak, mis on tuletatud inuitikeelsest jääkaru nimetusest nanuk ja grisli nimetusest aklak.

Ühe konventsiooni järgi tuleb isaslooma liik esimesena järgmistes kombinatsioonides: isase jääkaru ja emase grisli järeltulijat soovitatakse kutsuda nanulak või pislikaru, samal ajal isase grisli ja emase jääkaru järeltulijat grolaarkaru või aknuk. Kui MacFarlane 1864. aasta seemnejäänused, mis olid ametlikult kirjeldatud ICZN reeglite järgi, päritolu uuritakse ja kinnitatakse, et selline hübriid võib iidsete DNA tehnikate järgi eksisteerida, siis teaduslik nimi ursus x inopinatus võib saada selliste loomade jaoks võimalikuks.

Saksamaal Osnabrücki loomaaias sündisid 2004. aastal kaks grisli ja jääkaru kutsikat (emane ja isane). Kahe eri liigi, grisli ja jääkaru, iseloomulikud tunnusjooned on jagunenud nende hübriidil üsnagi võrdselt.

Kasvupoolest on grisli ja jääkaru hübriid jääkarust väiksem ja grislist suurem. Hübriidi pea suurus on samuti jääkaru peast väiksem ja grisli omast suurem. Jääkarule iseloomulik pikk kael ja karvad taldade all on ka grisli ja jääkaru hübriidil märgatavad. Jääkarudel aitavad karvased tallad paremini jää peal stabiilselt liikuda. Grislidel taldade all karvad puuduvad. Sarnaselt grisliga on hübriidil kitsad õlad.

Jääkaru karvad on seest õõnsad võimaldades paremini soojust hoida. Osnabrücki loomaaias sündinud isasel hübriidkutsikal leiti kirjeldatud karvu, mis olid õõnsad või osaliselt õõnsad, turjalt, emasel isendil aga keha erinevatest piirkondadest. Grisli karvad on seest sarvainega täidetud. Sellised karvad olid isasel karul taldade all.

Iseloomult meenutavad grisli ja jääkaru hübriidid rohkem jääkaru. Viis, kuidas loomaaias elavad isendid mänguasjadel trampisid, meenutas metsikus looduses elavate jääkarude jää murdmist. Samuti loopisid Osnabrücki loomaaia hübriidkarud mängukotte sarnaselt jääkaruga, kui ta saaki murrab. Katseks anti sarnased kotid grislidele, kes käitusid esemetega teisiti. Kõhuli maas lesides sirutasid hübriidloomad tagumised jalad harali, mis on samuti jääkarude eripära.