Esimene Indohiina Sõda

detsembrist 1946 kuni 20. juulini 1954 kestnud sõda. Kokkupõrked Prantsusmaa vägede ja Việt Minhi vahel riigi lõunaosas ulatusid 1945. aasta septembrisse. Lahingutes osales palju erinevaid väeüksusi, mh Prantsuse Liidu Prantsuse Kaug-Ida Ekspeditsioonikorpus, mida juhtis Prantsusmaa valitsus ning endise keisri Bảo Đại Vietnami Rahvuslik Armee. Nende vastasleeris olid Vietnami Rahvaarmee ja Viet Minh (osa Vietnami Kommunistlikust Parteist), mida juhtisid Võ Nguyên Giáp ja Hồ Chí Minh. Kuigi enamik sõjategevusest toimus Tonkinis Vietnami põhjaosas, laienes sellest osa üle kogu riigi ning ka naabruses asuvatesse Laose ja Kambodža protektoraatidesse.

Esimene Indohiina sõda
Osa Indohiina sõdadest, külmast sõjast ja Aasia dekoloniseerimisest
Ülevalt päripäeva: Laose sõdurid taganevad pärast Điện Biên Phủ langemist üle Mekongi jõe tagasi Laosesse; Prantsuse merejalaväelased jõuavad Annami rannikule (juuli 1950); USA kergtank M24 Chaffee, mida prantslased sõjas kasutasid; Genfi konverents (21. juuli 1954); Escadrille 1F-i Grumman F6F Hellcat valmistub Tongkingi lahes Arromanches'i lennukikandjale maanduma.
Toimumisaeg	19. detsember 1946 – 1. august 1954
Toimumiskoht	Prantsuse Indohiina (peamiselt Tonkin)
Tulemus	Việt Minhi-juhitud kommunistide võit Vietnam jaotatakse Põhja- (Việt Minhi kontrolli all) ja Lõuna-Vietnamiks (Vietnami Riigi kontrolli all) Genfi konverents Prantsusmaa lahkub Indohiinast Vietnami Riik, Vietnami Demokraatlik Vabariik, Laose Kuningriik ja Kambodža Kuningriik iseseisvuvad
Territoriaalsed muudatused	Vietnami jaotamine aastal 1954
Osalised
Việt Minh Vietnami Demokraatlik Vabariik Lao Issara (1945–1949) Pathet Lao (1949–1954) Khmer Issarak Ühendatud Issaraki Rinne (1950–1954) Toetus: Nõukogude Liit (1952–1954)  Hiina (1949–1954) Ida-Saksamaa (1950–1954) Prantsuse Liit Prantsuse Indohiina Prantsusmaa Kambodža Kuningriik (1946–1954) Laose Kuningriik (1947–1954) Vietnami Riik (1949–1954) Toetus: Ameerika Ühendriigid (1950–1954)
Väejuhid või liidrid
Hồ Chí Minh Võ Nguyên Giáp Phạm Văn Đồng Trường Chinh Chu Văn Tấn Souphanouvong Kaysone Phomvihane Son Ngoc Minh Tou Samouth Philippe Leclerc Jean-Étienne Valluy Roger Blaizot Marcel Carpentier Jean de Tassigny Raoul Salan Henri Navarre Paul Ély Bảo Đại Ngô Đình Diệm Norodom Sihanouk Sisavang Vong
Jõudude suurus
Việt Minh: Regulaarväed: 125 000 Piirkondlikud: 75 000 Irregulaarväed: 250 000 Kesierliku Jaapani armee veteranidest vabatahtlikud: u 5000 Kokku: u 450 000 Prantsusmaa: Ekspeditsioonikorpus: 190 000 Kohalikud abiväed: 55 000 Vietnami Riik: 150 000 Kokku: u 395 000
Kaotused
Việt Minh: 175 000–300 000 hukkunud või kadunud (Lääne ajaloolaste hinnang) 191 605 hukkunud või kadunud (Vietnami valitsuse hinnang) Prantsuse Liit: 75 581 hukkunud (20 524 nendest prantslased) 64 127 haavatud 40 000 vangistatud Vietnami Riik: 58 877 hukkunud või kadunud Kokku: u 134 500 hukkunud või kadunud
400 000–842 707 kokku hukkunud 125 000–400 000 hukkunud tsiviilisikut

Juulis 1945 otsustasid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia juhid (Combined Chiefs of Staff), et 16. põhjalaiusest lõunasse jääv Indohiina hakkab kuuluma Briti admiral Louis Mountbatteni Kagu-Aasia väejuhatuse alla. Sellest laiusest lõunasse jäänud Jaapani väed kapituliseerusid temale, põhjapoolsed kapituliseerusid generalissimus Jiang Jieshile. Septembris 1945 sisenesid Hiina väed Tonkinisse ning väike Briti väeosa Saigoni (Prantsuse Kotšinhiina pealinna). Hiina tunnustas Ho Chi Minhi Vietnami valitsust, mis asus sel ajal Hanois (Prantsuse Tonkini protektoraadi pealinnas). Britid keeldusid Ho Chi Minhi valitsust tunnustamast ning andsid otsustusõiguse prantslastele, see oli vastuolus ameeriklaste OSS-iga, mis toetas Viet Minhi võime. 2. septembril, Jaapani kapituleerumise päeval, kuulutas Ho Chi Minh Hanois välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi (VDV). Pärast Jaapani okupatsiooni ajal võimul olnud keiser Bao Dai troonist lahkumist oli Ho Chi Minhi valitsus umbes 20 päeva Vietnami ainus tsiviilvalitsus. 23. septembril 1945 kukutasid Prantsuse väed kohaliku VDV valitsuse ning kuulutasid Kotšinhiinas uuesti välja Prantsuse võimu. Sellest plaanist oli teadlik ka Briti väejuhatus Saigonis. Saigoni ümbruses algas kohe partisanivõitlus, kuid prantslastel õnnestus järk-järgult Indohiina põhja- ja lõunaosades enda kontroll taastada. Ho Chi Minh nõustus Vietnami tuleviku üle kõnelusi pidama, kuid Prantsusmaal toimunud kohtumised vilja ei kandnud. Umbes aasta aega kestis madala intensiivsusega konflikt, täiemahuline sõda algas Prantsusmaa ja Viet Minhi vägede vahel detsembris 1946, Ho Chi Minh läks enda valitsusega pakku. Prantsuse võimud proovisid Indohiinat stabiliseerida organiseerides selle ümber Assotsiatsiooniriikide Föderatsiooniks. Aastal 1949 tõid nad tagasi troonile Bao Dai, temast sai äsja asutatud Vietnami Riigi juht.

Sõja esimeste aastate jooksul toimusid riigi maapiirkondades prantslaste vastu rünnakud ja ülestõusud. Aastal 1949 sai sellest täiemahuline sõda kahe organiseeritud poole vahel, mis olid Ameerika Ühendriikidelt, Hiinalt ja Nõukogude Liidult saanud kaasaegset varustust. Prantsuse Liidu vägedes olid koloniaalväed kogu endise impeeriumi aladelt (peamiselt araablased ja berberid Marokost, Alžeeriast ning Tuneesiast, aga ka Laose, Kambodža ja Vietnami vähemusrahvuste esindajad ning Aafrika mustanahalised), Euroopa vabatahtlikud, Prantsuse palgaarmee ja Prantsuse Võõrleegioni üksused. Valitsus keelas sõtta kutsuda Prantsusmaa emamaa elanikke, kuna kartis, et see muudab sõja prantslaste seas veelgi ebapopulaarsemaks. Prantsusmaa vasakpoolsed kutsusid Indohiina sõda "räpaseks sõjaks" (la sale guerre).

Prantslaste strateegia oli meelitada Viet Minhi ründama tarneteedest kaugel, riigi eraldatud osades, asuvaid hästikindlustatud baase, selle edukuse näide oli Nà Sảni lahing. Siiski ei saanud Prantsuse väed baase väga hästi kindlustada, kuna nappis betooni ja terast. Peale selle andsid prantslaste püüdlustele pitseri tankide ebaefektiivsus džunglitingimustes, õhuvägede nappus toetuseks ja pommitamiseks ning kolooniatest pärit võitlejate suur osakaal. Võ Nguyên Giáp kasutas edukalt suurtükkide otsetuld, varitsusi kolonnidele ning õhutõrjekahureid. Sellega haavati vastaste tagalatoetus, lisaks värvati suhteliselt suur regulaararmee, millel oli suures osas ka rahva toetus. Kasutati Hiina sissisõja strateegiat ning Nõukogude Liidu odavaid materjale. Nende strateegiate koosmõju sai paljudele Prantsuse tugipunktidele saatuslikuks, seda ilmestas ka Dien Bien Phu lahing.

21. juulil 1954 leppisid Prantsusmaa uus sotsialistlik valitsus ja Viet Minh Genfi konverentsil kokku, et Viet Minhile jäävad 17. laiuskraadist põhja pool asuvad alad (Põhja-Vietnam). Lõunaosa jäi Bao Dai võimu alla. Kokkulepet kritiseerisid nii Ameerika Ühendriigid kui Vietnami Riik. Aasta hiljem kukutas peaminister Ngo Dinh Diem Bao Dai ning kuulutas välja Vietnami Vabariigi (Lõuna-Vietnam). Varsti pärast seda hakkas Diemi valitsuse vastu Põhja-Vietnami toetusel ülestõus, mis arenes Vietnami sõjaks (1955–1975).

• Kambodža-Vietnami sõda
• Hélie de Saint Marc
• Prantsuse-Tai sõda
• Jaapani sissetung Prantsuse Indohiinasse
• Jaapani riigipööre Prantsuse Indohiinas
• Indohiina sõjad
• Mỹ Trạchi veresaun
• Põhja-Vietnami sissetung Laosesse
• Vietnami sõda
• Hiina-Vietnami sõda
• Pathet Lao
• Ühendatud Issaraki Rinne
• Mémorial des guerres en Indochine